Kasutajainfo

Clifford D. Simak

3.08.1904-25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

The Werewolf Principle

(romaan aastast 1967)

eesti keeles: «Libahundi printsiip»
Tallinn «Kupar» 1997 (Thriller)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
18
18
9
1
0
Keskmine hinne
4.152
Arvustused (46)

Simak jälle eesti keeles ja ikka oma tuntud headuses. Sisetunne ütleb, et raamat võiks meeldida neile, kellele omal ajal meeldis ''Härjapõlvlaste kaitseala'', mõlemas esineb sarnaseid jooni. Muuseas, kas keegi teab, mis eriline suhe oli Simakil pesukarudega? Nii ''Härjapõlvlastes'' kui ka ''Libahundis'' figureerib Pesukarunaha tähesüsteem, ''Libainimestes'' mainitakse ka pesukarusid ja ka antud teoses vilksavad nad läbi. Oleks tore, kui keegi mõistaks kommenteerida.
Nüüd lühidalt toimuvast: Kunagi ammu, kahekümne kolmandal sajandil (tegevus ise toimub kahekümne viiendal) nuputasid kavalad Maa teadlased välja tehnoloogia, mis võimaldas toota nn. lõpetamata androide - organisme, mis on oma struktuurilt veel poolikud ja võivad seetõttu omandada veel mistahes kuju. Kogu selle asja teaduslikust põhjendusest libisetakse võrdlemisi kiiresti üle ja see jääb kaunis põgusaks, aga sellel ei peagi rõhk olema. Süsteemi ennast nimetataksegi libahundi printsiibiks. Androide oleks muidu kasutatud järgmisel viisil: maandutakse tundmatule planeedile, nabitakse kinni mõni kohalik elusolend ja analüüsitakse seda, android omastab selle olendi väliskuju ja ka teadvuse, uurib pisut aega planeeti ja tuleb seejärel tagasi, kaasas suurel hulgal väärtuslikku infot. Kaks sellist androidi tehaksegi valmis ja lähetatakse, kuid siis läheb miskit valesti ja ekspeditsioonidest ei kuule keegi enam midagi. Kogu lugu vaikitakse kahesajaks aastaks maha, kuni üks neist androididest leitakse külmutatud kujul kapslist ümber mingi suvalise asteroidi tiirlemas. Raamatu tegevustik algabki sellega, et peategelane, Andrew Blake, lõpetamata android, leiab end taas Maa elanike seast ja temaga juhtub kõiksugu kummalisi asju. Hiljem selgub, et kogemata on tema organismi jäänud peale tema enese oma jäänud jagama veel kaks teadvust, mis kusagilt mujalt üles korjatud. Sellisel kolmikul on hulk huvitavaid võimeid kujumuutmisest mingit laadi telepaatiani välja. Tavalise homo sapiens sapiensi esindajad saavad asjast muidugi omamoodi aru ja lähebki igaveseks madinaks... Lugeda tasub kindlasti, igav ei tohiks hakata. Simakil on tulevikumaailmast mõned võrdlemisi lahedad visioonid, lisaks veel selle kolmiku omavahelise läbisaamise kirjeldus - minu arvates hästi kirjutatud. Kui puudusi otsida, siis see happy end, kus mees- ja naispeategelane igaveseks ajaks õnnelikult kokku juhitakse, tundus hirmus otsituna, aga las ta olla, on hullematki ette tulnud, kokkuvõttes on siiski hea raamat.
PS Ühinen Andri Riidi ühes teises arvustuses esinenud arvamusega, et antud raamat originaalis võrdlemisi raske lugeda on, proovisin ise ka, aga Simaki keelekasutus on pisut liiga laiahaardeline siiski.
Teksti loeti eesti ja inglise keeles

Leitakse kosmosest külmutatud sell ja tuuakse maale. Kes ta on või mis ta on, seda ei tea mitte keegi, ka peategelane mitte. Ja ülejäänud lugu tiirlebki selle selle selli (Andrew Blake`i) eneseavastamise ümber, ehk kes ta siis on või mis ta siis on: Inimene, libahunt või veel keegi teine??? (Otsija, Mõtleja, Muutuja, Android teise mehe mõistusega). Lugesin ja meeldis, ei ütle ühtegi halba sõna. Viimasel ajal üks paremaid mis eesti keeles ilmunud.
Teksti loeti eesti keeles

