Kasutajainfo

Clifford D. Simak

3.08.1904-25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

The Fellowship of the Talisman

(romaan aastast 1978)

eesti keeles: «Talismani vennaskond»
Tartu «Fantaasia» 2007

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
8
4
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (12)

Kristlik fantasy Clifford D. Simaki sulest!

Seltskond:
On keegi mõõgakeerutaja Duncan (mingi Põhja-Inglismaa lordi poeg)... on Duncani hea kaaslane Conrad (külapoisist ambaal suure nuiaga)... on metsik lahinguratsu, usin eesel ja vöökõrgune murdja peni.

Eesmärk:
Viia Oxfordi miski vana manuskript, mis peaks olema Jeesuse kaaskondlase ülestähendused Jumala pojast... Oxfordis on teadlane, kes oskab seda ilmselt täielikult lugeda ja hinnata manuskripti ehtsust.

Maailm:
XX sajand, Inglismaa, alternatiivmaailm, kus elavad kõiksugu müütilised ja muinasjutulised persoonid.

Pahad:
Nn. Purustajad — (ilmselt) teisest maailmast (ehk kosmosest) pärit tumedad lagastajad, kes ei jäta endast maha miskit elusat, ega tervet.

Sisu:
Loomulikult Quest! Duncan & Co rühib usinalt lõunasse Oxfordi poole ning kogub tee peal kokku kummalise sõjasalga: läbikukkunud erak, vilets nõiamoor, maagiverd naissõdalane, vaim, deemon, mardus jne. Ning loomulikult saab pahade nahk pargitud.

Raamat meenutab milleski romaani «Härjapõlvlaste kaitseala» (The Goblin Reservation), aga peaaegu puudub huumor. Madinat on palju: lisaks Pusrustajatele ristatakse relvad ka tavaröövlitega ja libahuntidega.

Nelja saab romaan just seetõttu, et Simakil on tunduvalt paremaid romaane. Samas tuleb au anda, et CDS on kirjutanud täiesti fantasy kaanonile vastava raamatu... aga tundub, et Kolmandale Suurmeistrile jääb see kaanon lihtsalt kitsaks. Raamatut oli hea lugeda, aga ei tekkinud sihukest hingekinnilöövat tunnet, mis tekib tipptekstide lugemisel... lihtsalt Meistri igapäevane hea töö!

Teksti loeti vene keeles

Njah, oleks ma Jürka arvustuse enne läbi lugenud, oleksin vast pääsenud lugemise vaevast. Teisest küljest - mine tea, hea autorit ka sellest, minu arust tema kõige viletsamast küljest tunda. Lugemist muidugi ei kahetse, sest CS kirjutab ka oma halvematel päevadel loetavamalt, kui keskmine, ent selle viimase lausega on väljendatud ka minu arvamus raamatu kohta - midagi nagu oleks, aga tulemust on raske tõsiselt võtta, samas naljana autor seda kahjuks vist ei mõelnud. Liiga palju on deus ex machina`t ja raamatu lõpp on nii võikalt tobe, et lausa õigustab lugemist, kuigi minuarust võiksid taolised ideed ikkagi kehatemperatuuri-IQ-ga jehoova tunnistajate pärusmaaks jääda...
Teksti loeti inglise keeles

Kristlik või mitte, aga tegemist on päris korraliku quest-i kirjeldusega. Seltskond oli hästi kirjutatud, ehk natuke stamplik, aga see ei häirinud. Seiklusi ja põnevust jagus kuni lõpuni. Üks asi mis tõsiselt häirima jäi oli teose lõpplahendus. Midagi mõistlikumat (usutavamat) oleks selles kohas oodanud.
Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevusmaailm, kus keskaeg on kosmiliste sissetungijate süül kestnud kahekümnenda sajandini, on kahtlemata huvitav ja teemast saanuks välja lüpsta märksa tõsisema, pretensioonikama ning paksema romaani. Nagu eelarvustajad maininud, on Simaki käesoleva romaani sisuks rohkeid deus ex machinaid tulvil quest, mida ei saa eriti tõsiselt võtta, niisiis tegu ajaviitekirjandusega, mis aga väga paha polegi.

Romaani tituleerimine kristlikuks fantasyks äratab kergeid kahtlusi, sest siin leidub ka kõvasti paganlikke elemente ja koguni üks põrgust põgenenud deemon positiivse tegelasena. Peakangelane Duncan on suhteliselt mõõdukas kristlane ja salliva loomuga. Pigem püüab see romaan erinevaid maailmavaateid kokku viia ja fundamentaalkristlastele ta vaevalt meeldiks.

