Kasutajainfo

Clifford D. Simak

3.08.1904-25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

All Flesh Is Grass

(romaan aastast 1965)

eesti keeles: «Nagu õieke väljal»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)
Tallinn «Birgitta» 1994

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
31
17
2
0
0
Keskmine hinne
4.58
Arvustused (50)

Eesti keeles ilmunud 75-ndal vist Mirabilia sarjas äärmiselt eksitava pealkirja 'Nagu õieke väljal all'. Jälle üks mõnus Simak. Tegelikult üks poeetilisemaid ulmeraamatuid, mida olen lugenud. Mõnus Ameerika kolkalinna miljöö. Ja Simaki humaanne suhtumine poolearulistesse on ka tore. Tegelikult on romaanil süzhee ka, aga minu meelest kaalub olustik ja õhustik antud teose puhul süzhee üles.
Teksti loeti eesti keeles

Oli esmalugemisel küll mõnus, aga kui Clifford D. Simakit rohkem lugeda, siis üle nelja ei annaks. Kuulub nende tekstide hulka, mille kohta võiks öelda: ja need teised... Nelja teenib ta siiski auga välja. Eredaid hetki oli ning Simaki üks paksemaid romaane, igav igatahes ei hakanud. Iseäranis uljas oli see politseinikule kiviga lajatamine ning see võõrarst oma tõlgiga. Kuid siiski jääb mulje, et tegu on kompilatsiooniga varasematest teemadest ja tekstidest. Kuid see on siiski tagantjärgi tarkus – jääb NELI.

* * *

Nõnda kirjutasin ma 1. juulil 1997! Ilmselt oli mul sel hetkel veel liialt värskelt meeles see tohutu Simaki liiglugemine, millega sain ma hakkama 1992. aasta suvel. Ajad on muutunud ning aastal 2004 leian, et Clifford D. Simak on ikka üks mõnuga loetav autor. Mitte et ma nüüd temasse kriitikavabalt suhtuks, aga märksa leebemalt küll.

Kuigi enamus Clifford D. Simaki tekste on nn. teaduslik fantastika (science fiction), vähemasti on need seda formaalselt, oleks Simakit õigem siiski nimetada muinasjutuvestjaks. Kui tema tekste lugeda kui muinasjutte, millele ajastuhõnguliselt on teaduslik fantastiline rüü ümber mähitud, siis ei tundu kohatud kõik need lapsused, kokkusattumused ning jaburad pseudoteaduslikud seletused.

Olen viimasel ajal märganud, et kui õhtul väsinuna tahan midagi lugeda ning tekib küsimus, et mida lugeda, siis loen Simakit ... loen veel senilugemata tekste ning loen ikka ja jälle üle ka ammuloetud tekste. Vaat ühel õhtul, paar nädalat tagasi võtsin riiulist pisut kapsastunud «Mirabilia» ning veetsin sellega kaks suurepärast õhtut. Pärast raamatu sulgemist tuli meelde, et olen sellele romaanile BAASis nelja pannud, see mõte jäi kripeldama ning sellest tulenevalt sai hinne ära parandatud ja mõni rida seletuseks juurde kirjutatud.

Teksti loeti eesti, vene ja inglise keeles

Nuu jahh. Lugu. Lugeda kõlbab. Mulle meeldis vast enim see lill-arvuti-intellekt. Muidu tüüpiline Simak juttude seast, millest jääb peamiselt meelde, et oled seda lugenud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin ammu ja päris täpselt enam kõike ei mäletagi, kuid hea oli. Korralik bioloogiline network. Simaki moodi kohe kujutada mingit inimesest hästi erinevat eluvormi.
Teksti loeti eesti keeles

Mina seda raamatut päriselt "ja nende teiste" hulka ei liigitaks. Kunagi sai mingist venekeelsest "Izbrannoje" tyypi kogumikust noid Simaki jutte ja jutukesi loetud mitmeid. Käesoleva raamatu ja "Kaitseala" tasemeni nad pehmelt öeldes ei kyyndinud. Yldse paistab Simakil lisaks semikohustuslikule koer Towserile olema nõrkus mingite kummaliste lemmikloom-tulnukate vastu. Ka käesolev raamat läheb tegelikult samasse kategooriasse, kuid on ylejäänud minu poolt loetutest päris mitme pygala võrra parem. Neli sellegipoolest. Simak on minu jaoks siiski lihtsalt liiga pastoraalne.
Teksti loeti eesti keeles

Hoolimata headest omapärastest ideedest (Network on lillede kohta õige sõna - muide, humanoidid muutuvad sellisteks G.Bear "Hardfoughtis") ei meeldinud see romaan ning tulnukaterohkusega pingutab Simak üle. Samuti jääb mulle arusaamatuks, mille poolest enese olemasolust teadlik olemine muudab organismi niivõrd fundamentaalselt erinevaks ülejäänud füüsikalistest kehadest, et ta muutub võimetuks ajabarjääri ületama. Minu arvates võiks loole vajaliku, kuid teaduslikult mõttetu parem üleüldse põhjendamata jätta ning loota lugejate arusaamisele, kui teha seda niivõrd abitul moel.
Teksti loeti eesti keeles

Mida ma Simaki juures kõige rohkem hindan on fantaasialend, see kehtib kõigi tema paremate asjade kohta. Ta pole tehnolembeline vaid intiimselt inimlik ja rahulik. "Õike" on poeesia, ood elule. Simakile meeldib kolkalinna miljöö, veidi elult räsida saanud tegelased, kes just seetõttu on säilitanud oma inimlikkuse.
Teksti loeti eesti keeles

