Lugu, mis stiilipuhta fantasy`na algab, ent lõpuks sf rööpasse maandub. Ja tekib pisuke kahtlus, kas selline sobitamine ikka kõige parema tulemuse andis. Mõneti meenutab küll Andersoni samasuguseid asju, ainult ümberpööratud vaatenurgaga.
1975.aastal leiab teadlane Mark Cornwall ühe ülikooli raamatukogust haruldase köite sisse peidetud käsikirja, mida kadunuks või siis legendiks peeti. Ta varastab selle, ent teda jälgib üks paha munk ja sarikahärjapõlvlane (noh, selline, kes katuse all elab). Sellest lugu käivitubki.
Cornwall leiab käsikirjast juhatust Iidsete juurde (need sellised mütoloogilised olendid, keegi ei tea, kas ja kes nad üldse on). Teda jälitab Inkvisitsioon, ta asub teele ja seltskonnaks kujuneb veel paar olendit Väiksema rahva seast (nemad peavad Iidsetele üle andma surnud eremiidi poolt kivikirve), gnoom ja koera eest on neile pesukaru. Teel haagitakse külge veel üks noor kena naisterahvas, kelle vanemad kunagi Wastelandist tulnud.
Tee viib üle Borderlandi Wastelandi, kus teatakse olevat sada ohtu ja palju mõistatusi. Selzkonda jälitab Inkvisiitor Beckett. Palju seiklusi ja madinat.
Müsteeriumid lahenevad ruttu ja nende asemele tekib palju uusi, kui kohtutakse kellegi härra Jonesiga. See sell on sellesse maailma laekunud meie 1975.aastast ja räägib, et kunagi avastati mingi moodus, kuidas maailm kahte erinevasse lahutada... Siis nad eraldusidki. Tegevuspaigaks olevas siis ei mingit tehnoloogiat, vaid maagia ja üleloomulikud kollid.
Lõpp, nagu öelud, juba puhas sf - tulnukad, robotid, galaktilised teaduskeskused jms. Romaan kuulub ilmselt nende Simaki ülekomponeeritute hulka, kuhu kõiksugu olendeid ohtralt kokku kuhjatud. Mingisugune tervik siiski moodustub. Samas, ei saa kuidagi üle tundest, et asi on veidi kiirustades kirjutatud ja kipub kohati logisema. Üllatuseks olid mõned jõhkrad vägivallastseenid...ikka väga jõhkrad ning ka üks kena ja liigutav erootiline koht.
"Neli" tundub igati kohase hindena.