Kasutajainfo

Indrek Hargla

12.07.1970-

  • Eesti

Teosed

· Indrek Hargla ·

Clemens Fellinus, Rex Estonicum

(jutt aastast 2017)

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
2
3
1
0
0
Keskmine hinne
4.167
Arvustused (6)

Tegelikult lugesin jutustust mitu kuud tagasi, aga kirjutada sellest ei saanud, et ikka tuli midagi muud vahele või ette...
Teose peategelaseks on munk, keda Laisaks Petruseks kutsutakse, tegelik ristinimi on mehel siiski Petrus Lymandus, aga ta on eesti soost ja paganana sündinud.
Ühel ilusal päeval saabub kloostrisse üks käbe, suisa närviline tegelane, kes teatab, et Petrus ongi just see, keda ta jahib, et Petrus on talle orjaks antud ja nad lähevad nüüd Liivimaale. Uue isanda nimi on Henrik ja teda hüütakse veel ka lätlaste Henrikuks.
Jutustus ilmus 26. aprillil Elisa e-raamatuna ning on teine lugu Indrek Hargla veetud alternatiivajaloolisest projektist «Eestid, mida ei olnud».
Hea ja huvitav idee, aga mitte nii hea ja mitte eriti sile tekst. On väga äge idee, mõnus ja rahulik algus, aga loo arenedes muutub mõnus lugu pigem kuivavõitu skeemiks. Eks ulmes ole teinekord ikka nii, et kirjutatakse tekste, kus idee võimutseb kirjelduste üle. Ja pole hullu, et kirjutatakse, aga Indrek Hargla oskab ja enamjaolt ka teeb märksa lopsakamat teksti ning just antud lopsakusest tundsin ma puudust – mõnusalt ja mahlaselt alanud jutustus muutus millegipärast kuivaks ideeskeletiks. Ma olen sageli virisenud, et Indrek Hargla lobiseb oma teostes ehk liigpalju. Vaat jutustuse «Clemens Fellinus, Rex Estonicum» puhul oleks ma seda loba pigem rohkem tahtnud. Kuigi, ma annan aru, et ka nii võib.
Kui aga positiivselt lõpetada, siis idee ja see, kuhu lugu välja veab... see oli üsna ootamatu, eriti autori isikut silmas pidades. Minu jaoks vähemasti.
Teksti loeti eesti keeles

Alustaks vast sellest, et eks see, kui ulmekirjanik oma fändomisiseseid sõpru-tuttavaid humoorikas võtmes oma teostesse paigutab, ole sihuke kahe otsaga asi - tuttavatele palju nalja ja äratundmisrõõmu, ent ajas või ruumis kaugemale jäävatele lugejatele need naljad väga palju ei ütle. Käesolevas loos suudab autor sellega mõistlikkuse piiridesse jääda - vähemalt mulle tõi Henriku vestlus Petrus Lymandusega loo esimestel lehekülgedel mõninga muige suule, samas ei muuda vihjete mittemõistmine lugu võimalike teiste lugejate jaoks halvemaks - või nii ma vähemalt arvan.

Mulle see lugu meeldis. Üheks põhjuseks võib olla muidugi see, et olen Liivimaa ristisõja temaatikaga hästi kursis ja tegelen ka praegu selle teadusliku uurimisega. Autori loodud alternatiivajalooline stsenaarium on igati põnevalt loodud ja võib vaid mõelda, milliseks kujunenuks Eesti edasine ajalugu siis, kui kõik oleks tõesti niimoodi läinud nagu selles loos. Erinevalt eelarvustajast ma loo teist poolt kuivaks ja igavaks ei pea - võib-olla on see tõesti veidi kokkusurutud, samas eeldab selle täielik mõistmine teatud kursisolekut Henriku Liivimaa kroonikaga.

Teksti loeti eesti keeles

Lugu, mis tundub eelkõige kirjutatud tõesti inimestele, kes Henriku Liivimaa kroonikaga teatud määral kursis - saavad kõhutäie naerda või vähemalt muiata. Eks ta kohati veidi liialt skemaatiline oli, aga üldiselt hea ja lõbus lugemine.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Jah, nagu eespool öeldud, täiesti normaalne Kuldajastu stiilis lugu. Kahju, et autor nii harva ulmet kirjutab (või avaldab?).
Teksti loeti eesti keeles

Autor on tõenäoliselt intelligente inimene, aga jutt on jamps. Mis akadeemia, mis preester... Kui ta juba nii kange akadeemik oli, et taimi ja inimesi võtva katku konstrueeris, siis näiteks jalgsi ringi tuterdamise asemel helikopteriga ringi lennata oleks selle kõrval pisiasi olnud.
Teksti loeti eesti keeles

