Kasutajainfo

Clifford D. Simak

3.08.1904-25.04.1988

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Clifford D. Simak ·

The Goblin Reservation

(romaan aastast 1968)

ajakirjapublikatsioon: «Galaxy Science Fiction» 1968; aprill - juuni
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Härjapõlvlaste kaitseala»
Clifford D. Simak «Libainimesed. Härjapõlvlaste kaitseala» 1989

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
55
4
0
0
0
Keskmine hinne
4.932
Arvustused (59)

Eesti keeles ilmunud Põneviku sarjas 1989. aastal pealkirja all 'Härjapõlvlaste kaitseala'. See romaan on üks põnevamaid raamatuid üldse, mida ma kunagi lugenud olen. Simakile omaselt on teos üle kuhjatud ulmebutafooria ja rohkem või vähem fantastiliste elukatega, millega varjatakse üsna labast ehkki haaravat süzheed. A mis sa teed, raamatut lugedes vaim puhkab. Midagi paremat meelelahutuseks on raske välja mõelda.
Teksti loeti eesti keeles

Väga võimas lugu. MEELDIB JA SOOVTAN KÕIGIL LUGEDA. Samas kadestain neid, kes seda veel lugenud pole: üllatus ja kaif on neil veel ees. Mina saan vaid taas nautida tuntud taset. Nii naljakas, kui see ka pole, et USAs on seda romaani üsna sageli peetud CDSi allakäigu alguseks. Annaks Looja kõigile säherdust allakäiku. Ilus eleegiline lugu. Ning võrratu tõlge (Pesukarunaha Süsteem) ja võrratud illustratsioonid.
Teksti loeti eesti keeles

Midagi lisada on tõesti väga raske. Raamat kuulub Simaki nelja parima romaani hulka (City, Time & Again, Way Station, The Goblin Reservation), olles tänapäeva angloameerika ulmes tõeline verstapost. Raamat on kirja pandud erakordselt kerge sulega, saab palju nalja, on põnevust, sensawunda't.
Teksti loeti eesti keeles

Raamat tekitab imeliku tunde, äkki elavad tõesti kuskil mägedes-metsades mingid mehikesed ja tont teab kes veel, kelle elu väätushinnangud on hoopis teistsugused ning kelle jaoks inimesed oma tegemistega on nagu rumalad poisikesed... Äkki ei tohiks täiskasvanuks saades muinasjutte kohe unustada? Äkki muinasjutud on hoopis tõsijutud? Samas miks ka mitte muinasjutte sõna sõnalt võtta, kui liigagi palju inimesi maailmas võtavad piiblit sõna-sõnalt ning omavad endaarust täiuslikku maailmapilti...
Teksti loeti eesti keeles

Üks paremaid ulmekaid mida lugenud olen - üle prahi raamat. Eriti meeldisid sellised Simakilikult omapärased tegelased nagu Vaim, William jt. Huvitavalt olid kujutatud ka härjapõlvlased, kellele ülejäänud, kaitsealast väljapoole jääv maailm, suuremat korda ei läinud - tegelesid oma õllehapendamise jms.
Teksti loeti eesti keeles

Kahtlemata parim Simak, mida lugenud olen. Peale kõige muu on ka selline tore südamlik huumor (kasvõi see koht, kus härjapõlvlaste õlu ära neetakse ning neandertaallane). Romaani süzhee osas saab teataval määral tõmmata paralleele Zelazny "Valguse isandaga" -- mõlemas romaanis on tegemist kosmose koloniseerimise ning kolonisaatorite müütiliseks muutumisega. Ainult et ühel juhul on "teiseks pooleks" kolonisaatorite kaaslased, teisel juhul aga omasoodu arenev mõistus, mingid vastikud väikesed primaadid... Kolonisatsioon ebaõnnestub igal planeedil, mida püütakse hõivata, kolonisaatorite rass hääbub ja on määratud väljasuremisele ning selle ekspansiivse jõu kuhtumise ilmselt üheks esimeks märgiks on otsus väikesed vastikud primaadid ellu jätta, sest mõistus on Universumis sedavõrd unikaalne asi, et oleks patt seda hävitada,isegi siis, kui see võib tähendada kolonisaatorite endi hävingut... Romaan on läbi imbunud dekadentsi kujutamisest.

Lõppude lõpuks aimub ka inimkonna, noore inimkonna, kes teoses on ekspansiivse kosmose koloniseerimise faasis, saatus -- kui poleks olnud primaate, oleks Vanale Rassile ilmselt "ära teinud" Veerejad, kes omal ajal nende teenrid, abistavad mehhanismid olid. Inimeste puhul täidavad seda kohta robotid...

Teksti loeti eesti keeles

70-ndate algul õnnestus mul Pärnu raamatukogust leida venekeelne Simak’i kogu, mis sisaldas ka vaadeldava romaani. Pärast seda olin Simaki austaja. Kogumikku sai veel mitu korda laenutatud, loetud. Kümmekond aastat hiljem vedasin koju ja lasin köita sületäie raamatukogust mahakantud ulmekaid, nende seas ka Simaki see kogu. Pean seniajani vaadeldavat romaani Simaki parimaks, ilmselt laheda, sooja huumori tõttu. Ka eestikeelne tõlge on suurepärane.
Teksti loeti vene keeles

Fantastiliselt mõnus lugemine. Üks parimaid ulmeraamatuid, mis ma lugenud olen. Kuigi igasuguseid veidraid elukaid oli siin ilgelt palju (mardused, härjapõlvlased, neandertaallane, Vaim, lohe jne. jne.), ei tekkinud sellist tunnet, et oleks millegiga üle pakutud või nii. Minu arvates on see Simaki parim raamat. Ta võlub eriti oma humoorika fantastilisusega. Hindeks on võimatu panna midagi muud kui "5" ja seegi umbkaudu kümne plussiga (noh oli lihtsalt nii äge lugemine).
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti on see kommerts ja paroodia. Ja mis siis! Simak on omanäoline autor ja ta saab eneseparoodiat lubada. Kuigi "Linn" meeldis mulle tsipa rohkem, on "Kaitsela" samuti "viie" vääriline.
Teksti loeti eesti keeles

Siin pole enam palju öelda, kõik hea on juba eespool mainitud.1. Olen nõus nendega, kes kiidsid raamatu huumorikülge, mulle meeldis näiteks lõpus olev lohe keelenäitamine lõvile, kes teda ei sallinud.2.Tegelaste kirjeldus oli päris hea, lahedad nimed. 3.Lugu polnud ei liiga pikk ega lühike, just paras. *** Kokkuvõtlikult, üks parimaid Simak`e , igastahes parem kui "Linn ".
Teksti loeti eesti keeles

Tõeliselt sydamlik raamat, nauditav huumor ja mõnusad tegelased, kellest neandertaallane ja mõõkhambuline tiiger on mu erilised lemmikud. Iga rida trollide ja härjapõlvlaste suhetest oli ka igayks puhas pärl.
Teksti loeti eesti keeles

Alles hiljuti lugesin raamatu uuesti läbi ja siiamaani pole veel jõudnud ära tüüdata. Tõesti suurepäraselt kirjutatud. Asja teeb ka eripäraseks, et kõikidele olenditele on antud lihtsad ja tabavad nimetused ei ole mingeid õhust võetud ebamaised termineid. Kõik on väga maiseksmuudetud. Tasub lugeda!
Teksti loeti eesti keeles

Soe ja sümpaatne. Seda raamatut lihtsalt peab lugema, siis mõistab nii mõndagi endast väiksematest ja vanematest.
Teksti loeti eesti keeles

Kaheksandas klassis sai "Härjapõlvlaste kaitseala" põhjal isegi kirjand kirjutatud. Omal ajal lugesin seda raamatut tõesti korduvalt. Meeldisid tegelased ja huumor ning eriti see "rassiline mitmekesisus" tegelaste hulgas. Huvitav on maailm, kus härjapõlvlastel, mardustel, neandertallastel ja Veerejatel on üksteisega midagi arutada.
Teksti loeti eesti keeles

Parim Simak`i teos, mida siiani lugenud, olen kõik eesti keeles ilmunud läbilugenud. Raamat tekitas minus suurepärase enesetunde, tegu on ühe parima ulmekaga, mis ma siiani lugenud olen. Esimene kord kui teost lugesin, pidin vaimustusest lausa ogaraks minema. "Härjapõlvlaste kaitseala" väga hea sisu ja huumor muudavad romaani korduvalt loetavaks, ilma et ta kaotaks oma värskust. Simak`i fantaasia leidlikkus on lihtsalt üle mõistuse käiv.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu Simak ikka, saab ka see teos viie. Mis sellest, et see ei olegi ehk "Nagu Simak ikka," vaid väga hea "Nagu Simak ikka". Teos on tasemel. Ladus jutt, mo¤us huumor, fantastilised ideed... Tekib lausa tunne, et kas maailm on to~epoolest selline... ja kui on, siis mismoodi seal elama peaks? Sellist asja ei tasu lugemata ja"tta.
Teksti loeti eesti keeles

:-}} Nii nagu kunagi keegi ütles, et kui Lennon oleks kirjutanud vaid "Yesterday", oleks ta sama kuulus. Parafraseerides - veel midagi lisaks sellele raamatule kirjutades on Simak suutnud mu muljet endast vaid rikkuda.

PS. Nagu juba selgus, sügavalt põõsas väide - "Yesterday" olevat kirjutanud hoopis McCartney. Aga olgu see mulle õpetuseks telekast kuuldut mitte uskuda :-(

Teksti loeti eesti keeles

Mis oleks sobivam kui kiita synnipäevalast tema tippteose (v6i siis ehk yhe nendest eest) eriti ylevoolavalt kiita. Kui vaadata eelpool kirjutajaid, siis on ka ju selleks kiituseks väga sygavalt p6hjust (kahtlen sygavalt, kas m6nel teosel, mida on samas koguses arvustatud on k6ik hindajad nii yhel meelel olnud). Ja k6ik muu ongi juba eelk6nelejate poolt öeldud. Särav, humoorikas, soe, optimistlik, originaalne, etc, etc, etc. Jah, ka minu arvates kuulub teos kindlalt ulmekirjanduse tippu, mida saab olema väga-väga raske yletada.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Muhe lugemine. Päris puhas see viis just pole, aga olgu. Meeldejäävaid väljendeid, tegelasi ja juhtumisi nagu murdu. Kasvõi Veerejad, kes vähemalt sama imepärased kui kõik need vana rassi mütoloogilised olendid, on nad ju evolutsiooniline ime, sest ratast mingil põhjusel looduses ei esine:) Ja näiteks sitikad, kes peavad kukkuma õlle sisse imeliselt juhuslikult on puhas taoism.
Teksti loeti eesti keeles

Mõtlesin, et oleks pidanud ikkagi yhe panema. Lihtsalt inimeste ehmatamise huvides. No kes siis veel, kui mitte mina, eks ole.

Käsi ei tõuse. :D

Teksti loeti eesti keeles

Kui maailma on keegi tugevalt muutnud, siis see on Simak oma mõnusa kergusega. sellest on osa saanud ka eesti inimesed, kuigi tõlge ei ole see kõige parem. Algne mõte on nagu kohendatud labasemaks ja madalamaks, siiski hea jääb heaks. Kauged tähed, ajas ränded, muinasjutulised olendid, imeline tehnoloogia ja kõike seda ühes ja samas kohas läbi ühe mehe seikluste. Võrratu. Lugu täis suurust ja kergust.
Teksti loeti eesti keeles

Ilmselt ideaalne kompott, mis töötab ka tänapäeval: on kosomoselennud ehk "päris" ulme, on härjapõlvlased, trollid ja draakonid ehk fantasy, on huumorit ja parioodiat ehk ka Pratchetti fännidele samuti midagi. Ja ilma igasuguse irooniata, lihtsalt väga hea ja muhe raamat.
Teksti loeti eesti keeles

Kultuslik nr.1 eestlastele...Millegipärast pole keegi veel maininud, et kogu tegevus oli ümbritsetud võrratu, kuldkollase ja kirju sügisilmaga.Need napid sügisesed kirjeldused andsid minu meelest teosele tohutult juurde, nagu ka üliõpilaslinnaku õhustik, baari miljöö ning viski, õlle ja samaka joomised.Trollid-kollid ja neandertallased jätsid mind natuke jahedaks, tegevusliin seevastu oli põnev ja huvitav.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah. Jüri Kallas on ammu varem öelnud, et seda raamatut peetavat CDS allakäigu alguseks. Mul tekkis seepeale tunne, et ehk ütles keegi pensioniikka jõudnud Simakile, et temal on nüüd allakäik alanud. Mispeale CDS mõtles "ma teen teile f****ng allakäiku" ja kirjutas näidisteose.
Sellise, et keskmine ulmekirjanik oleks igalt leheküljelt leidnud kaks ideed, millest saanuks terve jutu kokku kirjutada. Sul ei lasta hetkekski rahu saada, sa pead kogu aeg autoriga kaasa ... ei, mitte tormama, vaid kulgema, sest kuigi sündmused jutus toimuvad vahel erakordse kiirusega, on kogu tegevusel siiski eht-saimaklik rahu. Ja humaansus. Ja sügis. Ma suveinimesena sügist, talve ja neid muid vastikuid aegu eriti ei salli, kuid CDS suutis mind vähemalt sügise asjus ümber veenda.
Veel ei saa ma üle ega ümber kogu juttu läbivast optimismist. (Mitte hurraa-). Ja veel, ja veel, .... ah, mis ma räägin, lugege ise. Kuid lugege originalkeeles või vene keeles; eestikeelne tõlge pole just hull, kuid tundub kuidagi puisena. Võrrelgem kas või kohta, kus Garneel (Shrimp) ütleb Maxwellile
-- inglise keeles e. originaalis: "You are talked concerning";
-- eesti keeles: "Teist on räägitud";
-- vene keeles: "Вы есть говоримы о".
Viimane paneb mind seinu mööda üles ronima...
Teksti loeti mitmes erinevas keeles
x
Raul Veede
1974
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustust:

Mõtlesin, et oleks pidanud ikkagi yhe panema. Lihtsalt inimeste ehmatamise huvides. No kes siis veel, kui mitte mina, eks ole.

Käsi ei tõuse. :D

Teksti loeti eesti keeles

Juba 16. lehekyljeks olin otsustanud, et tõlge on silmapaistvalt... hale. Edasine mu arvamust ei parandanud. Mind kui toimetajat lõbustab kurb tõsiasi, et aeg-ajalt võib originaali mõtet vaid ähmaselt aimata - selleks ei piisa lihtsalt halvast tõlkijast, see on juba saavutus.

Raamatut ennast hinnata on sellises olukorras kaunikesti raske. Eks ta veidi punnitatud ole ja armastusest pole Asimov kunagi eriti midagi teadnud. Psyhhoajalugu võib paljugi välja kanda, kuid siin on selle uudsus juba ammu kadunud ja kadunukese seljas ratsutamine pole kuigi ilus vaatepilt. Osalt on kesises muljes muidugi syydi tõlge, ent yhe lõigu piires sujuvalt vaatepunkti vahetamine, nii et selle kandja muutub juba arusaamatuks, on siiski Asimovi bläkk. Lugesin seda kord yrgammu ka vene keeles, aga kas ta juba siis nii vilets oli, ei mäleta.

(Jätke Jaanus Õunpuu nimi endale meelde. Ärge teda tööle võtke. Ärge talle raha laenake. Ärge talle tere öelge. Las sureb kurva ja hyljatuna, nii nagu tema Asimovi hylgas.)

Teksti loeti eesti keeles

Mitte kyll päris algusest, aga juba nii umbes neljandiku pealt sai mulle selgeks, keda või mida see raamat meenutab: Luc Bessoni "Viiendat elementi". Neil mõlemil on sarnane mekk man: neljateistkymneaastane poiss visandab oma arusaama suurteosest; hiljem saab see poiss suureks, omandab tehnilise vilumuse ja saavutab (igayks omamoodi) kuulsuse; kord vanades paberites kaevates leiab meie lemmik taas oma noorusea loomingu ning - haaratuna suurest visioonist, mida ta selle taga kangastumas mäletab - teostab oma ammuse unistuse, tõestades, et juba siis oli ta väga tubli, aga keegi ei kuulanud. Egas see paha ole. Neljateistkymneaastase kohta isegi ysna hea. Vähemalt on visioon, on haaret; Bessoni ja Veskimehe maailmad ei ole mitte Jeremei omad. Aga iga asi on kinni oma alguses ja nii on needki.

Mõlema puhul yletavad tehnilised oskused syndmustiku võimalused. Kohati - ilmselt juba ammu silme ette kerkinud stseenides - kuhjatakse hunnikusse värvikaid tehnilisi detaile, mis lugejal-vaatajal kiiresti segi lähevad. (Filmi puhul häirib konarlikkus muidugi vähem, kaamera libiseb segadusest kiiresti yle ja kirev pilt ei jäta aega analyysiks.) Kolmeteistaastastel kaptenitel on lihtsalt kalduvus laduda yksteise järele ritta väändunud nimesid ja sõnaleide, mil on nende endi meeltes selgestimõistetav tähendus, mida nad kahjuks ei suuda lugejale edasi anda. Pole mõtet seda hukka mõista, see lihtsalt on nii; tean omast käest. On suurepäraseid vaateid, on vahvaid nalju (kyll rafineerimatuid, ent siiski), on põnevaid hetki, kuid faabula yldplaani segasust yletab ainult konkreetsete syþeeliinide segadik. Võõrrassid on kenad, kuid mitte originaalsed; tegelaste psyyhika on fikseeritud ja reaktsioonid - jah, kui piisavalt kiiresti edasi liikuda, siis ehk isegi usutavad. Peatuda siiski ei maksa. Samuti teist korda lugeda.

Kindlasti võidaks Veskimehe tekst palju, kui see oleks raamatu asemel jõudnud meie ette filmi kujul. Sest filmis pääseb lai haare rohkem mõjule ja varjab ära detailid, mis lugemisel silma riivavad. Pealegi on raamatuis eepilisuse pyydmine märksa raskem. Tolkiengi ei tulnud sellega toime, mis siis Veskimehest rääkida. On temagi ju pigem lyhikeste või keskpikkade þanride autor; kõik ta pikemad tekstid koosnevad reast lyhematest. Ning mis siin pattu salata, mulle meeldis ta eelmine tellis rohkem - kui praegune arengureas oma õigele kohale tõsta, mitte avaldamiskuupäeva otsustada, on areng silmaga näha; action`it on meil nii mõnigi teinud, kuid poliitilises ulmes pole Veskimehe haaret ja selget pilku Eestis millegagi asendada. Annaks Päris, et ta sellega kunagi jätkaks, kui ka mitte samas maailmas.

Kaanepilt mulle alguses ei meeldinud, ent kui raamatu läbi lugesin, sain aru, miks ta seal on. Sisu ja vormi yhtsus. Kogu see tellis näeb kaanest kaaneni välja nagu neljateistaastaste tehtud. Ka toimetamine. Tõepoolest - miks mitte ka nii? Loodetavasti julgustab see tulevasi noorautoreid.

Ja ikkagi tahaks ma teada, miks on yks konkreetne sort meesautorite ulmekaid selline, kus võõrplaneetidel meiega äravahetamiseni sarnastest rassidest naisterahvad tingimata (pool)paljalt ringi lippavad? Kas on tõesti inimesi, kelle arvates see raamatule midagi juurde annab? Mingeid erilisi emotsioone neis raamatuis ju sellega ei kaasne...

P.S. Minu8 meelest Veskimees kyll nii kole ei ole nagu ta ise ennast kirjeldab. Täitsa ponks poiss. Aga mis mina sest muidugi tean.

Teksti loeti eesti keeles

Pratchett nagu Pratchett ikka. Mitte kõige parem, mitte kõige halvem. Tegelikult meeldib mulle Pratchetti juures just tema filosoofiline sygavus. Tal on oma visioon sellistest asjadest nagu myydid, muinasjutud, jumalate ja inimeste keerulised vahekorrad ja vastastikune sõltuvus - ja see on võluv. Kahju, et ta seda kõike lyhemalt ei kirjuta, kontsentreeritud tekst samal teemal võiks olla kuradima hea.

Ja muidugi lööb siin välja Pratchetti enda loomus. Sapine olla ja tögada võib ta hästi, aga ega ta enamikku asju päris maatasa ka tee. Sisimas pole tal vana paksu punanina vastu ju midagi. Eriti seoses rohke ðerriga.

Seepi ei mäleta. :(

Teksti loeti eesti keeles

Raamatu tulemust me veel vaatame. Aga mul pole teist kohta, kus röögatada. (Esialgne hinne on tinglik, sest Pratchett pole seda tõlget ära teeninud.)

Viskan mina seliti, et hea lõõgastuse abil peavalust vabaneda. Ja mida ma näen? Lk.8 kirjeldatakse tormiliblikat:

"..tema tiibadel on kyllaltki huvipakkuvad mandlikoogi karva mustrid."

Liblikas. Torm. Ilmaennustamine. Fraktalid. Mandelbrot. Ei tule tuttav ette?

Mitte muhvigi. Ei vähimatki mõistusliku elu märki tõlkija tuhmides, laiaks astutud amööbi intellekti väljendavates silmades. Täielik mandlikook.

Teen Avo Reinvaldi kehast lahutatud pea eest kasti õlut välja.
------------------------------

Pakkumine on jõus ka pärast raamatu lõpetamist. Lugemise käigus ei läinud tõlge teps mitte paremaks.

Raamat ise polnudki kõige hullem, ehkki vahepeal kippus liiga segaseks. Austraalia iseloomustus oli päris tore. Jään ootama romaani suurtest rottidest.

P.S. Vesiir ikkagi. Mitte visiir. See käib kiivri kylge, erinevalt vesiirist, mis käib keisri või sultani vms kylge.

Teksti loeti eesti keeles

Eks sedasorti lood olid tollal nähtavasti õhus. Näiteks Conan Doyle`i ilmalõpulugu, mille nime ma praegu enam ei mäleta - kuidas Maa läbib koleda ja kohutava lõhnatu-maitsetu kosmilise gaasipilve - on olemuselt ysna samasugune. Kõik kohustuslikud elemendid on sees, pluss isegi siin puuduv yksikisiku tasandi syþee. Ja ometi ei ole "Täht" nii jõle saast kui Doyle`i lugu. Lihtsalt väga, väga tyytu.Pelgalt inimkonna tähtsusetuks kuulutamisest teravmeelsuseks siiski ei piisa. "Mis on yks kapral universumi ylevuse kõrval!" on öeldud ka "Ðvejkis", aga seal on palju muud ka veel. Siin ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu koosneb kahest motiivist: leiutisest ja teisilmatontidest. Tontide all pean silmas samasuguseid ebamääraseid okultisminähte nagu ei-mäleta-kelle raamatus "Punaste kõrvadega vaimud", filmis "Photographing Fairies" või teatud osas angloameerika lastekirjandusest. Motiivide vahel pole mingit seost.

Miks siiski kolm? Sest kirjutatud on ysna viisakas ja puhtas eesti keeles. (Jah, ajad on tõesti nii viletsad, et selle eest tuleb lisapunkt anda.) Autor ei ole lootusetu, ehkki kyysi närides järgmist tykki ootama ma ei jää.

Teksti loeti eesti keeles

Hilisematel aegadel on sedasinast aasi tuntud Njördi nime all. Ka eesti keeles. Ja ma kahtlen sygavalt, kas ta just ariaanide hulka kuulus - ehkki mine tea, võib-olla eitas just tema esimesena Jeesuse jumalikku loomust Isa ja Pyha Vaimu kõrval.

Hangisti (tavaliselt kyll Hengist, kahjuksei saa ma algtekstiga võrrelda) aegse Inglismaa asumaadest lugesin siit kyll esimest korda. Samuti olevusest nimega jahikytt. Kui aga lõpuks ariaanidest aarialasteks saanud hõim jagunes aarialasteks ja aariaeelseteks, sai minu napp aru otsa.

Pyyan kujutleda juttu niisgusena, nagu ta ehk võiks inglise keeles olla - ja oma aja kohta synnib syya kyll. Saab nelja ära, mitte väga tugeva, aga kõlbuliku.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude valik on omaette teema; pudru moodi ta ju on, aga olgu siis peale. Võib yks niisugune ka olla.

Tõlge läheneb hääduselt Varrakule ja toimetus Krista Kaerale. See tähendab, et peaks olema vähemalt tsiviilkorras karistatav. Kui Ragnaröki kõrval on samas lauses Goetterdaemmerung, ariaanid vahelduvad sujuvalt aarialastega, eesti keeles räägitakse aasist nimega Niord ja Thuggee templist ning algtekstis täiesti korrektsest Assurbanipalist on saanud >i>Assurbapal - no mis kuradi tõlkimisest või toimetamisest me enam yldse räägime? Ime, et Howardist kaane peal Hogwarts ei saanud.

Olgu lugudega kuidas on, kogumik niisugusena, nagu ta mu laual on, saab ebaõiglase hinde, sest lugude eneste pärast lisan hindele yhe palli. Yllas soov, my ass... Läinud ja kusnud Howardi hauale, see oleks kah yllast soovi paremini ilmutanud. Mis teha, kui väljendusoskust napib.

Teksti loeti eesti keeles

Lugude hinded annaksid jah nelja, aga valik pole suurema asi, tõlge kah mitte ja toimetajatöö pole veel nii hull kui Howardi Aed täis hirmu puhul. Saab kolme ära kyll - ja see on heatahtlik hinne.
Teksti loeti eesti keeles

Käib kah, aga haaret ei ole. Huvitav, kas seda pole mõni teemaga paremini sobituv kirjanik ymber kirjutanud? Burroughsi puhul on näiteks kloonid märksa etemad, võiks siingi proovida.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole õudne, aga ehk kellelegi teisele on. Kogu kirjeldatud situatsioon on ebausutav: milline inglane hakkab kulutama tervet laeva sellele, et ööpäevaringselt passida kohalike perverssete kommete toetuseks mingi liivaaaugu juures? Ja kui juba hakkabki, paneb ka sõdurite aheliku augu ymber. Pähh.

Kirjutatud polegi nii pahasti.

Teksti loeti eesti keeles

Kahjuks pole mul nii pingul närve kuskilt võtta. Ei ole õudne. Ja teravmeelne ka mitte. Sama mehhanismiga lugusid on kirjutatud tuhandeid. Et aga ma ei suuda kindlaks teha, kui paljud neist kirjutati enne 1888. aastat, olgu siis neli.
Teksti loeti eesti keeles

Oskab jah. Ainult et materjalist jääb vajaka. Õudne ei olnud, venis ja ei jõudnud kah kuhugi. Et vähemalt stiiligi nautida, tuleb lugeda inglise keeles.
Teksti loeti eesti keeles

Tjah. Mida "kadudeta ümber panna ei saa", pandi kadudega. On Pratchett mis ta on, aga Varrakuga võiks lörtsimise eest teha seda, mida Lang omal ajal Kultuuriministeeriumile soovitas (ja oma soovituse eest kaposse kaevati). Ehk on Must Kass järgmine kord läbi astudes nii kena ja teeb asja ära? ;)

Jääb mulje, et isegi kui neid edaspidi mõnes originaalis oleks, ei hakka meil siin kyll keegi mingite viitetärnidega jamama. No kes see viitsib. Viskame neile sigadele mingi lobi ette, need ahmivad ju kõike. Ja kibe tõde, ahmivadki.

Masendav.

Raamat polnudki nii hull. Yht-teist aimdus isegi läbi tõlke. Elvishist on siiski kahju.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa tubli raamat. Virisen muidugi, et pole enam see, mis vanasti - aga olgu pealegi. Ajaviiteks igati sobilik ja mõnus.

Toimetajatöö on muidugi masendav. Krista Kaer võiks ennast läbi sõimata ja lahti lasta - halturðikuks kätte läinud. Oskab ju kyll, aga ei vaevu. Nii lähevadki rahva sekka sellised väljendid nagu varrakut tegema ja kaerastuma. Asi seegi, vähemalt rikastab eesti keele sõnavara.

Teksti loeti eesti keeles

Kogumikus on kolm lugu, millest yhes on ulmeelement - mis on tekstis ilma igasuguse põhjenduse või seletuseta, ei haaku loo arenguga mitte kuidagi ja on nii karakterite arengu kui lõpptulemuse seisukohalt täiesti tähtsusetu.

Traguni tagasitulek (Enter a Dragoon) ei ole ulme. On niisama hea Hardy lugu. Klassikaline hea kirjandus, meenutab natuke Maughami, aga ei ole nii teravmeelne.

Muutunud mees (A Changed Man) sisaldab yht pisukest sõjaväekummitust, kellele keegi eriti ei reageeri. On kah täiesti loetav, aga napilt mitte nii hea kui esimene lugu.

Alicia päevik (Alicia`s Diary) on nirum kui eelmised. Segane armastuslugu kahtlase väärtusega karakterite, kuid hardylikult nutika lõpplahendusega.

Igas loos on kyll vähemalt yks laip, aga see pole mingi põhjendus kogumiku Baasi panekuks. Hardy enda tutvustamise seisukohalt enam-vähem tubli kogu, ehkki võinuks ka parem olla.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Amer, kes on elu otsa käinud ringi ja põdenud selle pärast, et kõik on lollid ja tema ka, laseb ajalehekuulutuse peale telepaatilisel gorillal endale õpetada, mis inimeste maailmal viga on. Lõpuks paistab kyll gorillagi yleyldisest lollusest masenduvat ning teeb enesetapu kopsupõletiku läbi.

Nii. Siin on teile spoiler. Ja see pole yldse mitte oluline. Sest syžeed sel raamatul pole, tegemist on puhtakujulise moraliteega. Iimesed on teinud teatud asju valesti ja kuna me juba kaanepildist peale teame, kes meid õpetama hakkab, on meil ka kyllalt hea ettekujutus, mida meile õpetatakse.

Lugedes tegin terve rea märkmeid. Ja mitte sellepärast, et see raamat mind kohutavalt inspireerinud oleks, need olid pigem seda "mis-kuradi-jura-ta-nyyd-ajab-see-ei-ole-yldse-nii"- tyypi märkmed. Yksikasjalikult ei ole neid siinkohal siiski mõtet esitada, sest kokkuvõttes langevad nad yhte kategooriasse: faktitruuduse on autor toonud ohvriks lihtsustavatele yldistustele, mis muudavad teksti kitsa silmaringiga inimestele paremini mõistetavaks. Mis on propagandateose puhul iseenesest loomulik. Ma lihtsalt ei kuulu selle raamatu sihtgruppi.

Palun minust mitte valesti aru saada: mul pole midagi ökoloogilise ilmavaate vastu. Ma olen lihtsalt märksa radikaalsematel seisukohtadel kui Quinn. Ja temaatikaga paremini tuttav. Pealegi pole kogu Quinni raamatus kuigi palju uut peale yhe hädapäraselt teravmeelse tõlgenduse mõnedele Esimese Moosese Raamatu legendidele (ja selleski suhtes olen oma assyrioloogilise tausta tõttu ylimalt skeptiline). Põhiliselt kurdab Quinn põllumajanduse kallal, mis on inimkonna allakäigu peamine põhjus - ent endale tyypilise järjekindlusetusega pyyab ta aeg-ajalt (mittte kuigi veenvalt) väita, et ega kogu põllumajandus kah paha pole. Ja kymme lehte hiljem sõimab seda ikkagi täies mahus. Yldse eelistab Quinn rohkem viriseda kujunenud olukorra kallal kui mingeid lahendusi välja pakkuda (välja arvatud mõned kaudsed vihjed Malthuse ja Lugano raporti temaatikale, mis jäävad kyll marginaalseks ja ebalevaks). Samal teemal on kirjutatud palju paremaid raamatuid, neid on ilmunud isegi eesti keeles. Lugege parem Hääletut kevadet või, minugi poolest, vana head Lugano raportit (ilma autori kommentaarita, see on hale iba).

Summa summarum: kui Coelho kirjutaks ökoloogiast, oleks tulemuseks Ishmael. Õige asja viletsa propageerimise eest kidur kolm. Seda tööd teeb ka Veskimees paremini.

Teksti loeti eesti keeles

Ajastule omane ebamäärane spiritualism.
Kaasaegse rahvausundi tyypnäide: meie kallid surnud passivad meid kuskil põõsas, naeratus näol. Mis nad seal teevad või kus nad sel ajal viibivad, kui me põõsa läheduses pole, ei maini keegi. Ega Burnettil suurt muud öelda olegi, aga ytleb ta seda kyllalt kaua. Samas on tal (jällegi ajastule tyypiline) kyllalt viisakas stiil, kahjuks hõre, nii et see päästab vast ehk hommikupooliku, kuid mitte terve päeva.

Neli ja pikk miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Nagu et sedasamustki... sisu ei olnud. :(

Oli häid mahlaseid kohti, mis yht või teist nähtust pilasid. Oli täitsa kena teooria lugude kohta ja Väga Armas Voodoo. Olid needsamad kolm nõida, kes mõnes muus osas kyll elavamad on olnud. Aga raamatu selgroog logises.

Teine asi muidugi, et pole ka enam seda värskust ja mahlakat lusti, mis Kettamaailma sarja esimestest raamatutest paistis. Mis seal imestada, eks Pratchettilgi ole aastad läinud. Vana mees tahab koju.

Olgu siis neli miinus.

Teksti loeti eesti keeles

Kena jah, et vahel harva mõni asi eesti keelde ka ymberlõikamata tuuakse. Kahju ainult, et nii harva.

Mõtlesin jupp aega, mis hinne sellele kogule panna. Ei mõelnud välja. Oli hulk tekste, mille ulmelisus enam kui marginaalne, samas pole sel ju kirjandusliku tasemega midagi tegemist. Ja tase on Kingal kõva, praktika muidugi abiks, ent on ka seda head kunstkäsitöölise tunnetust - mõni keskaegne vaip või vana mõõk ei pruugi ju kah otse kõrgkunst olla, aga ilus on vaadata. Sest et on hästi tehtud.

Mõni yksik lugu on tõeline briljant. Mõni jällegi... nojah, särab kyll, aga... klaasist. Ilus, kuid ikkagi. Mitte see.

Hinda siis sihukest. Otsustasin, et korjan lugude hinded kokku. 5,4,5,4,4,5,4,4,5,5,5,4,4,4. Neljad jäävad napilt enamusse. Seepärast panengi kogumikule... viie.

Kogu on yhtlane. Ja oma kõikumisega ulme ja õuduse piiridel näitab, et see kõik pole yldsegi oluline. Tähtis on hea kirjandus, mitte muu. Ses suhtes on kogu kupatus kuidagi tasakaalustatud, harmooniline - minu jaoks torkavad ehk eraldi silma vaid "Eluuria väikesed õed" oma þanrilise ja vormilise eripäraga. Aga seegi pole liiast.

Teksti loeti eesti keeles

Kõigepealt tuleb kogumikus ridamisi lugusid, kus ulmelisus on nii õhuke, et paistab läbi. Aga see ei häiri, lood on ikkagi head. Ja siis on siis jutuke - õigupoolest tõesti laast -, kus ulme ometigi sees. Ainult et... no on, jah, ulme, noh. Umbes samal või veidi vähemalgi määral kui Jaigu kaarnakivilugudes. Aga... peale pole temaga midagi hakata.

Paha ta ka ei ole. Jätab lihtsalt sellise ebamäärase tunde ja lugu ennast pidin (ainsana sellest kogust) paar nädalat pärast lugemist hoolega meenutama, enne kui koitis. On paremaid ka. Neli.

Teksti loeti eesti keeles

Õudusosa mingu minu poolest kus kuusteist, lahendus on see, mis hea hinde saab. Dilemmat oskab inimese ette asetada igayks, hetkeks tema viletsust nautida ja siis vanamammile patja näo peale suruda samuti. Aga selle peale enamasti ei tulda, et lasta inimesel oma kriisihetkel paljastunud närususe sees aastate kaupa mõnuga marineerida. Tõsi, sentimentaalsus kisub hinnet jälle allapoole. Nii et kokku neli.
Teksti loeti eesti keeles

Ega ta midagi nii väga sisaldanudki, aga jällegi - nagu Kinga puhul ikka - kirjutatud on nii hästi, et halba hinnet kah panna ei saa. Kibe tõde, aga viletsalt kirjutatud loos peab idee ikka neetult hea olema, et tasuks teda sealt välja kaevama hakata. Ajaviitena eelistan iga kell briljantset muidunikerdust.

Endakiitus haiseb muidugi ka Kinga puhul, justkui oleks mõni kutsikas mööda läinud. Seepärast pigistan pool silma kinni ja, kinkides Kingale sellise ingliskeelses ilmas levinud jupstyki nagu benefit of doubt, eeldan talt piisavalt vaimuteravust ja head maitset, et võtta seda kirjatööd pigem kui eneseiroonia ilmingut. Olgem ausad, peategelasse suhtutakse siin ikka ypris sarkastiliselt. Oma kolleege lintðida armastavad enamasti just hea huumoritajuga inimesed ja nende hulka King nii või teisiti ka kuulub. Selle eest talle tugev neli pluss.

Teksti loeti eesti keeles

Hea lugu. Nii raamatute osa, loodusekirjeldus kui nimede nimetamata jätt.

Sandri stiilitunnetus on õitsele löönud.

Teksti loeti eesti keeles