Lugu räägib sellest, kuidas üks miilitsate eest põgenev relvakaubitseja leiab Mongoolia v Hiina kõnnumaalt vanast kraatrist müstilist ainet, mis, nagu selgub, võimaldas mongoli röövvallutajatel muuta endid üliinimesteks ja seda eelist kasutades lühikese aja jooksul enda ülemvõimu alla heita tohutu maalahmaka koos kõigi nende inimestega, kes seal elasid. Kui mongolid hoidsid ainet ja selle saladust vaid käputäie inimeste ringis ja see läks kaotsi nende värdriigi lagunedes, siis saladuse taasavastaja valib teise tee, pakkudes seda kõigile soovijatele (huvitav, kui palju seda ainet siis on ja miks ta otsa ei saa). Autor ütleb, et aine neelamise elab üle 10% inimestest, selle äraseedimiseks on vaja erilist peakuju. Kes selle üle elab, on üliinimene (bahadur) valmis. Muidugi on selleks vaja ka pealehakkamist, sest kes see ikka pea ees end proovile paneb, kui võiduvõimalus on vaid 10%, va juhul muidugi, kui ta just päris meeleheitlikus olukorras pole.
Võib-olla saame siit võtme järgneva mõistmiseks, sest bahaduride maailm on pesuehtne blatnoide maailm. Midagi kasulikku, peale igal pool võimu võtmise ja laiamise nad ei tee. Küll aga mõttetusi, s.o. teevad mis tahavad, praalivad oma tühisusega, lähevad täiesti endast välja iga pisimagi asja peale ning tapavad kõik, kelle nägu millegipärast ei meeldi.
Bahadurid on niisiis allutanud endale kõik riigid va Austraalia, mis on varasema maailma nö backup, väidavad end olevat lõpetanud sõjad, teinud poliitikud "viisakaks" ning kaotanud maailmast karistamatuse illusiooni. Sealjuures aga on nende tegevus paisutanud olmemõrvade hulga seninägematule tasemele, paisanud maailma ühiskondlikus formatsioonis tagasi feodalismi või orjanduslikku korda ning nad naudivad ja ekspluateerivad kõike karistamatusega kaasaskäivat. Ma ütleks selle peale, et kõik siin maailmas on suhteline ja suppi ühest pajast teise tõstmisega juurde ei teki.
Bahaduride kaugemaks eesmärgiks näib siiski olevat viia maa rahvaarv 150 aastaga tagasi 50 miljonit inimese peale. Ma ei taha isegi mõelda, mis sellega kaasas käib, viimati elas maailmas niipalju inimesi ca 1000 aastat enne Kristuse sündi. Ning ega mingit vähimatki põhjendust sellele eesmärgile me tekstist ka ei leia.
Kui loo alusidee on iseenesest hea, selline, millest annaks kirjutada ükspuha kui ägeda loo, siis see, millisesse ideoloogilisse võtmesse see keeratud on ja kuidas autor oma tegelasi näeb, on parimal juhul küsitav, halvemal juhul masendav. Jutu teostus valmistab mitte võib-olla üllatuslikult pettumuse - teksti kandvad osad on sisuliselt üks lõputu dialoog, kusjuures kõik kõnelejad räägivad praktiliselt ühtemoodi. Ega tegelikult lugu ka ei ole, on eellugu (ülevaade Batõri seiklusest) ja siis paar võrdlemisi suvalist episoodi kahe erineva bahaduri elust.
Igatahes tõi see jutustus autorile Stalkeri.
