Kasutajainfo

Clifford D. Simak

3.08.1904-25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

The Fellowship of the Talisman

(romaan aastast 1978)

eesti keeles: «Talismani vennaskond»
Tartu «Fantaasia» 2007

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
0
8
4
0
0
Keskmine hinne
3.667
Arvustused (12)

Kristlik fantasy Clifford D. Simaki sulest!

Seltskond:
On keegi mõõgakeerutaja Duncan (mingi Põhja-Inglismaa lordi poeg)... on Duncani hea kaaslane Conrad (külapoisist ambaal suure nuiaga)... on metsik lahinguratsu, usin eesel ja vöökõrgune murdja peni.

Eesmärk:
Viia Oxfordi miski vana manuskript, mis peaks olema Jeesuse kaaskondlase ülestähendused Jumala pojast... Oxfordis on teadlane, kes oskab seda ilmselt täielikult lugeda ja hinnata manuskripti ehtsust.

Maailm:
XX sajand, Inglismaa, alternatiivmaailm, kus elavad kõiksugu müütilised ja muinasjutulised persoonid.

Pahad:
Nn. Purustajad — (ilmselt) teisest maailmast (ehk kosmosest) pärit tumedad lagastajad, kes ei jäta endast maha miskit elusat, ega tervet.

Sisu:
Loomulikult Quest! Duncan & Co rühib usinalt lõunasse Oxfordi poole ning kogub tee peal kokku kummalise sõjasalga: läbikukkunud erak, vilets nõiamoor, maagiverd naissõdalane, vaim, deemon, mardus jne. Ning loomulikult saab pahade nahk pargitud.

Raamat meenutab milleski romaani «Härjapõlvlaste kaitseala» (The Goblin Reservation), aga peaaegu puudub huumor. Madinat on palju: lisaks Pusrustajatele ristatakse relvad ka tavaröövlitega ja libahuntidega.

Nelja saab romaan just seetõttu, et Simakil on tunduvalt paremaid romaane. Samas tuleb au anda, et CDS on kirjutanud täiesti fantasy kaanonile vastava raamatu... aga tundub, et Kolmandale Suurmeistrile jääb see kaanon lihtsalt kitsaks. Raamatut oli hea lugeda, aga ei tekkinud sihukest hingekinnilöövat tunnet, mis tekib tipptekstide lugemisel... lihtsalt Meistri igapäevane hea töö!

Teksti loeti vene keeles

Njah, oleks ma Jürka arvustuse enne läbi lugenud, oleksin vast pääsenud lugemise vaevast. Teisest küljest - mine tea, hea autorit ka sellest, minu arust tema kõige viletsamast küljest tunda. Lugemist muidugi ei kahetse, sest CS kirjutab ka oma halvematel päevadel loetavamalt, kui keskmine, ent selle viimase lausega on väljendatud ka minu arvamus raamatu kohta - midagi nagu oleks, aga tulemust on raske tõsiselt võtta, samas naljana autor seda kahjuks vist ei mõelnud. Liiga palju on deus ex machina`t ja raamatu lõpp on nii võikalt tobe, et lausa õigustab lugemist, kuigi minuarust võiksid taolised ideed ikkagi kehatemperatuuri-IQ-ga jehoova tunnistajate pärusmaaks jääda...
Teksti loeti inglise keeles

Kristlik või mitte, aga tegemist on päris korraliku quest-i kirjeldusega. Seltskond oli hästi kirjutatud, ehk natuke stamplik, aga see ei häirinud. Seiklusi ja põnevust jagus kuni lõpuni. Üks asi mis tõsiselt häirima jäi oli teose lõpplahendus. Midagi mõistlikumat (usutavamat) oleks selles kohas oodanud.
Teksti loeti vene keeles

Romaani tegevusmaailm, kus keskaeg on kosmiliste sissetungijate süül kestnud kahekümnenda sajandini, on kahtlemata huvitav ja teemast saanuks välja lüpsta märksa tõsisema, pretensioonikama ning paksema romaani. Nagu eelarvustajad maininud, on Simaki käesoleva romaani sisuks rohkeid deus ex machinaid tulvil quest, mida ei saa eriti tõsiselt võtta, niisiis tegu ajaviitekirjandusega, mis aga väga paha polegi.