Ja ühe maailma sees oli teine maailma, mis oli palju suurem kui see esimene maailm ja selles omakorda kolmas ja siis neljas... Olla ilus nagu lill ja ei midagi muud ja lihtsalt olla ja särada ja armastada- nagu õieke väljal
Teksti loeti eesti keeles

Autor on paigutanud romaani tegevuse oma lapsepõlve- ja nooruslinna. On ta ju sündinud Millville’i lähedal asuvas farmis. Simak kujutab tegelasi suure südamesoojusega ning muudab nad meile lähedasteks; ta sunnib meid kaasa elama ja kaasa tundma. Võib-olla on idee taimedest kui arvutivõrgust liialt muinasjutuline, aga hea ja tõsiseltvõetav ulme ongi ju muinasjutt (allegooria) täiskasvanutele. “Sense of wonder”-i puudumine iseloomustab eba(rd)ulmet (näit. “220 päeva tähelaevas” ja “Polaarunistus”). Vaadeldav Simaki romaan jääb küll alla ta parimatele, kuid “sense of wonder”-i küllus teeb ta täiesti heaks ulmeks. Hindeks 5-.
Teksti loeti eesti keeles
TVP

Lugesin omal ajal kohe peale `Trifiidide päeva` ja nii väga ei meeldinud. Ega praegugi lugedes vist üle nelja ei paneks aga mine tea, peaks proovima.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma õieti mäletan, siis oli see vist minu esimene ulmekas üldse ja tänu sellele sai minust paadunud ulme fänn (ulme kõige laiemas mõistes). Veel kaua-kaua oli Simak minu lemmikkirjanik ja see konkreetne raamat on nende hulgast, mida ma ikka ja uuesti loen. Peategelane on muidugi Simakile omaselt justkui suht mitte midagi ütlev kuju (ehk isegi ullike), kes miski hetk võtab kätte ja maailma ära päästab. Tegelt on S-i teostes ka pisut ja palju heroilisemaid kujusi, kuid minu mäletamist mööda pole maakeeles neist ühtegi ilmund. Simaki eripära on see, et kuigi tema raamatud on küllaltki tihedalt sündmusi täis, ei teki hetkekski tunnet, et nüüd on midagi lootusetult segi läind, vaid sul on kõikse aeg asjadest mingi sott olemas. Ilus ja hea raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat meeldis minule väga, kuna tegemist oli ka bioloogiliste objektidega. Oli väga originaalselt välja toodud nende lillede areng, paljunemine ja suhtumine j.n.e. sellist lähenemist asjale pole ma veel kusagilt leidnud. Autor oli üsnagi realistlikult kirjeldanud inimeste reaktsiooni sellele, kui saadakse kokku mingi uue rassiga. Arvatavasti ju umbes nii käitutakski. On inimesi, kes oleks negatiivsel arvamusel arvates, et neid tahetaks hävitada ja on inimesi, kes näeb selles head koostöö ja ühiskonna arengu võimalust. Kõik selles raamatus oli üsna loogiliselt ära seletatud ja see meeldis mulle kõige enam.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnus! Hästi kirjutet, hästi kirjeldet. Korralikud tegelaskujud, haarav sisu, humaansus... Võiks ju väita, et kõik on nagu paigas, ent viite ei saa. Miks? Sellepärast, et ta on Simak`le täiesti tüüpiline tekst. Pikemaid, tõsi, aga siiski tüüpilisemaid. Tegelikult võib siin leida mõningaid momente, mis viitavad sarnasustele teiste Simak` romaanide/juttudega. Aga see arvutlillede idee oli häää...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin suhteliselt ammu ning nüüd raamatu peale mõeldes on silme ees ainult mingi hägune afterimage. Seetõttu ei julge konkreetsetele asjadele viidata. Ometi mäletan, et väga meeldis ja lugenud olen seda isegi korduvalt.
Teksti loeti eesti keeles

Viis, kindlasti viis. See oli üks esimesi Simaki teostest mida ma lugesin ja tänu sellele olen lugenud neid veelgi. Ka seda raamatut mitu korda. Arvustuseks mida nüüd öeldagi. Sisu kohutavalt hea, peale selle muidugi seotus ja teemaarendus. Krooni paneb sellele muidugi idee ise.Üks parimaist raamatuist mida eales lugenud! Soovitan kõigile!
Teksti loeti eesti keeles

Võiks öelda, et kuulub lemmikute hulka, nii korra aasta-paari tagant saab ikka üle loetud. Hiljuti siis jälle.
Meeldib, muud midagi. Nõrk koht on minu jaoks see loogika, kuidas eluta mateeria läheb müürist läbi ning elus ei lähe. Minu mõistuse jaoks tähendab see seda, et kas just peategelasest, aga vähemalt sest veoautojuhist oleks pidanud küll ainult moos järgi jääma. Raske veok, kihutab kah veel — ning nihuke plastiline ühik nagu inimkeha, suudab teda kinni pidada, ning isegi tagasi heita? Sest sein ju ei heitnud, ikka elusolend veoki sees. Tõsi küll — mõnevõrra ulmelisena tunduva :) nähtamatu müüri mõjul, aga seisma- ja tagurpidi liikuma panevaks jõuks oli ju ikkagi elusolend, või mis?

Aga kui see väike viga välja arvata, siis “viite” väärt.

Teksti loeti eesti keeles

See on muinasjutt, ilus legend sellest ko~ige lollimast pojast, kellest saab prints lilli ta"is imedeilmas. Muinasjutt ta"iskasvanutele, muinasjutt jutu enda pa"rast, muinasjutt kodust. Seda lugedes tekib tunne, et jah, seal ma elangi, see on minu maailm, minu oma kodu ja tuba ja luba... minu ja lillede ja kevade ilm. Milleks see oli kirjutatud? Millest see oli kirjutatud? See ei olnud 1ldse oluline, oluline oli vaid tekst, mis voolas nagu ojake minust mo"o"da kuhugi ajatusse olematusse. Simakiga on yx huvitav lugu - tema teosed ei ole sellised, mis ja"a"ksid kauaks meelde, neis puutub miski eristav, see JUMALIK ANNE; mis teeb teosest Suure Teose, aga sellest hoolimata on nad head ja neid on ikka ja ja"lle tore 1le lugeda. Nad on vo~luvad oma ha"sti kirjutatud armsuses, tipud - kuigi ehk mitte tippude tipud. Ta on nagu Andersongi - tunnustatud autor, kel palju teoseid, ja kes ha"sti kirjutamas, aga puudu on mingi ta"ht, tunnus, msi teda teistest eristaks. Andersonil on see ju olemas, suure teosehulga alla mattununa, aga Simak... Simak on Lihtsalt Simak - Kirjutab. Ha"sti kirjutab. Aga mida kirjutab? Ja kui pikemalt meenutad, siis tuleb meelde, et kirjutas lilledest ja libardkuulidest ja muust. Ahjaa, talvel lugedes puudub sellest raamatust Tunne. Seda poeab lugema suvel, eelistatavalt o~ues, kusagil aasal, puisniidul, seal, kus on soe ja pa"ike ja lilled ja muidugi ka maasikad. Soovitan seda proovida.
Teksti loeti eesti keeles

On Simakil nagu alati väga nõrga ja naiivse ühiskonna (riigi kui sellise) kujutusega raamat, kuid lugeda tasub.
Teksti loeti eesti keeles

Esimene Simak ja siiani üks lemmikutest. Minu jaoks on Simaki plussiks just tema "pastoraalsus". Ilus ja hea raamat, mis kindlasti korduvalt üle loetud saab.
Teksti loeti eesti keeles

Sai kunagi ammu loetud, ei mäletanudki enam, mis pealkiri ja autor olid (tänu BAASile tuli meelde:}), lugu aga elab ikka veel mälestustes, seal heade asjade poole peal.

Teksti loeti eesti keeles

Superhea raamat. Tänu sellele raamatule tekkiski minus sügavam huvi ulme vastu. Seega suur äitähh nii tõlkijale, kui ka muidugi Simakile endale, kes sellise teose üllitasid. Muuseas see romaan on ka inglise keeles netis olemas. Soovitan kindlasti lugeda.
Teksti loeti eesti keeles

Millvillei linnakese ümber tekib ühel hommikul nähtamatu tõke. Põhjustajaks Lilled kes on pärit teiselt planeedilt. Lilled on omamoodi nagu andmebaasid , kes koguvad teadmisi teistelt planeetidelt ja nüüd otsapidi Maale jõudnud. Tahetakse probleem likvideerida ja visata vesinikupomm kuid lõpuks selgub , et ainult inimesed suudavad Lilli armastada. Meeldis Tupper - debiilik , kes oskas võõraste eluvormidega suhelda ja elas 10 aastat nende Lillede juures.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt paljudest teistest (ka Simaki enda lugudest) korrektselt teostatud, sobiva mahuga ja tasakaalus lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle meeldib Simak. Kahtlemata on ta hea kirjanik. Lihtsalt see konkreetne raamat jäi minu jaoks natuke liiga imelikuks ja kaugeks. Seetõttu ka neli. Aga tugev neli.
Teksti loeti eesti keeles

Meeldiv lugeda ja kenasti kirjutatud. Ning viie saab ehk ka selle pärast, et oli esimene Simakilt loetud raamat ning meeldis ka väga...
Hiljem samalt autorilt loetud paarkümmend romaani + peenem kraam seda positiivset efekti enam ületada ei suutnudki, ehkki Simakil on paremaidki teoseid.
Teksti loeti eesti keeles

Südamlik ja lahe lugemine. Pealegi Mirabilia sarjast, see tähendab mingil ajal üks väheseid. Mis see lilledest moodustunud võrk ikka niiväga internetist imelisem on, kunagi said ainuraksetest hulkraksed ka:). Pasa sarx ws chortos. Tegelikult on selle pealkirjaks oleva kirjakoha seos raamatu sisuga tõesti veic segane. Põhimõtteliselt peaks see tähendama, et pill tuleb pika ilu peale. Aga meil arvatakse ta olevat nagu rohkem ilutsemise kohta. Äkki keegi asjatundlikum inimene seletab?
Teksti loeti eesti keeles

Hea raamat, aga siiski jääb midagi viiest puudu. Tegemist ei ole sedapuhku millegi rohkemaga kui mõnusa ajaviitega. Mingit erilist poeetilisust ma sealt aga küll ei leidnud.
Teksti loeti eesti keeles

Selle lugemine oli tõeline torm. Sattus kusagil üsna keskkooli päevil kätte, enne nii mõndagi muud. Sfääriline aja serv ja mõtlevad lilled - need on alatiseks meelde jäänud.
Muidugi, asi on liialt positiivne inimese suhtes. Teinekord ongi hää.
Teksti loeti eesti keeles

Äärmiselt kõrgetasemeline raamat, imho, "Vahejaama" ja "Kaitsealaga" kokku kindlasti olulisimad Simak`i teosed...

Ja pealkirjast:

Isaiah 40:6 (King James version): The voice said, "Cry". And he said, "What shall I cry?" "All flesh is grass , and all the goodliness thereof is as the flower of the field."

Jesaja 40:6 : Hääl ütleb: "Kuuluta!" Ja teine kostab: "Mida ma pean kuulutama?" "Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal! "

Teksti loeti eesti keeles

Muidu väga hea raamat, aga päris lemmikute hulka ei kuulu. Lugemise teeb nauditavaks Simaki ladus sulg. Idee tundus omal ajal muidugi revolutsiooniline, nüüd enam mitte nii väga. Viiepalliskaalas - tavaline neli.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma seda mitmeteist aasta eest lugesin, siis see mulle eriti ei meeldinud. Sander Vahter kirjutas kõige paremini, miks. Nüüd lugesin uuesti -- ja panen nõrga viie. Satyros kirjutas kõige paremini, miks. Veel kiidan lõppu -- et jäi lahtiseks, kas visati see pomm või ei.

Tänan Ray D. Noperit pealkirja selgituse eest!

Teksti loeti eesti keeles

Üks mu lemmikteoseid. Sattusin teismeeas lugema ja olin vaimustuses. Nüüd lugesin uuesti üle ja see oli ikka väga hea. Kõige iseloomustavam sõna raamatule oleks vist LUMMAV. Simak kirjutab nii arusaadavalt ja ladusalt, et justkui ei loekski raamatut vaid vaataks filmi.
Teksti loeti eesti keeles

Omal ajal Mirabilia sarjas ilmunud "Nagu õieke väljal" ei ole otseselt halb raamat. Kahtlemata on tegemist naivistliku looga ja lahkatakse teemat, mida saaks palju intrigeerivamalt esitada. Ometigi tuleb arvesse võtta teose ilmumisaastat, mil suur osa klassikalisest ulmekirjandusest kõndis veel lapsekingades ja ka kõige labasem lahendus oli teedrajav.

Loo alguses pannakse ühe väikelinna elanikud elastse läbipaistva kupli alla, millest piisavalt arenenud eluvormid ennast läbi litsuda ei suuda. Pisitasa selgub, et tegemist on juba mõnda aega väldanud protsessi kulminatsiooniga, mille käigus on erinevate näiliselt suvaliste inimestega ühendust võtnud salapärased isikutega, kes paluvad neil mõistliku tasu eest ühest küljest lihtsaid, kuid samas arusaamatu eesmärgiga teenuseid. Näiteks paluvad nad mõnedel oma kontaktisikutel raamatuid ette lugeda, teistel lihtsalt arutleda mingite päevakajaliste teemade üle, jne.

Loo arenedes selgub, et enamusi taoliseid juhtumeid on ühte- või teistmoodi seotud eelpoolnimetatud väikelinnaga (Millville), kust on sirgunud üles ootamatult palju tähelepanuväärseid tegelasi. Kui mängu tulevad müstilised kaablita telefoniaparaadid ning olulise pidepunktina tuuakse ära peategelase varalahkunud isa, hakkab selguma, et mingit pidi on kõige sellega seotud veidrad tulipunase õiega lilled.

Ma pean paraku nentima, et raamatu tõlge oli eelkõige just vormilt kehvake, samas oli tegemist ühega vähestest pimedal nõukaajal välja antud ulmeraamatutest. Tänu sellele on paljudel antud teosega nostalgilisi elamusi, mis sundisid ka mind seda uuesti lugema. Kobe lugu, aga viite väärt ei ole.

Teksti loeti eesti keeles

Hästi ilus raamat.

Lugesin teda mitmendat korda, aga eelmise ning selle korra vahele jäi nii palju aega, et raamatut uuesti kätte võttes oletasin pealkirja järgi - "Nagu õieke väljal" - end hoopis trifiididest lugevat ("Nagu õieke väljal" oleks "Trifiidide päevale" jube hea pealkiri) ning sain alles lugemist alustanuna aru, et eieiei, see on ju hoopis teine raamat, mida ma ka lugenud olen!

Meeles püsis see, et oli tõke ja kuidagi oli see seotud mingite punaste lilledega, aga 0 tegelast, väga udune süzheekulg (et lõpp oli õnnelik ning seotud inimeste iluhindamisega, jäi mällu) ning ka väikelinna õhustik, mida mõned eelarvustajad on kiitnud, ei jätnud mu ajju mingeid jälgi.

Aga lugu oma tähelepandamatute tegelaste ning mittemidagiütleva õhustikuga oli jube hea! Kogu aeg ootasin, et noh, see ajatõke või see teine maailm või pomm toob kaasa mingi realismikomistuse, mitu korda oli piir lähedal, kes sellisel hetkel ikka rahast või armuasjadest mõtleb - aga iga kord maandus Simak pehmelt õigele poole ning kui raamat läbi sai, olin üleni õnnelik tema ja selle kogemuse üle.
Teksti loeti eesti keeles

Selleks et aru saada raamatu esmestest lehekülgedest, pidin need uuesti läbi lugema pärast romaani lõpetamist. Ehk siis "Kõik liha on kui rohi" avanes mulle pikkamisi. Tegevuspaik, Millville, on linnana väike isegi Eesti oludega võrreldes. Umbes kolmasada inimest ja neil on oma pank, linnapea jms.
Teksti loeti eesti keeles

Hea saimaklik raamat, võib-olla selle poolest iseäralik, et kui Simak üldiselt püüab oma teoste tegevuse sügisesse lükata, siis siin on igal pool suvi. Eks muidu poleks Lillede kujutamine nii hästi välja tulnud.
Mis mõnes eelnevas arvustuses tehtud kriitikasse puutub, siis
a) veoautojuhi (või mistahes rasket eset kandva inimese) põrkamine ajamulliga on muidugi füüsikaliselt jama, aga ma ei usu, et autor seda ei teadnud. Aga mis tal üle jäi -- kui hakata füüsikalist maailmapilti täpsemalt järgima, siis ei saagi ajamulli kirjeldada;
b) mind tulnukate paljusus küll ei häirinud. Iga rass oli omamoodi huvitav.
Nii et ... jah, see kuulub nende raamatute hulka, mida aeg-ajalt üle loen.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Satyros
14.17.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

No oli ikke jura küll. "Jurassic Park" (mida ma ka mitte kohe ei austa) oli päris kõva sõna sellekõrval. Sisutu sauruste poolt inimeste taga ajamine ja nahkapistmine. Jurassicas oli vähemalt tehtud asi huvitamaks, kirjeldades kuidas need saurused loodi ja mida sellega saavutada taheti ning sellega oli raamatule vähemalt mõte antud. Kuid edasi Lost Worldi´le asi läks kadus sisu ära ja kontsentreerus rohkem asjatutele tapatalgudele. Pealekauba oleks võinud ju üldse selle raamatu paremini väljamõelda. Rohkem viimistlema ja tegumoele rohkem rõhku asetama. Hea mulje oleks ka jätnud see kui oleks kirjanik vaeva näinud, et idee oleks ilusasti esiletoodud ja mitte kuhugi sügavatesse raamatusoppidesse kaduma jäänud. Olen ka selle kirjaniku ainelisi filme näinud ning need olid veel juramad kui raamatud, vahe oli vaid selles, et filmipuhul oli effekti rohkem ja seda sai n.ö. visuaalselt jälgida.
Teksti loeti Inglise keeles

Minuarvates oli antud juhul tegu Horror`iga (Psühotriller). Mis seal siis ikka nii erilist oli? Õudust tekitavad elemendid olid küll psühholoogilisele tasandile viidud,mis on tegelikult päris teretulnud nähtus, kuid kahjuks nigelalt väljakukkunud. Meeldis vaid see, et King oskas väga hästi edastada selle med-õe manjakaalsust. See oli tõesti juba mingi kõrgem tase, kuid kahjuks ei leidnud ma sellest raamatust mittemidagi rohkemat, mis oleks huvi pakkunud. Nagu ikka Horrorile kohane oli ka siin rohkesti "asjatut" verd. Teinekord mõjub palju vähem tunduvalt effektivsemana.
Teksti loeti eesti keeles

Ei meeldinud see raamat mittekohe. Minu arvates on see Kingi kõige nigelam raamat üldse. Ma austan tema Horrorit aga, mis see oli. Fantasy? Tundub nii, aga paistab, et mehel pole fantasy jaoks kätt ega vajalikku mõttelendu. Raamat piirdus miskipärast liiga pinnapealsete asjade kirjeldamisega. Tegevuse areng oli nigel ja raamatu idee oleks ka võinud originaalsem olla. Pluspunkti panen ma vaid sellele, et raamat jättis tunde, et ta oli vähemalt korralikult läbimõeldud süzeega. Selline mulje jäi nagu kirjanik oleks kirjutamise ajal täpselt teadnud kuidas raamat lõppema peab ning seetõttu nõustun ma Jyrka arvamusega. Raamat oli küll hästi läbimõeldud, aga nigel teostus oli ikkagi.
Teksti loeti eesti keeles

Igav igast august lausa. Kus on selle mehe fantaasia, kui tal seda üldse on. Ega seegi fakt on "teaduslikult" tõestamata. Tundus, et kirjanik üritas vist tegevust kjutada tõsieluliseks, kui see idee läks küll kapitaalselt aiataha (pehmelt öeldes). Kui see kirjanik ise on algaja, siis on see mingil määral veel vabandatav, kuna puuduvad igasugused kogemused ning las siis õpib veel, aga kui ta juba pikemat aega on kirjutanud siis ei kõlba küll mitte kuhugi. Ma ei tea selle kirjanilku staazist mitte midagi ning seega selline arvamus. Kujutan ette kui ma oma esimese loo välja tooksin arvataks sellest veel hullemat aga see ei tähenda seda, et mulle antud jutt meeldima peaks. Ei jää muud üle kui vaid loota, et midagi paremat on selle "sulemeistri" poolt tulemas. Aga kui ei siis parem kasuta oma aega targemalt ära.
Teksti loeti eesti keeles

See raamat ei vaimustanud mind peaaegu üldse. Vaid nii palju, et päris ühte panna ei taha. Nimelt asi selline, et "Ilma Lõputa lugu", kui lasteraamat on hea, kuna fantaasia lend on vägev, aga kui ulme, mis on mõeldud täisealistele, ei ole eriti midagi väärt. Minul ei olnud võimalust seda raamatut lapsena lugeda ning seetõttu ka selline arvamus. Mina lugesin seda 19 aastasena ning siis tundus ta mulle lihtsalt liiga lapsik. Kuigi fantaasialend oli kirjanikul hea, sellele vastuvaielda ei saa. Üldiselt üldse fantasy kirjutamine nõuab palju fantaasiat, juhul kui see ei ole mingi mütoloogia ümberkirjutamine. Olen seda ka filmina näinud ning nii hämmastav kui see ka ei ole, siis filmina meeldis mulle palju rohkem, kuna see oli lihtsalt "värvikam". Mis minule jalgu hetkel jäi oli see pidev venitamine, jutul ei tule ega tule mittemingisugust lõppu. Muidugi eks ta siis teisest küljest olegi ju "lõputa lugu", kuid vähe sellest idee oleks võinud parem olla ja oleks võinud vähem seda jampsi venitada, oleks huvitavam olnud. Kuid siiski lasteraamatuna on ta igati hea.
Teksti loeti eesti keeles

Nigel algus on sellel kirjanikul tehtud. Ma pean silmas nimelt Gaea sarja. Kuna see on vaid esimene osa sellest, siis ei tasu ennast äraehmatada lasta. Nimelt on "Titan" ja "Demon" palju paremad osad. Selles osas aga jäid mulle jalgu just nimelt liignsed kirjeldused ja puudulik tegevuse areng. Selles raamatus ei olnudgi erilist tegevust, võisin mitu lehte vahelejätta (loomulikult seda ma ei teinud) ja teadsin ikka veel täpselt, mis toimumas oli. Esimene raamat sellest sarjast, mis ma läbi lugesin oli "Wizard" ja siis alles "Titan" ning kui ma seda viimast lugema hakkasin, siis oli tunne nagu seda ei oleks üldse Varley kirjutanud. Oli lihtsalt nii palju erinevam ja igavam, kui 2. osa. Üldjoontes oli see sari ise täitsa huvitav. Eriti vaimustas mind see iseloodud mütoloogia. Kuid jah... esimene osa oleks võinud tunduvalt parem olla.
Teksti loeti Inglise keeles

See mulle juba oli üsnagi mokka mööda, kuna siin oli tegevust, mis tekitas huvi. Tegevus arenes sellisel viisil edasi, et lausa lust oli lugeda. Eriti huvitav oli see, et need olevused, kes teaduse arendut takistada üritasid, ei olnud võimalik kindlalt identifitseerida. Anti küll nii vihjeid siit ja sealt, kuid lõpptulemuseks oli see, et hüpoteese kogunes nii palju, et need hakkasid juba segadusse ajama. Võta siis kinni, kas see oli super tsivilisatsioon, iidne rass või lihtsalt üks mõistatuslik ja üleloomulik jõud. Kuid norija nagu ma olen ei pane ma sellele raamatule ka viit, kuna mulle jättis see raamat pooliku mulje. Seda raamatut lõpetades oleks kirjanik nagu mõtlenud, et las lugejad kujutavad lõpu ise ette. See muidugi oli viga, oleks ju võinud mingi punkti panna. Olen kindel, et kui kirjanik oskas kirjutada nõnda hästi sisu, oleks ta ka originaalse ja huvitava lõpu suutnud juurde kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Kui ma aus olen siis see raamat, vaatamata kõikidele kiitustele, minule ei meeldinud. Põhjendus oli lihtne ja loogiline. tegevust vähe jutustamist ülearu. Raamat oli liiga kirjeldav ja seetõttu jäi mulle igavaks. Kuna tegevuse suhtes oli seal lausa krooniline puudus, siis ma ei viitsinud teda isegi mitte täitsa lõpuni lugeda, vaid u 10 lehekülge jätsin lugemata. Usun, et seda raamatut peetakse Asimovi parimaks raamatuks ja üks tähtis verstapost ulmemaastikul, kuid minule isiklikult selle raamatuga kirjanik muljet ei avaldanud. Asi ei ole mitte selles, et ma otsiks kanget tegevust taga nagu seda küber pungis või splatteris ette tuleb, vaid ma otsin taga müstikat ja sellele baseeruvat tegevust, nagu seda oli jutus "Olend väljaspool meie maailma."
Teksti loeti eesti keeles

Raamat polnudki nii eriti paha. Üsna huvitav oli ja sai huviga läbigi loetud. Kuid midagi jäi siiski jalgu, et ma sellele kõrgemat hinnet ei pannud. Väga kindlasti ma ei oska seda isegi põhjendada, kuid midagi oleks nagu võinud rohkem selle põhjatu utoopia asemel olla. Võib-olla oli see asjatu kriminaalne maik, mis ära rikkus. Nimelt oli seal lihtsameelset mõrvamist üsna palju, kuid ulmet aga liiga vähe. Kui tahetakse midagi väga head lugeda, siis ma seda raamatut ei soovita. Juhul kui muud midagi kah ei ole siis isegi võib.
Teksti loeti eesti keeles

Selles marduse numbris ei leidnud ma midagi, mis oleks mind eriliselt vaimustanud. Isegioli seekord Lovecrafti jutt veits jaburavõitu. Oli küll üsna häid lugus, kuid enamus neist olid igavad. Ning seega on koond hindeks 2. Näiteid: usna hea lugu oli "Jälitaja", kuid näiteks "teoloogiatudengi katse" ei läinud üldse peale.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat meeldis minule väga, kuna tegemist oli ka bioloogiliste objektidega. Oli väga originaalselt välja toodud nende lillede areng, paljunemine ja suhtumine j.n.e. sellist lähenemist asjale pole ma veel kusagilt leidnud. Autor oli üsnagi realistlikult kirjeldanud inimeste reaktsiooni sellele, kui saadakse kokku mingi uue rassiga. Arvatavasti ju umbes nii käitutakski. On inimesi, kes oleks negatiivsel arvamusel arvates, et neid tahetaks hävitada ja on inimesi, kes näeb selles head koostöö ja ühiskonna arengu võimalust. Kõik selles raamatus oli üsna loogiliselt ära seletatud ja see meeldis mulle kõige enam.
Teksti loeti eesti keeles

Wäga omapärane (w-käib asja juurde) jutt. Mis oli iseenesest täiesti huvitav. Kuigi ajas see mind kohati itsitama aga sellegi poolest muljetavaldav. Autoril peab olema huvitav mõttelend, et üldse sellise ideepeale tulla naguy selles jutus kirjeldatud oli. Sellesse oli segatud kõike. Ulmet, erootiokat j.n.e. Pole midagi öelda oleks hea kui selliseid veel tuleks.
Teksti loeti eesti keeles

Ei onud üldse muljetavaldav. Ei saanud isegi eriti aru, mis see siis lõpuks oli mis kogu maailma elusolendid nahka pani. Oli siis selle mehe vaim, kes suurest elulootusest ennast ise ära sõi, või oli see lihtsalt näljatunne. Ja miks siis nii, et kui ta kõik elusolendid nahka pani sai tal isu täis. Loogiliselt võttes nälg kui tunne ei ole võimalik hävinema ja kui see oligi vaid tunne siis oleks pidanud tühjas maailmas edasi eksisteerima. Pealekauba oli algselt tegemist inimesega kellel see tohutu nälja tunne tekkis. Sellisel juhul oleks iga inimene püüdnud hoopis loomi või söönud mida iganenes, kuid mitte ennast. Kuna tegu oli ikka saarega siis, kui tõesti muud ei ole, oleks siit-sealt leidnud kasvõi rannale uhutud kalu. Ja taimi oli seal saarel ka kindlasti olemas. Aga noh kuna tegu oli ikka ulmekaga, siis ei saa ju nälgjal lasta endale toituotsida vaid peab ennast sööma sundima.
Teksti loeti eesti keeles

Oli päris hea jutt teine. Selle jutu idee oli kindlasti omal ajal väga mõjuv ja lõi kindlasti hästi läbi, kuid nüüd tundub ta aegunud olevat. Nüüdseks tean ma juba mitut sellise põhimõttega lugu (isegi filme) olgu näitks (antud juhul film) The Blob. Aga sellegi poolest oli päris huvitav lugeda, kuidas vastav lima lörakas seal kõike ja kõiki õgis, kuna ta pidevalt näljas oli. Eeltoodud näide oli siiski veits huitavamalt tehtud, kuna see süsteem kuidas hävitada seda lima oli originaalsem, nimelt külmutamise teel, kuid siin on ikka ja jälle see viga tehtud, et kurjus ei talu päikese valgust ehk päeva. Pole küll tegemist kurjusega, kuid siiski. Aga kuna see jutt oli lihtsalt hästi kirjutatud siis saab ta nelja ikka kätte.
Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt oli see raamat huvitav. Taolisest mütoloogiast ma varem veel midagi kuulnud ei ole. Selleks oli nimelt Gaea mütoloogia. Juttu oli palju Gaea ümber. Ta oli üks jumal, kes kaldus negatiivsete jumalate poole. Omapärane oli ta lugeda sellest poolest, et ta ei olnud fantasy omas klassikalises mõttes vaid oli pigem sci-fi/fantasy sorti. Tegemist oli seal küll nii titaanide, kui ka teiste mütoloogiliste tegelastega, kuid see tegevus ei toimunud mitte vanas ajastus, vaid pigem isegi meie ajast eespool veel. Etteheita sellele raamatule on vaid pinge puudulikkus. Kohati oli lihtsalt igav lugeda, kuid kohati selle eest aga päris huvitav. Üle nelja ei pane, alla kah mitte, sest raamat on seda väärt.
Teksti loeti Inglise keeles

Ei olnud sellel lool häda midagi, oli tegelikult maru huvitav lugeda, kuidas inimesed käitusid enne n.ö. armaggedoni. Köik olid paanikas kuid vaid kaks inimest, üks mees ja naine jalutasid rahulikult päikeseloojangut vaatama ning ei pööranud teiste paanikatele mingisugust tähelepanu. Nad olid nagu rahu ise. See oli huvitav lugeda, kuid üldjoontes ei olnud lugu ka mittemidagi erilist, lihtne iga ning ilma mingisuguse pingeta. Mingit tegevuse käiku ei olnud, mis oleks üllatanud ning kõik paistis olevat oma kohapeal. Kuigi oli igav ei pane ma hinnet alla 3 kuna selles loos oli väga hästi kirjeldatud inimeste käitumist kindla surma silmis. Kõik oli nii hästi kirjeldatud nagu olukord oleks toimunud reaalses elus. Ja suure tõenäosusega see nii ka on, paljud satuvad paanikasse, paljud otsivad "lohutust" vandaalitsemises, päris suur hulk inimesi sooritab lihtsalt enesetapu ning on ka inimesi, kes jävad külmaks ning võtavad seda kui paratamatust. Pean tunnistama, et sellel kirjanikul on hea ettekujutlus võime sellistele asjadele. Siiski siiski ei ole mind küber punk huvitanud ning ka see lugu jättis mind suhteliselt külmaks.
Teksti loeti eesti keeles

No kurat võtaks, see mentaalne küberneetika ajas mu juba "Teoloogia tudengi katse" ajal närvi, siis veel see. Ei ole suurem asi sellised jutud. Tundub, et see kirjanik kirjutab moto järgi, milleks on nimelt: mida rohkem verd ja rupskeid seda parem. Kuid paraku meeldib selline stiil vähestele. Pealekauba andis kirjutamis oskus andis väga palju norimist, oleks vähemalt hästi kirjutatud aga ei. Jõuame nii siis selleni välja, et M.T.-l on teooria, et jumal on küberneetik. Millist jura võib ikka puhuda. Varsti tehakse vist saatanast geenitehnoloog.
Teksti loeti eesti keeles