Viis aastat tagasi mõtlesin, et olen juba kõva keelemees ja võtsin ette paar-kolm ulmeraamatut, paar Asimovi (''Nine Tomorrows'', ''Foundation and Earth'') ja käesoleva. Olgu nüüd Asimovidega kuidas on, 'Libahundi printsiip' käis mulle selgelt üle jõu ja kuskil poole peal loobusin raamatu lehitsemisest. Küll jäi mulje kui hästi segasest ja müstilisest teosest. Nüüd kui raamat ka maakeeles olemas ja läbi loetud, on ta kaotanud suure osa oma salapärasusest ja mõjub hämmastavalt üheplaanilisena. Suurejooneline idee ühes mateeriatombus paiknevast kolmest eri mõistusest ja füüsisest on ju tore küll, aga kuidagi ei jõua pärale, mida sellega öelda tahetakse. Lisaks hakkab suuremas koguses Simaki lugemisel häirima kirjaniku pehmelt öeldes nõrk teaduslik ettevalmistus. Raamatu lõpp sarnanes oma fiilingult vägagi Simaki ühe varasema teosega (''Time and Again'')... mulle selline lahendus puhtfüüsiliselt ei meeldi. Clifford Donald on oluliselt paremaid raamatuid kirjutanud.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tüüpiline Simak. See libahundi printsiip ise on muidugi ehk liialt optimistlik fantaasia, kuid eks need "Simaki printsiibil" loodud olendid kipuvadki sellised olema. Teadus seda meest küll ei pidurdanud, kuigi tema looming on ikka eelkõige SF. Täitsa loetav.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen eelkirjutajate kiidusõnadega. Simaki plussiks on tema südamlik jutustamisviis, milles oma osa sellelgi, et kirjutamine ei muutunud tal mingiks massproduktsiooni vorpimiseks. Teaduse ja tehnoloogia areng pole autori jaoks peamine - aga kloonimise värgi üle on ta siiski ju üsna ammu mõtisklenud. Antud juhul miinuseks magusavõitu happy end. Tähelepanuks neile, kes vaid eestikeelset tõlget loevad: algupärandi brownie on siiski midagi muud kui tõlkija pakutud haldjas.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Väga vahva raamat. Kui seda esimest korda lugesin, siis lugesin emale aeg-ajalt üksikuid lõike ette. "Mis raamat see on mida sa loed, nii palju mõtteid ühel leheküljel?" Sellest arvamusest oleks võib-olla retsensiooniks küllalt... Just mõtted, ideed olidki olulised... ja mitte niivõrd ulmelised ideed, kui lihtsalt filosoofilised mõtted. Ja loomulikult Simaki kirjutusviis.. Sõnavara on siin eespool juba kiidetud, mina mainin siis ära omapärase lauseehituse. Nauding oli lugeda... Lõpp jah, see oli nõrk. Aga see on Simaki viga üldse ("They walked like men" ntx ja "City"). Ja tegelikult on eelpoolmainitud ideed ka lihtsalt Simaki pluss. Sellepärast ma teda loengi. Aga lõpetada ta ei oska.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Olin 70-ndate lõpuks läbi lugenud kaks suurepärast Simaki romaani: “Nagu õieke väljal” ja “Härjapõlvlaste kaitseala” (see vene keeles). Võlusid tema lahedad inimtüübid ning soe ja südamlik meeleolu. Eelöeldu põhjal ilmselge, et ostsin võimaluse avanedes ingliskeelse “Libahundi printsiibi”. See oli mu esimene inglise keeles loetud ulmeraamat ja algul arvasin, et romaani mittesimaklik kuiv atmosfäär on mu konarlikust keeleoskusest tulenev. Kuid ei! Teised ingliskeelsed raamatud pärast seda jätsid hea mulje. Kümmekond aastat hiljem kättesattunud arvustusi lugedes selgus, et seda romaani peetakse Simaki nõrgemate hulka kuuluvaks. Müüsin ingliskeelse raamatu rõõmuga ära ja arvasin, et ei kunagi enam... Kui romaan lõpuks eesti keeles ilmus (oli seda nüüd vaja!?), otsustasin ta kindluse mõttes uuesti läbi lugeda. Mulje on sama: ülejäänud 4 eestikeelset ja päris mitu muukeelset on kõvasti paremad. Kahju paberist, võinuks valida paremini.
Teksti loeti eesti keeles

Omapärane raamat ja muidu tore, ainult, et viimane peatükk solgib kõik ära - kogu eelneva jutuga kokkusobimatu ning vastuoluline.
Teksti loeti eesti keeles

Hea märul, aga Simakilt ootaks enamat. Samas on ta ikkagi parem, kui need teised kaks tema 1967. aasta romaani... Omal ajal oli see raamat siin rublade eest müügil ning seetõttu on ta pea igas raamatukogus olemas. Ilmselt just seetõttu oli antud volume ka esimene minu originaalis loetud Simak... minu arust suht lihtne lugu, mis professionaalselt keeruliseks aetud. Mäletan, et kui perestroikajärgse kirjastamislaine harjal see romaan vene keeles ilmus, siis lugesin ma seda otsekui esimest korda: kõik oli ununenud. Ilmselt on sama rõõm mul taas, kui eestikeelse väljaande kunagi kätte võtan... Minu jaoks jääb see romaan sinna kusagile "Nagu õike väljal" ja "Libainimesed" vahele... õieke on parem, libad aga hundist kehvem... tegelikult on need kolm kõik sihukesed meistri keskpärase argipäeva ilmingud... ainult, et meister on sedavõrd kõva tegija, et tema keskpära juhuslikud helgid varjutavad enamike tavategijate tipphetked.
Teksti loeti inglise ja vene keeles

Eesti lugejal on tõepoolest vedanud, et tutvumist Simakiga alustati "Nagu õieke..." ja "Härjapõlvlastest" (Algernoni kogumik muidugi ka). Seetõttu ongi Simak Eestis kultusautor. Oleks esimesed tõlketeosed olnud "Libahunt" või "They Walked Like Men", poleks Simak meil niisuurt populaarsust saavutanud. Sellega on vist kõik öeldud.
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat ja huvitav lugeda, aga kui läbi olin lugenud ei tekkinud sellist head tunnet, et nüüd on midagi täiuslikku loetud.. sestap neli.
Teksti loeti inglise keeles

Lugesin ja ei meeldinud. Igav kuidagi. Ja muidugi see kohatu lõpp. Igavene üksindus ja väljatõugatus on hirmus küll, aga oli ju varem kulutatud hulk lehekülgi tõestamaks, et "üksi" on sellise olendi puhul suhteline mõiste. Ja siis lükata neid keha- ja hingeväänajaid ühte kohta mitu...
Teksti loeti eesti keeles

Üldkokkuvõttes mitte eriti hea lugu. Libahundi printsiip on tüüpiline ühele ideele üles ehitatud raamat. Nelja sundis siiski panema asjaolu, et vaatamata kesisele ideestikule õhkus raamatust tublisti Simakilikku inimlikkust.
Teksti loeti eesti keeles