Romaani tituleerimine kristlikuks fantasyks äratab kergeid kahtlusi, sest siin leidub ka kõvasti paganlikke elemente ja koguni üks põrgust põgenenud deemon positiivse tegelasena. Peakangelane Duncan on suhteliselt mõõdukas kristlane ja salliva loomuga. Pigem püüab see romaan erinevaid maailmavaateid kokku viia ja fundamentaalkristlastele ta vaevalt meeldiks.

Tekkis küsimus, et mille poolest on see romaan kehvem kui tüüpsimak-Ameerika väikelinn, lollike ja koer? Viimane stiil tüütab hoopis kiiremini ära. See romaan on muidugi meelelahutuslik ja sisaldab mitmeid odavaid võtteid, ent ei näe ma ka muudes eestikeelsetes autori raamatutes (v.a. "Härjapõlvlaste kaitseala" ja "Vahejaam") mingeid väärtusi, mis nad "Talismani vennaskonnast" kõrgemale tõstaksid.

Teksti loeti eesti keeles

Sai selgeks, et kui Simak väga tahab, oskab ta ka halvasti kirjutada. Siiani on kõik muu (eesti keelde tõlgitu) olnud väga heal tasemel

Jutustamisstiili ja üksikute seikade eest: "5".

Stoori ise: 2

Kokku: 3+
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub alternatiivajaloolises fantasy-maailmas, kus vähemasti Euroopa ajalugu oleks püsinud meie omaga samas joones, kui mitte miski Harrieride võõras rass poleks perioodiliselt tunginud kuhugi riiki ja hävitanud sealt kõik elava. Hävitustöö on alati toimunud siis, kui inimkonnal on ees miski uus avastus vms. Seetõttu pole 20. sajandiks ka Ameerikat avastatud. Sellises õnnetus maailmas on tugevalt juurdunud kristlus ja selle kõrval pole sugugi haruldased muud fantasy-kirjandusele omased eluvormid (gnoomid, libahundid, trollid, mardused jne.) ka nõiad ja nõidumine on üsna levinud. Kristlus on siiski oma autoriteeti kaotamas ja just seepärast omab ühest Põhja-Inglismaa mõisast leitnud (ilmselt) autentne aramea keelne käsikiri erilist tähtsust, kuna selle olla kirjutanud Kristust ennast saatnud mees, ehk siis otsene pealtnägija. Noor aadlik Duncan peab selle toimetama Oxenfordi, kus elab ainuke teadlane, kes käsikirja autentsust suudab kinnitada. Tegevuspaik on seega ainult Inglismaa. Tee peal koguneb Duncanile kaasa üsnagi kirju seltskond igasugustest tüüpidest ja krüptozoloogilistest olenditest. Siin on üks pahur ja turtsuv erak, neurasteeniline ja halisev viirastus, vana kägisev nõiamoor, uljas sõdalasneiu miskil lendelajal, käbe ja vapper gnoom, õnnetu deemon (kes tahab et tema nimi oleks Walter), mingi hääbuv mardus... Noh, põhimõtteliselt nagu Simakil ikka ja romaani peamine väärtus ongi just selle tegelastes mitte süzhees. See on (enamuses) väga hea stiili ja huumoritajuga kirjutatud romaan, eeskätt just tegelaste dialoogides sisaldub ports äärmiselt mõnusat nalja ja see nali vaheldub tasakaalustatult sündmustiku tragilisusega. Tõsi, seda suuresti ridade vahele jäävat huumorit võib olla raske tõlkida. Lõpu poole muutub tegelaste rohkus nagu siiski natuke kurnavaks aja alates võlurilossi jõudmisest kisub kogu tegevuse edasiandmine minu jaoks liiga üldkirjeldavaks... Romaani esimeses pooles olnud mõnus dünaamika ja hoogsus hakkab kuidagi sumbuma. Aga kokkuvõttes on siiski hindeks "neli plussiga" ja ma pean seda ikkagi üsna tugevalt meeldinud romaaniks. Siin kirjeldatav kristlus erineb meie maailma omast (noh, ka maailm on parasjagu erinev)... Romaan pole "suurte ja oluliste" fantasy-teoste hulka siiski jõudnud, ehkki kõik parameetrid peale mahukuse oleks nagu olemas. Küllap on põhjuseks miski üldine vähene karismaatilisus või lihtsalt see, et aastal 1978 polnud fantasy veel nii moes.
Teksti loeti inglise keeles