Tekkis küsimus, et mille poolest on see romaan kehvem kui tüüpsimak-Ameerika väikelinn, lollike ja koer? Viimane stiil tüütab hoopis kiiremini ära. See romaan on muidugi meelelahutuslik ja sisaldab mitmeid odavaid võtteid, ent ei näe ma ka muudes eestikeelsetes autori raamatutes (v.a. "Härjapõlvlaste kaitseala" ja "Vahejaam") mingeid väärtusi, mis nad "Talismani vennaskonnast" kõrgemale tõstaksid.

Teksti loeti eesti keeles

Sai selgeks, et kui Simak väga tahab, oskab ta ka halvasti kirjutada. Siiani on kõik muu (eesti keelde tõlgitu) olnud väga heal tasemel

Jutustamisstiili ja üksikute seikade eest: "5".

Stoori ise: 2

Kokku: 3+
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub alternatiivajaloolises fantasy-maailmas, kus vähemasti Euroopa ajalugu oleks püsinud meie omaga samas joones, kui mitte miski Harrieride võõras rass poleks perioodiliselt tunginud kuhugi riiki ja hävitanud sealt kõik elava. Hävitustöö on alati toimunud siis, kui inimkonnal on ees miski uus avastus vms. Seetõttu pole 20. sajandiks ka Ameerikat avastatud. Sellises õnnetus maailmas on tugevalt juurdunud kristlus ja selle kõrval pole sugugi haruldased muud fantasy-kirjandusele omased eluvormid (gnoomid, libahundid, trollid, mardused jne.) ka nõiad ja nõidumine on üsna levinud. Kristlus on siiski oma autoriteeti kaotamas ja just seepärast omab ühest Põhja-Inglismaa mõisast leitnud (ilmselt) autentne aramea keelne käsikiri erilist tähtsust, kuna selle olla kirjutanud Kristust ennast saatnud mees, ehk siis otsene pealtnägija. Noor aadlik Duncan peab selle toimetama Oxenfordi, kus elab ainuke teadlane, kes käsikirja autentsust suudab kinnitada. Tegevuspaik on seega ainult Inglismaa. Tee peal koguneb Duncanile kaasa üsnagi kirju seltskond igasugustest tüüpidest ja krüptozoloogilistest olenditest. Siin on üks pahur ja turtsuv erak, neurasteeniline ja halisev viirastus, vana kägisev nõiamoor, uljas sõdalasneiu miskil lendelajal, käbe ja vapper gnoom, õnnetu deemon (kes tahab et tema nimi oleks Walter), mingi hääbuv mardus... Noh, põhimõtteliselt nagu Simakil ikka ja romaani peamine väärtus ongi just selle tegelastes mitte süzhees. See on (enamuses) väga hea stiili ja huumoritajuga kirjutatud romaan, eeskätt just tegelaste dialoogides sisaldub ports äärmiselt mõnusat nalja ja see nali vaheldub tasakaalustatult sündmustiku tragilisusega. Tõsi, seda suuresti ridade vahele jäävat huumorit võib olla raske tõlkida. Lõpu poole muutub tegelaste rohkus nagu siiski natuke kurnavaks aja alates võlurilossi jõudmisest kisub kogu tegevuse edasiandmine minu jaoks liiga üldkirjeldavaks... Romaani esimeses pooles olnud mõnus dünaamika ja hoogsus hakkab kuidagi sumbuma. Aga kokkuvõttes on siiski hindeks "neli plussiga" ja ma pean seda ikkagi üsna tugevalt meeldinud romaaniks. Siin kirjeldatav kristlus erineb meie maailma omast (noh, ka maailm on parasjagu erinev)... Romaan pole "suurte ja oluliste" fantasy-teoste hulka siiski jõudnud, ehkki kõik parameetrid peale mahukuse oleks nagu olemas. Küllap on põhjuseks miski üldine vähene karismaatilisus või lihtsalt see, et aastal 1978 polnud fantasy veel nii moes.
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi üks fantasy ja jällegi üks Simak, mis iseenesest peaks kokku moodustama ühe üsna toreda terviku. Kahjuks ei moodusta. Vähemalt kahe näite varal tekib minus arvamus, et termin fantasy ja nimi Simak ei sobi omavahel praktiliselt üldse. Raamatu setting ja plot outline on päris huvitavad - miskite kosmosekollide laastamise käes kannatav arengupeetusega Inglismaa, kus möllavad ringi veel ka igasugused muud imeolevused, eesmärgiks kristluse taastamine. Sellist süžeed ei kohta just igas raamatus. Kahjuks ei suuda vanameister jällegi kõiki oma ideid maksimaalselt ära kasutada. Detailid on küll huvitavad, kuid ei moodusta ühtset tervikut. Samuti jätab lõpu poole üha enam soovida kandel liin, mis päädib üsna kahtlase väärtusega lahendusega. Hoolimata kõikidest puudustest ei tihka ma sellele teosele siiski halba hinnet panna. Nagu üks eelarvustaja juba mainis, Simak kirjutab oma halvimatel päevadel ka paremini, kui mõni teine parematel. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Vaene Simak. Lisaks mittekristlastel silmade punni ajamisel ilmselt leidub küllga usklike, kes teda ketseriks peavad :D Uitmõtete ette tuleks SPOILER panna. Ilmselt kirjutas Simak endale selle lõpu ise ette, sest kui südames usklik Duncan oleks lõpetanud samamoodi kui usuga silma paista üritanud eremiit, siis poleks nende vahel ju mingit erinevust olnud. Et siis katoliku kirikusse kuulunud Simak mõtisklemas selle üle, kes on kristlane. Deemon oli kristlane, sest ta uskus põrgu olemasolusse, nõid, sest ehtkristlikult pidas ta oma kunste kurjaks (tore moraalne kalkulatsioon, väike kuri on lubatud ja eriti just hea eesmärgi nimel :P ) jne. Teine uitmõte. Visuaalselt võiks ju sülemi häving filmituna päris uhke välja näha. Imelik ainult, et see ei pannud Simaki mõtlema, et kui kurjuse süsteem iseenda energiast "üle kuumeneb", miks siis see põrgu, kust Andrew põgenes, end ära ei hävitanud? Kolmandaks. Paganate jaoks oli mõeldud siis teose esimene kulminatsioon, ehk siis draakonitega heitlus. Ja alati jääb võimalus, et Andrew ei kärssanud ära mitte talismani tühisuse, vaid selle pärast, et talisman oleks kaitsnud suuremaid paganaid. Röövlid ei tule arvesse, nemad uskusid ainult aardesse, eks ole. Tegelikult tahaks ju hästi suhtuda, sest tugevaid emotsioone esile kutsuv teos peaks olema ju hea teos. Samas raske on kujutleda inimest, kelle maitse see romaan on. Võibolla paneks pungima suhtumisega inimene just nelja, et Simak otsustas pinda käia nii andrew`dele kui nellie`dele.   2.12.2017 See on nii jabur tõlgendus, mis mille pähe tuli, et ma pean seda jagama. Sülem oli programmeeritud seda käsikirja säilitama. Kuna sülem ühtlasi hoidis tehnoloogia arengu madalala tasemel, siis kuulus selle, kes iganes sülemi programmeeris,  plaanidesse lisaks madalale inimkonna tehnnoloogilisele arengutasemele kristliku religiooni ja selle ürikute säilimine.
Teksti loeti eesti keeles

