1.
3
2.667
2.
5
4.0
4.
12
4.583
5.
1
4.0
6.
2
2.5
7.
42
4.095
8.
28
4.357
9.
50
4.58
10.
5
3.6
11.
46
4.152
12.
59
4.932
13.
2
3.0
14.
1
5.0
15.
10
3.3
16.
2
4.0
17.
2
5.0
18.
13
4.0
19.
4
4.0
20.
1
2.0
21.
2
3.0
22.
12
3.667
23.
3
4.333
24.
43
4.488
26.
2
4.0
27.
3
3.0
28.
1
5.0
1.
1
3.0
4.
2
5.0
5.
1
5.0
6.
27
4.852
7.
2
3.0
8.
4
4.75
9.
1
4.0
10.
1
5.0
11.
1
5.0
12.
1
4.0
1.
2
4.0
5.
1
2.0
6.
1
3.0
10.
2
3.5
12.
2
4.5
24.
3
3.667
25.
6
5.0
26.
5
5.0
27.
1
5.0
39.
1
4.0
40.
3
3.667
42.
15
5.0
43.
3
4.0
50.
1
3.0
51.
1
5.0
52.
3
4.667
53.
2
4.5
58.
1
3.0
60.
7
4.714
61.
2
5.0
62.
1
3.0
63.
2
5.0
64.
2
5.0
65.
3
4.0
67.
3
4.667
68.
2
5.0
69.
2
4.0
71.
2
4.5
72.
1
4.0
73.
2
3.5
74.
1
4.0
75.
2
3.0
78.
5
4.8
79.
4
3.25
80.
2
5.0
81.
6
4.667
82.
2
3.5
83.
1
4.0
84.
1
4.0
85.
18
4.556
86.
1
5.0
87.
2
2.0
88.
3
5.0
91.
2
4.5
92.
4
4.25
95.
2
4.0
101.
1
4.0
105.
2
5.0
107.
2
3.0
108.
1
3.0
7.
1
5.0
9.
1
4.0
12.
1
4.0
14.
1
3.0
17.
1
5.0
20.
1
5.0
24.
1
4.0
25.
1
5.0
27.
14
4.714
(romaan aastast 1965)
eesti keeles: «Nagu õieke väljal»
Tallinn «Eesti Raamat» 1975 (Mirabilia)
Tallinn «Birgitta» 1994
* * *
Nõnda kirjutasin ma 1. juulil 1997! Ilmselt oli mul sel hetkel veel liialt värskelt meeles see tohutu Simaki liiglugemine, millega sain ma hakkama 1992. aasta suvel. Ajad on muutunud ning aastal 2004 leian, et Clifford D. Simak on ikka üks mõnuga loetav autor. Mitte et ma nüüd temasse kriitikavabalt suhtuks, aga märksa leebemalt küll.
Kuigi enamus Clifford D. Simaki tekste on nn. teaduslik fantastika (science fiction), vähemasti on need seda formaalselt, oleks Simakit õigem siiski nimetada muinasjutuvestjaks. Kui tema tekste lugeda kui muinasjutte, millele ajastuhõnguliselt on teaduslik fantastiline rüü ümber mähitud, siis ei tundu kohatud kõik need lapsused, kokkusattumused ning jaburad pseudoteaduslikud seletused.
Olen viimasel ajal märganud, et kui õhtul väsinuna tahan midagi lugeda ning tekib küsimus, et mida lugeda, siis loen Simakit ... loen veel senilugemata tekste ning loen ikka ja jälle üle ka ammuloetud tekste. Vaat ühel õhtul, paar nädalat tagasi võtsin riiulist pisut kapsastunud «Mirabilia» ning veetsin sellega kaks suurepärast õhtut. Pärast raamatu sulgemist tuli meelde, et olen sellele romaanile BAASis nelja pannud, see mõte jäi kripeldama ning sellest tulenevalt sai hinne ära parandatud ja mõni rida seletuseks juurde kirjutatud.
Aga kui see väike viga välja arvata, siis “viite” väärt.
Sai kunagi ammu loetud, ei mäletanudki enam, mis pealkiri ja autor olid (tänu BAASile tuli meelde:}), lugu aga elab ikka veel mälestustes, seal heade asjade poole peal.
Ja pealkirjast:
Isaiah 40:6 (King James version): The voice said, "Cry". And he said, "What shall I cry?" "All flesh is grass , and all the goodliness thereof is as the flower of the field."
Jesaja 40:6 : Hääl ütleb: "Kuuluta!" Ja teine kostab: "Mida ma pean kuulutama?" "Kõik liha on nagu rohi ja kõik tema hiilgus nagu õieke väljal! "
Tänan Ray D. Noperit pealkirja selgituse eest!
Omal ajal Mirabilia sarjas ilmunud "Nagu õieke väljal" ei ole otseselt halb raamat. Kahtlemata on tegemist naivistliku looga ja lahkatakse teemat, mida saaks palju intrigeerivamalt esitada. Ometigi tuleb arvesse võtta teose ilmumisaastat, mil suur osa klassikalisest ulmekirjandusest kõndis veel lapsekingades ja ka kõige labasem lahendus oli teedrajav.
Loo alguses pannakse ühe väikelinna elanikud elastse läbipaistva kupli alla, millest piisavalt arenenud eluvormid ennast läbi litsuda ei suuda. Pisitasa selgub, et tegemist on juba mõnda aega väldanud protsessi kulminatsiooniga, mille käigus on erinevate näiliselt suvaliste inimestega ühendust võtnud salapärased isikutega, kes paluvad neil mõistliku tasu eest ühest küljest lihtsaid, kuid samas arusaamatu eesmärgiga teenuseid. Näiteks paluvad nad mõnedel oma kontaktisikutel raamatuid ette lugeda, teistel lihtsalt arutleda mingite päevakajaliste teemade üle, jne.
Loo arenedes selgub, et enamusi taoliseid juhtumeid on ühte- või teistmoodi seotud eelpoolnimetatud väikelinnaga (Millville), kust on sirgunud üles ootamatult palju tähelepanuväärseid tegelasi. Kui mängu tulevad müstilised kaablita telefoniaparaadid ning olulise pidepunktina tuuakse ära peategelase varalahkunud isa, hakkab selguma, et mingit pidi on kõige sellega seotud veidrad tulipunase õiega lilled.
Ma pean paraku nentima, et raamatu tõlge oli eelkõige just vormilt kehvake, samas oli tegemist ühega vähestest pimedal nõukaajal välja antud ulmeraamatutest. Tänu sellele on paljudel antud teosega nostalgilisi elamusi, mis sundisid ka mind seda uuesti lugema. Kobe lugu, aga viite väärt ei ole.