Paar selgitavat märkust vastuseks mõnele eelnenud arvustustes esitatud küsimusele.Brownie tähendab tõepoolest pisut enam kui lihtsalt haldjat, kuid häda on selles, et eesti mütoloogiast ei leidunud niisugusele olevusele tabavamat nime. Seda küsimust sai arutatud päris mitme küllalt kompetentse inimesega, paremat vastet aga kahjuks välja ei tulnud. Oleks väga huvitav teie arvamust teada.Ühest põhjust, miks on tõlkimiseks valitud just see raamat, ei ole olemas. Kogu lugu sai alguse EV segastel algusaegadel, kui tuli leppida sellega, mis saadaval oli (copyright jms.). Muidugi on Simakil raamatuid, mis oleksid rohkem tõlkimist väärt (näiteks "Way Station"), kuid ma arvan millegipärast, et "Libahundi printsiip" ei jää viimaseks. Ja veel - ei usu, et lugejad või eesti kultuur "LP" ilmumisega midagi kaotanud oleks. Ning kui see raamat ongi halvem kõigist varem eesti keeles ilmunuist, nagu mitmed arvustajad arvanud on, siis ei tule seegi kahjuks - võrdlusmomendist on alati kasu.Esitaksin ühe endapoolse versiooni romaani tõepoolest totra lõpu selgitamiseks. Simak juba on kord niisugune autor, kellele meeldib teha ootamatuid, suisa absurdseid süzheepöördeid, üllatada lugejat siis, kui too seda kõige vähem ootab. Tasub meelde tuletada näiteks romaani "Time and Again", kus algul õnnelikuna tundunud lõpuosale järgneb hoopis teises laadis lõpp - "LP" puhul on vastupidi: stiilse kurva lõpu asemel ootab lugejat viimastel lehekülgedel hoopis ülimagus (lausa nõme) happy end. "Libahundi printsiibi" puhul on säärane võte kalliks maksma läinud, kuid mulle tundub, et Simak ei ole kirjanikuna nii loll, et ta poleks selle absurdsust tajunud. Vahest tahtis ta hoopis lugejatele väikest vingerpussi mängida, itsitades kahjurõõmsalt pihku ajal, mili kõik tema rumalust siunavad?Simaki kui autori suurimaks plussiks ja miinuseks on minu arvates see, et tema raamatud kas meeldivad või üldse ei meeldi. Mulle nad meeldivad. Sellega peaks kõik öeldud olema. Tore, et niisuguseid inimesi on veel.Tõlget puudutavate märkustega võib pöörduda aadressil lenx@uninet.ee
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Hea raamat. Seda lugedes tuleb mulle alati silmade ette soe sügispäike mänglemas punakuldsetel lehtedel... Umbes sama fiiling mis "Härjapõlvlaste kaitsealas". Mõnus!
Teksti loeti eesti keeles

See on siiani kõige värskemalt loetud Simaki romaan ning siiani ka kõige vähem meeldinud. Raamat ei ole küll halb, kuid lõpp on liiga lääge ja on paremaidki tekste ette tulnud. Samas tundus seal lugemise ajal olevat ka toredaid momente. Needsamad Brownie`d näiteks.
Teksti loeti eesti keeles

Libahundi printsiip on parim ulmeteos, mida olen lugenud.Algus tundub arusaamatu ja samas arusaadav.Simakil on palju häid teoseid, kuid see lööb kõik yle.Meister-likult kirjutatud teos!!!
Teksti loeti eesti keeles

Kui lo~pp a"ra unustada, oli see parim Simak, aga selle imaluse to~ttu hindan ""Ha"rjapo~lvlaste kaitseala" rohkem. Loos ko"itis just see ma"ng inimene inimese vastu. Inimene inimkonna vastu. Ja ka Simak na"is arvavat, et inimkonna yldhuvid ja soovid ei olesee ylim, millest juhinduma peaks. Jah, peategelane ei olnud pa"ris puhas inimene. Samas oli inimlik ta olemus, ta pa"ritolu... Olen igatahes to~lkijale selle teose eest ta"nulik.
Teksti loeti eesti keeles

Simakil on läinud korda teha üliinimene ja seejuures jätta ta väga maalähedaseks. Blake on päris mõnus mees ning tema teele ette jääv Maa uus asustus on samuti päris mõnus lugeda - pesukarud, haldjad jms.Teose nõrkuseks võib lugeda selle imelikku tausta alates inimestest ja lõpetades riigikorra ning loomadega.
Teksti loeti eesti keeles

Simakile omane mõnusalt hoogne, kergelt seeditav tekst, neelasin alla ühe suure suutäiena. Peategelane on igati sümpaatne tüüp (selline omamoodi kolmainus), teisedki kahejalgsed mõjuvad sobivalt. Ainult nood haldjad tunduvad olevat kuidagi veidi vägisi suurde skeemi sisse surutud, et asja müstilisemaks muuta. Omaette tüübid on Majad, selliseid oma silmaga parem ei näeks, nii jubedalt tüütud!

Loo ideestik pole küll midagi eriti suurejoonelist, kuid mind see ei häirinud, meeldis aga see, et lugejat ei hakatud vaevama teaduslike terminite hordidega.