Fantasy ülemöödunud päeva klassikalistele tunnustele (retk ühest kohast teise, kummaline matkaseltskond ja veel kummalisemad tee peal kohatud olevused, mingi maagilise võlueseme millegipärast kuhugi tassimine, vältimatu hea vs. paha jne) üsna stiilipuhtalt vastav romaan oli selline, et Simaki äratuntav rahulikult voogav muhe stiil ei jäänud varjatuks ka selles mitte niiväga klassikalist Simakit meenutavas romaanis, ja see oli ka ainuke pluss. Ülejäänud osised - võrdlemisi tüütu süžee, ilge ja äkiline lõpp, masendavalt puine maailm jne. olid ainult miinusteks. Küll aga sobis mulle see raamat ideaalseks kohas kus seda lugesin - paari-kolme kuu vältel ühes pisikeses ruumis, kus tavaliselt väljastatakse teatavaid jääkprodukte. Sinna sobis ta imehästi, millest ka hinne "3", muidu oleks "2" ära teeninud küll.
Teksti loeti eesti keeles

Simak on Simak. Kuigi see polnud tema paremate teoste tasemel, igav igatahes ei hakanud. Väga meenutas teost "Nõiutud palverännak", sarnasusi oli väga palju, alates kirjust reisiseltskonnast ja vaenulikust keskkonnast, kus tegevus toimub. Kaht sellist Simaki teost suudan nautida, aga ma pole kindel, kas ka kolmandat samasugust kui juhtumisi taoline ette satuks. Häiris ka Jeesuse kaasaegse päeviku imettegevad omadused, aga see selleks...
Teksti loeti eesti keeles

Bussisõidul oli küll täitsa hea ja muhe lugeda. Selline hea, salliva ja inimlik, nagu Simak ikka. Aga jah, lõpu oleks võinud küll kuidagi teisiti lahendada.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

2019-10-03 * minimuudatus - kasutajavaade võimaldab limit parameetrit.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: oktoober 2019
september 2019
august 2019
juuli 2019
juuni 2019
mai 2019

Autorite sildid: