Murderboti (mõrtsukbot) uued seiklused. Sedapuhku on siis lugu natuke rohkem, annab romaani mõõdu välja.
Algab asi sellest, et Preservation'i (tegemist riigilaadse poliitilise moodustisega, mitte korporatiivse üksusega; see siis koht, kuhu Murderbot läks ja kus talle varjupaik pakuti, sest need seal aktsepteerisid konstrueeritud isikuid samuti isiksuste ja inimestena jne) uurimisjaama, mis toimetab ühel planeedil, ründavad kohalikud piraadid. Murdebot aitab uurimismeeskonna jamast välja, sest ta on ju SecUnit - turvalisuse tagamine ongi tema töö ja oskus.
Vaevalt on nad aga saanud orbiidile kui neid ründab miski kosmoselaev ja tarib nad ussiurkesse ja lennatakse ei-tea-kuhu-kohta. Seal on ees mingid veidrad hallikarva inimesed, kes nagu oleks kuidagi teistsugused kui inimesed tavaliselt ja siis selgub, et seal on veel teisigi korporatsioonide laevu ja inimesi, kellel on samuti nende hallide tüüpidega jama ja et inimestele on mingid implantaadid pandud ja et hallidel tüüpidel on "nähtamatud" droonid ja Murdebot on suures hädas ja üllatus-üllatus - see laev, mis neid ründas/kaaperdas on vana tuttav ART (asshole research transport), kes aitas Murderboti varasemalt, kuid temaga on midagi tõsiselt valesti.
Sõnaga kogu selle jama lahti harutamine, ise selle käigus ellu jäädes ja oma inimesi (vahelduva eduga ka teisi) elus hoides ongi siis Murderboti sellekordne tegevus.
Kõike seda saadab eelmistes osadest tuttav küüniline (kohati ka natuke süüdimatu ja virisev) sisemonoloog ja dialoog teiste asjaosalistega.
Esiteks mõtlesin, et võttes arvesse möödunud aega eelmisest kokkupuutest tegelaste ja maailmaga oleks võinud olla natuke rohkem viiteid stiilis "eelnevalt mõrtsukboti päevaraamatutes", kuid võrdlemisi kiiresti sain siiski ree peale tagasi. Ma pole küll kindel, et kui sarja sellest osast alustada, siis kõigest päriselt aru saaks. Ehk siis ei ole 100% iseseisvalt loetav. Eelmiste osade lugemine on ikka selgelt vajalik.
Teiseks mõtlesin, et võibolla ikkagi olen esimese nelja osaga oma doosi kätte saanud ja võibolla ikkagi ei peaks ilmtingimata romaane tootma hakkama, sest kas head asja peab ikka kohe eriti palju olema... Noh, pole parata - mind haaras lugu siiski kaasa. Sihuke mõnus meelelahutus. On kosmost, on masinaid, on kübervärki (defineeritagu seda siis, kuidas kellelegi paremini sobib), madinat ja rohkem ning vähem teravmeelseid dialooge, repliike jne. Tulnukaid (mingis mõttes) on samuti.
Ja nagu kirjastaja on hõiganud, siis tuleb kuues osa kah. Jään ootele.
Algab asi sellest, et Preservation'i (tegemist riigilaadse poliitilise moodustisega, mitte korporatiivse üksusega; see siis koht, kuhu Murderbot läks ja kus talle varjupaik pakuti, sest need seal aktsepteerisid konstrueeritud isikuid samuti isiksuste ja inimestena jne) uurimisjaama, mis toimetab ühel planeedil, ründavad kohalikud piraadid. Murdebot aitab uurimismeeskonna jamast välja, sest ta on ju SecUnit - turvalisuse tagamine ongi tema töö ja oskus.
Vaevalt on nad aga saanud orbiidile kui neid ründab miski kosmoselaev ja tarib nad ussiurkesse ja lennatakse ei-tea-kuhu-kohta. Seal on ees mingid veidrad hallikarva inimesed, kes nagu oleks kuidagi teistsugused kui inimesed tavaliselt ja siis selgub, et seal on veel teisigi korporatsioonide laevu ja inimesi, kellel on samuti nende hallide tüüpidega jama ja et inimestele on mingid implantaadid pandud ja et hallidel tüüpidel on "nähtamatud" droonid ja Murdebot on suures hädas ja üllatus-üllatus - see laev, mis neid ründas/kaaperdas on vana tuttav ART (asshole research transport), kes aitas Murderboti varasemalt, kuid temaga on midagi tõsiselt valesti.
Sõnaga kogu selle jama lahti harutamine, ise selle käigus ellu jäädes ja oma inimesi (vahelduva eduga ka teisi) elus hoides ongi siis Murderboti sellekordne tegevus.
Kõike seda saadab eelmistes osadest tuttav küüniline (kohati ka natuke süüdimatu ja virisev) sisemonoloog ja dialoog teiste asjaosalistega.
Esiteks mõtlesin, et võttes arvesse möödunud aega eelmisest kokkupuutest tegelaste ja maailmaga oleks võinud olla natuke rohkem viiteid stiilis "eelnevalt mõrtsukboti päevaraamatutes", kuid võrdlemisi kiiresti sain siiski ree peale tagasi. Ma pole küll kindel, et kui sarja sellest osast alustada, siis kõigest päriselt aru saaks. Ehk siis ei ole 100% iseseisvalt loetav. Eelmiste osade lugemine on ikka selgelt vajalik.
Teiseks mõtlesin, et võibolla ikkagi olen esimese nelja osaga oma doosi kätte saanud ja võibolla ikkagi ei peaks ilmtingimata romaane tootma hakkama, sest kas head asja peab ikka kohe eriti palju olema... Noh, pole parata - mind haaras lugu siiski kaasa. Sihuke mõnus meelelahutus. On kosmost, on masinaid, on kübervärki (defineeritagu seda siis, kuidas kellelegi paremini sobib), madinat ja rohkem ning vähem teravmeelseid dialooge, repliike jne. Tulnukaid (mingis mõttes) on samuti.
Ja nagu kirjastaja on hõiganud, siis tuleb kuues osa kah. Jään ootele.