Teksti loeti eesti keeles

Üks hea idee ja hästi palju andmist. Selles mõttes hea Simak, et tema ideed on teinekord päris võimsad. Ja madinal ei ole ka viga. Aga lõpp... nojah.
Teksti loeti eesti keeles

Eestikeelse väljaande kaanel reklaamitud "haarav ja intelligentne põnevuslugu" osutus tegelikult suhteliselt normaalseks ulmekaks. Mõningaid paralleele saab tõmmata Goblin Reservationiga, kus samuti kosmosest tagasi tulnud peategelane ei tea, kes või mis ta õieti on ja mida temast tahetakse. Siin aga saabub selgus ruttu ja see röövib loolt üksjagu seda "haaravat ja intelligentset põnevust".

Ka ei saa jätta kurtmata, et umbes 50 lehekülge enne lõppu saab lugu otsa. Kõik, mis toimub peale seda, kui Andrew Blake on otsustanud, mida oma eluga ette võtta, jätab kuidagi otsitud mulje ja oleks justkui pärit mingist teisest romaanist.

Aga ega Simak vist päris halba asja ei oskagi kirjutada. See kolm, mille ma talle panen, on igatahes rasvase plussiga.

Teksti loeti eesti keeles

Olen viimasel ajal sattunud lugema enam kui viletsaid ulmekaid. Sealhulgas "Consider Phlebas" oli väga kohutav. Nii oli "The Werewolf Principle" täiesti värskendav selle kommertsliku saasta (vabandust!) kõrval.

Tõepoolest, "Goblin Reservation" jääb ületamata, paneksin ka "They walked like men" libahundist ettepoole. Et libahunt on minu jaoks umbes võrdne kunagi Mirabelia-sarjas ilmunud "All Flesh Is Grass".

Nüüd sisust: põhiideele ei heida midagi ette, ent lööb välja õikese-romaani suur puudus - mingit muud tegevusliini eriti ei olegi. Nojah, senaator (oma tütrega)... aga see ei osutunud piisavaks.

Minu poolt Simakile 4. Ilus hinne ja ega teoselgi suurt viga polnud. Aga raamat ei sädelenud.

Teksti loeti eesti keeles

Simak on ja jääb üheks mu lemmik kirjanikuks. Ma ei saa sinna midagi parata. Mulle meeldib tema stiil, ideed ja probleemide käsitlus. Pole mingeid keerulisi tehnikaimesid, kõik on lihtne ning arusaadav, isegi inimlik ja vähe kurb.
Teksti loeti eesti keeles

44. arvustajana midagi uut öelda pole kerge... Mis mulle meeldis? Esiteks sisetrialoogid, väljapeetud ja vaimukad, natuke nagu Aldissi loos "Kes suudab asendada inimest". Teiseks Simakile igiomane joon - mõnusus. Simak on kõige mõnusam Anglo-Ameerika ulmekirjanik. Simak kirjutab nii, et lugejal hakkab hea, soe ja õdus. Vaadates salamõrtsuka sarja populaarsust, tekib natuke lootust, et ehk hakatakse jälle rohkem niimoodi kirjutama ning pühitakse tolm ka Simaki loomingult. Ameerika ulme suurtest meistritest on tema vist üks kõige rohkem unustatutumaid. Kolmandaks on Simak vististi üks väheseid tuntud ulmekirjanikke, kes kirjutab USA maakohtadest ja väikelinnadest (vähesel määral teeb seda ka Bradbury, kuigi "Võilillevein" pole eriti ulme). Simak kirjutab sellisest Ameerikast, kus isegi elada võiks, mitte betoonraamidesse pressitud klaasi, hamburgerite, laia lõuaga püstolikangelaste, räpparite ja muude ropparite Ameerikast.

Miinuste osas tuleb nõustuda eelkõnelejatega: lõpp oli muidugi jama, Simaki kõikvõimalikud printsiibid on teaduslikule maailmapildile näkku naermine ja nii edasi. Minu jaoks seisnebki Simaki erilisus selles, et hoolimata tema ülbevõitu kombest teadusulme sildi all teaduslikule tõepärale demonstratiivselt vilistada, peaaegu igasse juttu Towseri nimelist peni (või vähemalt pesukarusid) toppida ja nii edasi, kaaluvad tavaliselt plussid miinused üles. Väheste autorite kohta võib niimoodi öelda. Simak oma kõikjalt piiluva Väikese Rahvaga on nagu ulmemaailma Joan Miró. Või vähemalt midagi sinnapoole.

Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: