(jutt aastast 1960)
eesti keeles: «Üksildane robot»
Eesti Raadio järjejutt
Daniels seikleb mitmel planeedil; omandab uue korpuse ja mõtleb, et kas mitte temal, kui täiesti ainulaadsel robotil, ei olegi mitte arenema hakanud paravõimed - need, mida inimkond on edutult aastasadu üritanud endas teaduslikult kultiveerida. Daniels peab valima, kas hakata robitite jaoks miskiks messiaks ja uue ajastu kuulutajaks või suunata oma uued võimed sellele, milleks ta loodud on - inimese teenimisele. Leides ühe kolkaplaneedi ja tundes, et just seal teda vajatakse, otsutsabki ta teise võimaluse kasuks.
Jutus on mõned küsitavused. Öeldakse küll, et robot on väga kulukas ettevõtmine, ent kõik, millega nad tegelevad on laadimistööd. Milleks selline mehhaaniline kraana peab omama teadvust? Sostiaal-majanduslikus plaanis pole tööd tegevaid roboteid üldsegi tarvis. Teiseks on autor endale asjad ülemäära lihtsaks teinud - Daniels ei pea end laadima ega tankima; tal puuduvad igasugused vajadused (peale emotsionaalsete) ja sestap ta meenutab igiliikurit.
Hinnet ma siiski ei langeta; võimalik et nostalgiast. Jutustus meeldis juba siis, kui seda kunagi Eesti Raadiost korduvalt ette loeti; ning ka nüüd, originaalis üle lugedes, läks üsnagi ladusalt üles.