Jällegi üks fantasy ja jällegi üks Simak, mis iseenesest peaks kokku moodustama ühe üsna toreda terviku. Kahjuks ei moodusta. Vähemalt kahe näite varal tekib minus arvamus, et termin fantasy ja nimi Simak ei sobi omavahel praktiliselt üldse. Raamatu setting ja plot outline on päris huvitavad - miskite kosmosekollide laastamise käes kannatav arengupeetusega Inglismaa, kus möllavad ringi veel ka igasugused muud imeolevused, eesmärgiks kristluse taastamine. Sellist süžeed ei kohta just igas raamatus. Kahjuks ei suuda vanameister jällegi kõiki oma ideid maksimaalselt ära kasutada. Detailid on küll huvitavad, kuid ei moodusta ühtset tervikut. Samuti jätab lõpu poole üha enam soovida kandel liin, mis päädib üsna kahtlase väärtusega lahendusega. Hoolimata kõikidest puudustest ei tihka ma sellele teosele siiski halba hinnet panna. Nagu üks eelarvustaja juba mainis, Simak kirjutab oma halvimatel päevadel ka paremini, kui mõni teine parematel. Neli
Teksti loeti eesti keeles

Vaene Simak. Lisaks mittekristlastel silmade punni ajamisel ilmselt leidub küllga usklike, kes teda ketseriks peavad :D Uitmõtete ette tuleks SPOILER panna. Ilmselt kirjutas Simak endale selle lõpu ise ette, sest kui südames usklik Duncan oleks lõpetanud samamoodi kui usuga silma paista üritanud eremiit, siis poleks nende vahel ju mingit erinevust olnud. Et siis katoliku kirikusse kuulunud Simak mõtisklemas selle üle, kes on kristlane. Deemon oli kristlane, sest ta uskus põrgu olemasolusse, nõid, sest ehtkristlikult pidas ta oma kunste kurjaks (tore moraalne kalkulatsioon, väike kuri on lubatud ja eriti just hea eesmärgi nimel :P ) jne. Teine uitmõte. Visuaalselt võiks ju sülemi häving filmituna päris uhke välja näha. Imelik ainult, et see ei pannud Simaki mõtlema, et kui kurjuse süsteem iseenda energiast "üle kuumeneb", miks siis see põrgu, kust Andrew põgenes, end ära ei hävitanud? Kolmandaks. Paganate jaoks oli mõeldud siis teose esimene kulminatsioon, ehk siis draakonitega heitlus. Ja alati jääb võimalus, et Andrew ei kärssanud ära mitte talismani tühisuse, vaid selle pärast, et talisman oleks kaitsnud suuremaid paganaid. Röövlid ei tule arvesse, nemad uskusid ainult aardesse, eks ole. Tegelikult tahaks ju hästi suhtuda, sest tugevaid emotsioone esile kutsuv teos peaks olema ju hea teos. Samas raske on kujutleda inimest, kelle maitse see romaan on. Võibolla paneks pungima suhtumisega inimene just nelja, et Simak otsustas pinda käia nii andrew`dele kui nellie`dele.   2.12.2017 See on nii jabur tõlgendus, mis mille pähe tuli, et ma pean seda jagama. Sülem oli programmeeritud seda käsikirja säilitama. Kuna sülem ühtlasi hoidis tehnoloogia arengu madalala tasemel, siis kuulus selle, kes iganes sülemi programmeeris,  plaanidesse lisaks madalale inimkonna tehnnoloogilisele arengutasemele kristliku religiooni ja selle ürikute säilimine.
Teksti loeti eesti keeles

Fantasy ülemöödunud päeva klassikalistele tunnustele (retk ühest kohast teise, kummaline matkaseltskond ja veel kummalisemad tee peal kohatud olevused, mingi maagilise võlueseme millegipärast kuhugi tassimine, vältimatu hea vs. paha jne) üsna stiilipuhtalt vastav romaan oli selline, et Simaki äratuntav rahulikult voogav muhe stiil ei jäänud varjatuks ka selles mitte niiväga klassikalist Simakit meenutavas romaanis, ja see oli ka ainuke pluss. Ülejäänud osised - võrdlemisi tüütu süžee, ilge ja äkiline lõpp, masendavalt puine maailm jne. olid ainult miinusteks. Küll aga sobis mulle see raamat ideaalseks kohas kus seda lugesin - paari-kolme kuu vältel ühes pisikeses ruumis, kus tavaliselt väljastatakse teatavaid jääkprodukte. Sinna sobis ta imehästi, millest ka hinne "3", muidu oleks "2" ära teeninud küll.
Teksti loeti eesti keeles