Minule ei meeldi sellist sorti lood. See ei olnud ka minu arust päris splatter, kuid sellegi poolest see mulle lihtsalt ei meeldinud, mingid parasiitlikud keha osad, kes inimesi tapavad, asi oli liiga labane oleks võinud ju veidikenegi müstikat sellesse seotud olla või vähemalt salapära aga need kahjuks puudusid, nende elementide olemas olekul oleks ma parema hinde andnud küll. Ühte ma ei pane sellepärast, et oli ka kohti kus oli veidike pinget, aga üle kahe ei saa ka veel sellepärast, et seda pinget oli liiga vähe, kõik see tegevus oli minu jaoks etteaimatav. Ühesõnaga igav.
Teksti loeti eesti keeles

See oli lugu mis mulle oli juba rohkem mokka mööda, kui jutt Irnerist. Hea must huumor ja mõnusalt ironiseeriv, kuid miks kirjutaja just tegelaskujuks Yürka välja valis, kas on tunda mingit isikliku viha hõngu ja pealekauba, kas kirjanikule ei meeldi Põlva linnake. See selleks, kuid lool oli kolm head külge: esiteks oli see satiiriline, teiseks oli irooniline ja kolmandaks oli seal musta huumorit tunda. Seda juttu lugedes tuli mulle kohe meelde Dragofori "Ja niimodi lõppebki maailm". See muidugi meeldis mulle veidi rohkem.
Teksti loeti eesti keeles

Huvitav küll kuidas sai looja sellise värdja ilmale tuua, see lugu vist tõestab looja silma kirjalikkust, kuna Irner oli loodu heaks olevuseks, aga nii kui nägi jalalt mahalõigatud seent nii muutus ilus rõõsa ja armas kollike limaseks ja jälgaks ebardiks. Ei tea kas looja oli mingi arvuti programmerija, et juttu tehti programmi veast Irneri puhul. Igatahes jube elukas oli, tahaks teada mida ta teeks siis kui ta Kosovosse satuks, või oleks Teist maailmasõda näinud. Oleks vist kättemaksuhimust lõhki läinud. Igatahes see lugu mulle ei meeldinud. Algus oli liiga idülliline ja lõpu osa oli liiga labane. Pealekauba polnud sellel jutul korralikku sissejuhatustki.
Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu oli see sellepärast, et siin ei teadnud ma mittemidagi, mis edasi juhtuma hakkab. Huvitav oli jälgida seda, et tegelaskujud tammusuid kogu aeg "pimedal" maal. Mittemidagi nad eui saanud aru ning nad isegi ei teadnud millega oli tegemist hiljem hakkas üks nendest mõikama, et see peaks olema mingi olend mis ei ole meie seast pärit, kuid mida ta tahtis ja mida ta otsis, kurat seda teab (kui temagi seda teab). Muidugi ega sellest lugejagi aru ei saa, millega tegu oli, kuna see on lihtsalt nii kirja pandud. Kõige lõbusamaks muutis asja see, et tegelased läksid lõpuks hoopis hulluks, peale ühe. Kuid ma ei saanud ka sajale pihta eriti kus see tegevus toimis, oleks võinud tegevuskohta mainida, see oli ka ainsaks miinuseks.
Teksti loeti eesti keeles

Oli alles lugu. Iseenesest huvitav ja kütkestav teisest küljest igav ja mage. Sellepärast oli ta huvitav ja kütkestav, et lugedes oli kogu aeg pinge moment juures. Kuidas tunnimees seda vastavat kolli ootas pimeduses ning ka üldises mõttes oli see tegevus hästi huvitavalt kirjeldatud. Mage ja igav oli ta jällegi sellepoolest, et asjal puudus lõpplik lahendus nimelt ei saadud teada mitte midagi sellest mis pani inimese nii manjakaalselt käituma nagu seda kirjeldatud oli. Ühesõnaga, ma ootasin lõpust palju rohkemat. Kuid võib-olla ootasin ma ka liiga paljut. Teada tahate, eks ise loete ja otsustate. Kuid ja käsi ei tõuse viit panema, kuna ma olen parematele lugudelegi nelja andnud.
Teksti loeti eesti keeles

Mitte ei lähe mulle sellised lood peale. Noo tee mida tahad aga ei lähe. See lugu on nii jubedalt idülliline, et lausa igav hakkas seda lugeda, midagi sai selle ridate vahelt lugeda küll, kuid sellegi poolest ei tähenda see seda, et mulle meeldima peaks. Mitte midagi seal ju huvitavat ei toimunud. Ainult mingi probleem selle ümber, et Veenus on üle rahvustunud ja on vaja uut ruumi ning hakkatakse selle nimel siis gigantlikke õhupalle veenuse nahast tegema. Terve tohutu planeedi peale olevat veel vaid üks tarkpea nimelt mingi Knax (mis on saksa keelses slängis väga huvitava tähendusega), sellisel juhu peaks kogu Veenus olema üks lollide planeet. Igav oli, ärge lugege.
Teksti loeti eesti keeles

Tarzan oli on ja jääb minu silmis alati igavaks. Peale esimesi viit osa, mis ma läbi lugesin ei olnud minul ei tahtmist ega viitsimist teisi osasi otsida. Milleks, ega needki paremad ole kui eelmised. Taolised seiklused vihmametsades on küll minu jaoks huvitavad, kuid see konkreetne raamat ei olnud see mida ma ootasin.
Teksti loeti eesti keeles

Ka minuarust oli see fantastiline lugu, pinge, idee, teostus ja kirjeldused olid lihtsalt oivalised. Esimest korda seda lugedes sattusin lausa vasikavaimustusse. Kui ko~ik jutud sellised oleks siis ma muud vist ei teekski kui loeks. Kirjanik oli to~est ha"sti osanud reaalsuse piirid sassi ajada.
Teksti loeti eesti keeles