Nagu ülal öeldud: on lugu, on karakterid. Miinusteks on mõningane hõredus rabeluste kirjeldamisel (alati polnud nii väga selge, kes kuhu mis suunast liigub) ning mõned loogikavead. Alguses tundub, et mingi liikumisandur reageeris rotile - sellisel juhul oleks seal pidanud need masinad 24/7 ringi lõgistama ja põmmutama, sest linn pidi rotte täis olema. Liikumisandurid sätitakse ikka vastavalt soovitava saagi kaalule paika. Ja lõpus siis heidavad tegelased pilke "ööhämaruses laiuvale lagendikule", kusjuures kell on midagi kolme paiku öösel ja aastaaeg hilissügis... Ja juhtmerulli Triinu juba mainis.
Teksti loeti eesti keeles

Kõik Hollywoodi elemendid on olemas:
* väga hästi kirjutatud ja stiilne algus, mis suubub aga tavapärasesse tõmblemisse;
* cliffhanger'id;
* väga paha pahalane;
* abitult tema võimusesse sattuvad head;
* üks neist süütult süüdi mõistetud, teine tehnikat täis topitud eriagent;
* ebatõenäoliselt õnnelik pääsemine ja võitlussteen, kus paha oma palga saab;
* rassismiteema ning sellega haakuv vasakpoolne noot (inimesed kardavad seda, mis meenutab neile nende endi sisemuses peituvat deemonit);
* lõpusuudlus.
 
Põhimõtteliselt makulatuur. Kahju, et kultuurinormid panevad andekaid inimesi niisugust põhku tootma.
Teksti loeti eesti keeles

Pseudodokk. Autori poolt käsitletud teema - II maailmasõja õuduste mäletamine, konkreetsemalt Jaapani "Üksuse nr. 731" tegevus Mandžuurias - on vaieldamatult oluline ja ma jagan täiesti tema hoiakut. Fabritseeritud nn. diskussioon koos "tavainimeste" ignorantsete ja hoolimatute arvamustega on veenev ja hästi komponeeritud. Tulemus kipub siiski ilukirjandusest kaugemale jääma, sellele hämarale piirialale, mida nimetatakse "ilukirjanduslikuks esseeks". Võrdluseks, Carl Sagani "Contact" läheneb ka sellele piirile, jäädes IMHO siiski ilukirjanduse poolele, kuid ka seda peavad mõned inimesed igavaks. Mart Laari "Sügissõda" asub žanripiiride mõttes umbes samas kohas kui Liu teos.
 
Ulmekirjandusena on lühiromaan aga kehv. Autoril on vaja käsitleda sündmuste pealtnägijate usaldusväärsuse teemat ning selleks püstitab ta loogikavaba konstruktsiooni. Nimelt leiutatakse viis minevikku vaadata, kuid kvantmehhaanika seaduspärasuste tõttu kaob vaadeldud muster pärast vaatlemist ära, mis tähendab, et üht aega ja kohta saab vaadata vaid ühe korra. Kuna kogu sisendi töötlemiseks pole arvutus- ega salvestusvõimsust, suunatakse sisend inimajju, mille tagajärjel muutub keegi vaadeldava sündmuse ainsaks elusolevaks pealtnägijaks. See kontseptsioon on ilmselge jama.
 
Kokkuvõtteks siis hea essee vajalikul teemal, dokumentaalsele käsitlusviisile alla jääv ilukirjandus ja vilets ulme.
Teksti loeti inglise keeles

Alternatiivajalugu, milles Jaapani ja USA valitsused saadavad Suure depressiooni tõttu töötuks jäänud mehed Vaikse ookeani alla tunnelit kaevama. 1922. aasta Washingtoni leping ning Saksamaale Versailles' rahulepinguga kehtestatud piirangud kaotatakse 1930. aastal ning see rahustab sealse elektoraadi maha ning hoiab ära natside võimule pääsu. Kokkuvõttes jääb II ms ära,  1960-ndatel on Jaapani koloniaalimpeerium täie tervise juures, Hiina kommunistid lüüakse kasti ning CCCP hoitakse ühiste jõupingutustega enam-vähem kontrolli all.
 
Tegelased on täiesti olemas ja loos ei puudu inimlik (traagiline) mõõde, kuid tulemus on ikka kuivapoolne.
Teksti loeti inglise keeles

Ken Liul on küll nii mõnigi pisarakiskujast halemeelne jutt, mis suurt kuhugi ei sünni, kuid kindlasti ei saa nii öelda "Mono no Aware" kohta. Määratlus "Ida-Aasia Bradbury" võib kõlada tobedalt, aga siiski: autoril on õnnestunud kokku sulatada kaht kultuuritraditsiooni, Jaapani kirjanduse ja Anglo-Ameerika SF oma, võttes viimasest vaid seda, mida selles on ilusat ja mõtlikku. Hugo auhind tuli kindlasti teenitult.
 
Jutt ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/mono-no-aware/
Teksti loeti inglise keeles

Nebula nominant.
 
Paljudel kirjanikel tekib tahtmine kirjutada eepiline tekst, kuhu mahub miljoneid aastaid inimkonna tulevikku, kosmose vallutamist ja üliolendiks saamist (vt. näiteks kogumikust "Me armastame Maad 2" Puhhovi lugu). Tavaliselt on sellised tekstid raskesti loetavad, heal juhul vaid kohati ebaloogilised ning kõige sügavmõttelisemad ja tähendusrikkamad autori enda ja tema kaisukaru jaoks. Kui autoril ja lugejatel veab, piirdub haigushoog jutu kirjutamisega ega jõua asjani, mille kunagi produtseeris Olaf Stapledon.
 
Ken Liu katse ei ole erand: raskesti loetav, kohati ebaloogiline ja kõike muudki. Lainete kujund seda siiski mõnevõrra päästab.
Teksti loeti inglise keeles

Erilise särata jutt, mis millegipärast 2017. aastal Hugole nomineeriti. Isa jutustab oma lapsele, et ema otsustas kosmoselaevaga minema lennata kuhugi Pluuto-tagusesse ruumi, kus asuvat Päikese gravitatsioonilise läätse fookus. Jutustuse vahele on pikitud psühhomüüdi-sarnaseid killukesi erinevate eksootiliste eluvormide ajutegevusest - või sellest, mida hea tahtmise juures võiks ajutegevuseks pidada. Kompositsioon IMHO ei õigusta ennast, aga jutu põhiliin on ka nõrk.
Teksti loeti inglise keeles

Sisu ja ülesehituse poolest traditsiooniline ameerika krimilugu. Pahalane otsib tutvumisportaalidest teatud tüüpi prostituute ja tapab neid. Politsei ei saa juhtumi lahendamisega hakkama ega suuda üksikmõrvu seostada. Ühe ohvri ema palkab eradetektiivi, kes avastab mustri, raalib välja järgmise ohvri, läheb tollele külla ja jääb koos temaga mõrtsukat ootama. Pärast korralikku maadlust lõpulehekülgedel saab pahalane oma teenitud palga.
 
Tegevus toimub lähitulevikus ning kujutatakse mitmeid tehnoloogilisi lahendusi, mida hetkel veel laiatarbekasutuses ei ole (eelkõige kehalisi implantaate nagu tugevdatud lihased või varjatud kaamerad). See muudab teksti õrnalt ulmeliseks. Kirjutatud on hästi ning põnevalt, kuid mitte eriti originaalselt.
 
Hugo & Nebula nominant.
Teksti loeti inglise keeles

Hästi traditsiooniline SF jutt tehnika arengust ning selle efektidest inimsuhetele. Korralik käsitöö. Jutt ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/simulacrum/
Teksti loeti inglise keeles

Hiina libarebaselugu, millest kuskil keskel selgub, et see on ka aurupunk. Kahvatu ning teises pooles ka ajuvaba tekst. Wõrgus siin: http://strangehorizons.com/fund_drives/2012/special-issue-hunting1-f.shtml
Teksti loeti inglise keeles

Heietus Facebook'i ja Google'i ehk siis kogu oma elu jagamist eeldava sotsiaalvõrgustiku, otsingumootori ning varjatud reklaami teemal. Mingeid üllatusi ei paku. Tekst ise on siin: http://www.lightspeedmagazine.com/fiction/the-perfect-match/
Teksti loeti inglise keeles

Kristjan-Jaagul on õigus: seda teost poleks saanud kirjutada mitteulmena. ULG oli tark inimene ja sai suurepäraselt aru, et Maal on kõik kohalike utoopiate loomise katsed ette läbi kukkuma määratud, sest nendes ei suudeta tagada julgeolekut. Kui piiri taha koonduvad röövlid või vaenulik armee (oleneb utoopia suurusest), siis tuleb ka endal hakata kaitsejõude looma, see eeldab kindlat juhtimismudelit ja läinud see riigita ühiskond ongi. Samuti ei ole võimalik teha kellestki revolutsionääri, kes seda sisimas ise ei ole.
 
ULG annab retsepti, mis võiks mõneks sajandiks toimida: füüsiline eraldatus tagab julgeoleku ning utoopiasse kolivad ainult inimesed, kes on ise väga motiveeritud selles elama. Kui lisada ajupesu korraldav haridussüsteem ning infosulg, võibki vist saada stabiilse süsteemi. Lõpuks käib muidugi ka see maha, nagu autor veenvalt näitab.
 