Simak on Simak. Kuigi see polnud tema paremate teoste tasemel, igav igatahes ei hakanud. Väga meenutas teost "Nõiutud palverännak", sarnasusi oli väga palju, alates kirjust reisiseltskonnast ja vaenulikust keskkonnast, kus tegevus toimub. Kaht sellist Simaki teost suudan nautida, aga ma pole kindel, kas ka kolmandat samasugust kui juhtumisi taoline ette satuks. Häiris ka Jeesuse kaasaegse päeviku imettegevad omadused, aga see selleks...
Teksti loeti eesti keeles

Bussisõidul oli küll täitsa hea ja muhe lugeda. Selline hea, salliva ja inimlik, nagu Simak ikka. Aga jah, lõpu oleks võinud küll kuidagi teisiti lahendada.
Teksti loeti eesti keeles
x
Taivo Rist
1972
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Üldiselt peaks nagu jutust midagi aru saama. Ka ulmejutust. Seekord ma küll aru ei saanud, miks Laurel ära pööras ja miks ta katedraale lammutas. Ja kuidas ta seda suutis, kas jooksis lõhkeainega seal sisse-välja ja paigaldas miine, ilma et keegi oleks seda tähele pannud? Ja kust ta nii suures koguses lõhkeainet sai? Lugesin teised arvustused ka läbi, nende põhjal tekkis mul ettekujutus, et need vist pole selle jutu jaoks olulised teemad ja sellepärast Jääskeläinen neile vastust ei andnudki. Ent mis siis on olulised teemad? Pean tunnistama, et autori eesmärk jäi mulle täielikult arusaamatuks, ja sellise ebamäärase jura eest ei hakka ma üle 2 panema. Kui keegi selgitaks mulle, et selles jutus siiski mingisugune mõte oli, võin ka hinnet tõsta.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes hakkas mulle poole peal tunduma, et see on nagu Pelevini sulest kukkunud. Ja näe, polegi ma ainus, kellele nii on tundunud.

Ilutulestiku pärast ma ei nurisegi. "Ilutulestik" on see, mida peategelasteks olevatele lastele räägitakse.

Midagi erilist see jutt nüüd ei ole, aga äraarvamatu lõpu eest tõstan hinnet. Ja mina küll ei saanud aru, et rotte kuidagi pahasti oleks kujutatud.

Teksti loeti eesti keeles

Täna on Tammsaare sünniaastapäev ja mina kirjutan oma 800. arvustust. Ümmargused arvustused tavatsen kirjutada eriti headele teostele.

Tegu on ühega Tammsaare viimastest teostest (järgmisel aastal juba suri). Samuti katkes aasta hiljem Eesti iseseisvus. Teise levik ja tunnustus jäid põhiliselt okupatsiooniaega.

Algab siis lugu sellega, et Jumal ja Kurat vestlevad. Kas maa peal on võimalik õndsaks saada? Kui pole, siis on ju ebaõiglane inimesi karistada selle eest, et nad ei teinud seda, mis on võimatu. Niisiis ei saadeta enam patuseid põrgusse. Aga Vanapagan soovib endale edaspidigi hingi saada ning peab sellepärast tõestama, et maa peal on siiski võimalik õndsaks saada. Selleks asub ta ise talumehena maa peale ja leiab Põrgupõhja talu, kuhu oma eidega kolib. Lihtsameelne vanapagan rügab hommikust õhtuni.

Esialgu kavatses Tammsaare kirjutada triloogia, kuidas Põrgupõhja Jürka nime kasutav vanapagan kolmes ametis püüab õndsaks saada (ja vähemalt kaks esimest katset ebaõnnestuvad). Teise katse pidi ta tegema kaupmehena ja linnas elades. Üldiselt on kriitikud olnud nõus sellega, et triloogia asemel valmis üks romaan. Minagi ei nuta triloogiat taga: mõelge ise, mis kaupmees see Põrgupõhja Jürka ikka oleks, ei selline õndsaks saaks!

Romaanist on tehtud ka film, mis on aga minu meelest nõrk.

Teksti loeti eesti keeles

Minule tundub see erakordselt hea jutuna. Kuid paljud arvustajad ei jõudnud Jääskeläisega ühele lainele. Sellepärast tunnen, et pean kirjutama sellest, millest aru sain.

Kõigepealt ema, kes esialgu tundub pelgalt ebakompetentse jutustajana, on peategelane ning tema poeg Ruupert muutub tagantjärele mõeldes järjest tähtsusetumaks. Seetõttu pole minu jaoks nii oluline, kas autistliku poisi mõttemaailma on adekvaatselt kirjeldatud või ei. Mina neelasin selle alla, sest autiste on üsna mitmesuguseid.

Eespool on arutatud, kas Emma on kirjutatud ulmefänni jaoks maksimaalselt ebameeldivaks ja kas see on sihilik või kogemata välja kukkunud. Mina ei pea sedagi tähtsaks. Võib-olla on see seotud sellega, et minu enda lähisugulaste seas on inimesi, kes ei salli ulmet ega koomikseid, aga ma armastan neid ikka.

See, mis on oluline, vist isegi ainus oluline idee jutus, on öeldud motoga: «Kui see vaid on sinu võimuses, siis ole kena ja muuda see olematuks! Ma annan, mida iganes!»

Oli siis peategelasel kaks minevikku või ei, küsitakse – ja oligi, algul üks, seejärel ajas minevikku kandumine ja siis teine.

Väikese Emma sõbranna hukkub tema silme all rööbastelt maha jooksnud rongi ette jäädes ja küllap siis Emma jumalalt midagi sellist palus. Tema soov täitus. Õnnetus jäi olemata, sõbranna ellu. Kuid Emma pidi selle eest maksma oma mehe, poja ja armastusega. Kas see oli siis seda väärt, küsib Jääskeläinen, ja vastus on ilmne: pigem mitte. See ongi minu meelest loo mõte, aga ta varjab seda osavalt üsna lõpuni, rääkides rongidest ja muust peamise teemaga mitteseonduvast. Vastukaaluks vajas jutt motot – ongi ainus motoga jutt kogumikus.

Kompositsioonilt on see jutt täiuslik, teostuselt samuti.

«Kuidas see biitlite laul käiski kastikestes inimestest...» – vist on mõeldud Malvina Reynoldsi 1962. aasta laulu "Väiksed kastid", mida on laulnud lugematu hulk isikuid, kuid mitte biitlid.

Teksti loeti eesti keeles

Küborg Kaj tahab oma tarkvara värskendada, et veelgi tõhusamalt võidelda Tetraks kutsutava pahalasega, aga Tetra ajab värskendamise untsu ja Kaj armuke Mette peab nüüd minevikku reisima, et oma armastust päästa.

Mulle ei meeldi läbiv ingliskeelsete terminite kasutamine. Eesti keeles on väga hea arvutialane oskussõnavara, miks seda siis ei kasutata? Isiklikust vastumeelsusest? Minule on jällegi vastumeelne inglise keelega pooleks kirjutatud tekst.
Mulle hakkas vastu seegi, et Mettet kirjeldatakse ühelt poolt 40-aastase hurmava kaunitarina, teisalt aga ahelsuitsetaja ja salajoodikuna. Need kaks poolt ei sobi omavahel kokku.

Ma ei ütle, et nende asjade tõttu võtsin kaks hinnet maha. Ühe kindlasti.

Teksti loeti eesti keeles

Sellestki jutust kirjutas Soobel uusversiooni, arvestas kriitikat, parandas vigu ja põhjendas sündmustikku paremini. Algversioon ei küündinud päris kolmeni, teine veab minu hinnangul välja nõrga nelja. Annihilaatori kasutamine väljaspool vaakumit pidanuks siiski ära jääma.
Teksti loeti eesti keeles

Osvald Soobli loomingul on palju vaenajaid. Nad on oma seisukohti põhjendanud ka ja ma saan neist aru mõistusega, aga mitte südamega. Tähelepanuväärne on Raul Sulbi arvustus Soobli esikjutule siinsamas BAASis – ja Soobli viies jutt ilmus just Sulbi "Täheajas"!

Kuigi Soobli juttudel on vaieldamatuid puudusi, ei ole need minu silmis väga suured ja mulle meeldib Soobli juttude leebe toon – isegi kui ta lahingust kirjutab, siis ikka kuidagi rahulikult.

Mulle meeldib, kui autor kriitikast õppust võtab ja oma jutust parema uusversiooni kirjutab. Eesti kirjanduses on see haruldane ja see on üks põhjustest, miks "Algernoni" just selleks otstarbeks mõeldud jutulabor hingusele läks. Soobel on oma juttudest korduvalt uusversioone kirjutanud ja seda on ta teinud ka "Piiririkkumisega".

Hinne tuleb panna siis mõlemale versioonile ühine. Esimene jutt oli väga nõrk 3. Seal oli hulk jaburusi, näiteks annihilaatorite kasutamine väljaspool vaakumit, mis teisest versioonist oli kadunud. Ja peamiselt selle arengu tõttu hindan teist versiooni neljaga.

Sissejäänud vigadest. Keeleprobleem. Hollywoodi filmides on sedasi, et kui tulnukad teisest tähesüsteemist maanduvad Maal, siis hakkavad nad kohe kõnelema ameerika inglise keelt. Siin pole Edil mingeid raskusi kärpide ja kattide jutu mõistmisega.
Teiseks on väheusutav, et suur kiskja tapaks oma saaki peamiselt kõri läbinärimisega. Neljajalgsete kõri on suht korralikult kaitstud. Murtakse kael või selgroog, kõri läbinärimine võib olla erand, aga mitte reegel.

Teksti loeti eesti keeles

Eks lugedes oli ikka suur maailma atlas kõrval, sest tegevuskohad on üksikasjalikult kirjas. Muidugi jääb viiest puudu, õuduskirjandus lihtsalt ei saa olla usutav.
Teksti loeti eesti keeles

Hargla praegu viimane arvustamata teos.

Vanakraami- ja käsitööpoodnik saab kokku USA-st pärit külalisõppejõuga, kes kurdab tema elamisse siginenud päkapike üle. Poodnik ärib talle roti- ja jäneselõkse, nimetades neid päkapikulõksudeks. Professor väidab, et väga hästi töötab, ainult päkapikud ei tule kohale juustu, vaid piparkookide peale. Ja tellib lõkse juurde.

Normaalne lõpp puudus. Ma ei tea, milles see seisnema peaks, aga sedamoodi ka ei tohiks lõppeda.

Teksti loeti eesti keeles

Tom O`Flanagan on paadunud joodik ja hasartmängija. Ükskord tappis ta purjuspäi oma naise. Kuid temale hakkas tunduma, et kui ta piisavalt kuradit palub, annab kurat talle naise tagasi. Selleks tuleb ainult igal aastal jõulude ajal ohverdada oma üks sõrmelüli. Neid on tal läinud juba omajagu. Ja siis, kujutage ette, tulebki kurat ja annab Tomile jõulukingitusena tema naise tagasi.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu võitis "Algernoni" jõuluulmejuttude võistluse. Lugesin 10 aastat tagasi ja mõtlesin: jah, vist võitis parim jutt. Lugesin nüüd uuesti üle: pole mingit kahtlust, selgelt parim jutt. Lisaks üks kahest, mis siiamaale meeles oli.

Kevin Kent, igavene luuser, on siiski saanud Fortuunalt peavõidu. Ta röövis panka ning pääses raha ja terve nahaga minema.
Ent Kevin ei arvestanud ühega, nimelt et lund sadama hakkab. Ja kuna ta kasutab põgenemiseks vähekäidavaid teid, jääb tema auto lumme kinni. Selle lumesaju korraldas aga üks neeger, et tõestada, et ta ikka väga vägev nõid on.
Pole imestada, et Kevini ja nõia teed viivad kokku. Pikapeale hakkab selguma, et ega Kevin olegi nii suur võitja kui esialgu tundus ja neegrivanameeski pole nii tark kui esialgu tundus.

Teksti loeti eesti keeles

Olen soome ulmest varem lugenud üksikuid jutte, see on esimene põhjalikum tutvus. See oli väga positiivne. 6 lugu 10-st said hindeks viie, lisaks 2 nelja. Kui võrdlen enda arvustatud eesti juttudega (hinne üle 3 on haruldane), siis on kontrast määratu. Soomlasi on rohkem kui eestlasi ja soome ulmest on valida rohkem kui eesti ulmest, aga ikkagi tekkis mul mulje, et kui eesti ulme on kinni Tarzani ja King-Kongi aegades, siis soome ulme tegeleb sellega, mis tänapäeva maailmas oluline.
Teksti loeti eesti keeles

Täna on "Tagasi tulevikku" päev ja sel puhul arvustan "Tagasi tulevikku" IV osa.

Minu jaoks on see lühiromaan saanud sarja lahutamatuks osaks, ma ei suuda hästi mõelda sellest sarjast ega Marty McFlyst ilma IV osata. Kiirustamise märke ma ei täheldanud. Esimeste seeriate õhustikuga Hargla osa hästi kokku ei läinud, aga see vist polnudki Hargla eesmärk ja mingil sügavamal tasemel, vaimu poolest sobib see teiste sekka suurepäraselt.

Marty elab siis nii-öelda olevikus (1980-ndates) ja Doc minevikus (1880-ndates). Kuid Doc ei suutnud hoiduda ajamasina katsetamisest, sattus sellega Prantsusmaale ja avastas, et on ajaliinis midagi põhjalikult kihva keeranud. Teda aetakse segi tema kauge sugulase Emmerich von Brauniga ja tahetakse isegi tappa. Siiski õnnestus Emmettil saata Martyle appikutse ja eks Marty tuligi sõpra hädast välja aitama. See ei käinud küll nii lihtsalt kui võinuks arvata ja võttis palju, palju rohkem aega. Lõpuks said asjad siiski enam-vähem joonde. Marty sai vähemalt rikkaks ja täpsuslaskuriks.

Teksti loeti eesti keeles

Pole veel keegi sellele loole viit pannud, selle vea nüüd parandan.

Jutt räägib planeedist, mille elanikel on kontaktid mitut sorti mõistuslike rassidega. Nad püüavad teisi mõistuslikke eluvorme tundma õppida niiviisi, et katsuvad neile kõiges meele järele olla. Siis saabuvad inimesed. Inimesed ja kohalikud on nii erinevad, et hoolimata püüdlustest ei suufa nad teineteist korralikult mõista.

Millegipärast on eelarvustajad märkinud, et lugu olevat perversne või võigas. Eks igaüks mõtle oma rikutuse tasemel, mina seal küll erilist perverssust ei näinud. Muide, võib-olla näitab see just minu perverssust, et ma seda juttu perversseks ei pea?

Sellest jutust saaks 1) koomiksisarja, mis saab kriitikutelt kõvasti kiita, 2) animafilmi, mis meeldib algkoolilastele, 3) suurte staaridega Holliwoodi löökfilmi, mis teeb puhta töö Kuldsete Vaarikate jagamisel.

Teksti loeti eesti keeles

Arvan, et Kristjan ei alandanud hinnet õige asja eest. Olen nõus, et lugu on absoluutselt ksenofoobne, ent kaldun arvama, et autor teadis seda väga hästi, aga ei hoolinud sellest. Pähe tuli huvitav idee, pani kirja ja üsna lühidalt, sest pikka juttu ei vea sellega välja, aga kas kriitikud peavad seda võõraviha õhutamiseks või summutamiseks, pole kirjaniku asi.

Hindes pole kahtlust. Väga harva kohtan jutte, kus olen autorile siiralt kade, et see idee temale pähe tuli ja mitte minule. Võinuks ju minulegi, eeldused olid olemas, aga ei tulnud.

Teksti loeti eesti keeles

Räägitakse, et ulmes on juba kõik läbi kirjutatud. Osalt sellepärast otsitakse ikka uusi ja uusi õuduse tekitamise vahendeid, mis mõnikord jõuavad täielikku jaburusse. Mõrvarlikud sokid, kas saab veel midagi absurdsemat olla? See on niivõrd totter, et võtab loolt igasuguse usutavuse. Ma ei räägi sellest, et õuduskirjandus ei saagi usutav olla, vaid et mõrvarsokid on juba üle võlli.

Ja veel. Kui inimeselt jalalabad maha raiuda, ei sure ta kümne sekundiga. Kui autor kirjutaks, et jookseb pikapeale verest tühjaks, hea küll, aga paar minutit peaks selleks ikka minema.

Ja veel. Kuidas on lood igasuguste postiljonide, uudishimulike külaeitede ja kasvõi rahvaloendajatega? Kas ei satu sinnakanti aeg-ajalt juhuslikke ringikolajaid, metsavendi näiteks? Kas mõrvarlikud sokid ei peaks laiemalt teatavaks saama?

Ilmus "Reaktoris" augustis 2015.

Teksti loeti eesti keeles

Tjah, see on vist ühe hingetõmbega valmis visatud lugu. Kopsus sai õhk otsa ja tuleb jutt ära lõpetada. Ehkki alles hakkab huvitavaks minema. Sissejuhatusele jääb päris lugu järgnemata. Praegu pole kindel isegi see, et tegu on ulmega: isa kaotab lapse, kukub joomatsüklisse ja hakkab deliiriumis midagi nägema, kus siin ulme on? Hea küll, ma nõustun, et on ulme, aga kehvake.
Teksti loeti eesti keeles

Objektiivselt võttes peaks nagu kolme välja vedama: kirjutamisoskus on aastatega tekkinud, süžee on äraleierdamata, lõppu ma ise ära ei arvanud ... Aga subjektiivselt võttes mulle kohe üldse ei meeldinud. Just nimelt lõpp. Võib-olla on see halb, et mulle meeldivad õnnelikud lõpud? Olen kiitnud ka, kui lõpp loogiliselt eelnenust välja kasvab. Ent siin kasvab samuti. Ma ei oska põhjendada, miks see jutt mulle ei meeldi.

Stiili põhjal oli mulle jäänud mulje, justkui autor oleks Weinberg, ja mõningase üllatusena avastan nüüd, et Ivanov.

Teksti loeti eesti keeles

Kangelasfantaasia ei ole minu žanr. Ja jutu lõpp oli alguses välja öeldud: kangelane istub vangis ja järgmisel päeval hukatakse.

Hakkasin lugema ja mõtlesin: küll tädi paneb vihaselt! Susanna ja Susi, mõtlesin, et need nimed on seotud. Kusagil kolmveerandi peal alles taipasin: ei olegi tädi, on hoopis onu.

Ma ei oskagi seletada, miks see jutt mulle meeldis. Objektiivset alust ei tohiks nagu olla. Ma vajusin sellesse juttu ülepeakaela sisse ja välja pääsesin siis, kui tagakaas vastu tuli. Mulle meeldis selles jutus kõik: inimeste omavahelised suhted, ühiskond ning väheke nõidust (laanetuli ja ilmanägemine). Ning siia sobis see, et seks praktiliselt puudus.

Paralleelidena ei meenunud mulle Kangru ega Ubade jutt (olin mõlemad täielikult unustanud), vaid hoopis NATO sõjapidamise juhised, mille tõlkebüroos eesti keelde ümber panin. Selline paralleel loomulikult kahjuks ei tule.

Teksti loeti eesti keeles

Ma kardan, et üldiselt on tähele panemata jäetud üks oluline asi. Erla ei olnud mingi erand, et ta Unnurisse armus. Teda armastasid kõik. Eysteinni kohta on see ilmne. Kuid Unnurit armastasid ka Arnalduri ema ja isa ning üldse kogu külarahvas. Minu arvates tegi see loo paremaks. Niimoodi tuli loo mõte veelgi reljeefsemalt välja.
Teksti loeti eesti keeles

Minul tekkis otsekohe küsimus: Miks Päikesevits Kyankrot taga ajab? Mis kasu ta sellest saab? Kas ta on hulluks läinud? Aga ma ei uskunud seda, sest lugusid tavaliselt niimoodi ei kirjutata.

Siiski selgus, et olin loo mõtte ära tabanud. Päikesevits ei saanudki mingit kasu ja läkski hulluks. Nii et lugu oli ühest küljest väga loogiline ja teisest küljest tuli lõpus ootamatusena. See on hea kirjanduse tunnus.

Lugu toimub ürgkogukondlikus ühiskonnas. Mõtlesin, kuidas näeks sellise tahte ülekandumise korral välja feodaalne või kapitalistlik ühiskond. Üsna huvitav. Selline mõtlemisaine andmine on samuti hea kirjanduse tunnus.

Inimliha söömises ma küll midagi "võrdlemisi võigast" ei näinud, see oli normaalselt põhjendatud ja kirjutatud. Üleüldse tundub autor algeliste ühiskondade osas kompetentsena. Kui autor teab, millest kirjutab, on see samuti hea kirjanduse tunnus.

Teksti loeti eesti keeles