Hoolimata mõnest naiivsest mõttekäigust - Einstein näiteks küll andis meile uuel tasemel teadmise gravitatsiooni olemusest, aga antigravitatsiooni pole ikkagi; miks peaks Sheveki teooria aja olemusest kaasa tooma rakenduse ansibeli näol? - on muidugi tegu väga hea raamatuga.
Teksti loeti eesti keeles

Mind teevad tigedaks kaht liiki lood. Esimene liik on lihtne: ilukirjanduslikuks tegevuseks võimetu isend on mingi jampsi kokku keeranud ja vastutustundetu toimetaja või kirjastaja selle avaldanud. Kui küpsisekarbist küpsiste vahelt koerajulk leida, siis see on mõnevõrra häiriv, eks ole.
 
Teise liigiga on keerulisem. Siia kuuluvad suurepäraselt arendatud tekstid, mis lõpuks keeratakse täielikult kraavi. "State Change" on teist liiki käkk. Peaaegu 13 meisterlikku lehekülge ja siis 14., millega kõigele eelnevale vesi peale tõmmatakse.
 
Sisust: inimesed sünnivad koos nende hinge sisaldavate esemetega. Kui hing otsa saab, siis inimene sureb. Nii näiteks sündis tuntud ameerika luuletaja Edna St. Vincent Millay koos küünlaga, mille pani iga kord, kui luuletust kirjutas, mõlemast otsast põlema. T. S. Eliot sündis koos kohvipulbri topsiga, kust lonkshaaval kohvi keetis. Peategelase kolledžiaegne toakaaslane sündis koos sigaretipakiga. Peategelane ise sündis jääkuubikuga, mida pidi iga hinna eest külmikus hoidma või siis vähemalt termoses. Hing peab igal juhul inimese ligidal püsima ning tööle minnes veab ta termost kaasas ja torkab kuubiku selleks otstarbeks tema kabinetti üles pandud külmkappi.
 
Konks seisneb selles, et oma hinge kujutavat asja tarvitades löövad inimesed neile ainuomaselt särama. Nii et valik on lihtne: kas elada pikk ja väga hall elu (vist mitte siiski igavene?) või siis võtta aeg-ajalt lonks kohvi või sigaret ja teha midagi võimast, mida ainult sina suudad teha. LeGuinil on üks jutt sama liini pidi, kus esinevad lendavad inimesed, kes aga võivad keset lendu taevast alla kukkuda. Turvalisem oleks kogu elu maad mööda ronida.
 
Aga Liu juurde tagasi. Nagu öeldud, on kõik see väga kõrgel tasemel kirja pandud. Lõpuks juhtub aga kaks asja: jääkuubik sulab ära ning sigaretikarbi tibi saadab peategelasele kirja, milles informeerib teda, et suitsud on küll otsas, aga karp alles ja tema elab edasi - muutununa, täiskasvanuks saanuna. Võib aru saada, et sama võiks juhtuda ka peategelasega, kelle kuubikust jäi ka vesi ju alles.
 
Paraku aga jääb see viimane lehekülg eelnevaga täielikult seostamata. Need teised tüübid, Edna Millay ja T. S. Eliot, need ju surid ära? Või alustas T. S. Eliot vapralt uut ja hoopis sisukamat elu, kui kogu ta kohv oli kuseks muutunud ja kui vahepeal surnud pole, elab tänapäevalgi??
 
Kõige nõmedam lugupidamatus lugeja vastu on oma teoses loodud maailmasüsteem või mängureeglid niimoodi lihtsalt laiali lükata. Võrreldav sellega, kui mõne Agatha Christie romaani lõpuks maanduks häärberi ette murule lendav taldrik, kust väljuks roheline mehike ja mõrva omaks võtaks.
 
Ja selle eelneva 13 lehekülje pärast ei saa rahuldavast nõrgemat hinnet ka panna...
Teksti loeti inglise keeles

LeGuin nimetas selliseid jutte psühhomüütideks, Lemil on neid omajagu ja veel hulgal teistelgi. Seesinane ei paista eriti millegi poolest silma: keskpäraselt hea või hästi keskpärane, kuidas võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Valik lühiproosat kogumikust "Mortal Engines" (1977). Sarja "Penguin Modern" 9. anne - üks 50-st märkmikuformaadis vihikust klassikutelt üle maailma, 1 £ tükk. Formaat meeldib mulle ning tekstid on ka sümpaatsed (kuigi mitte kõik viit väärt) ja suurepäraselt tõlgitud. Lemilikud mõistujutud, millesarnaseid LeGuin psühhomüütideks nimetas.
Teksti loeti inglise keeles