Kasutajainfo

Konstantin Fadejev

Teosed

· Stephen King ·

Carrie

(romaan aastast 1974)

eesti keeles: «Carrie»
Tallinn «Katariina» 1997

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
8
8
7
4
2
Keskmine hinne
3.552
Arvustused (29)

Kingi esimene romaan annab saasta mõõdu auga välja. Sisu: maniakist emaga õnnistatud ning teiste laste poolt tõrjutud tüdrukutirts evib üleloomulikke võimeid (telekinees) ning maksab selle vahendusel valimatult kätte kogu kurja eest, mis talle osaks on langenud. Kõik tegelaskujud romaanis on ilged, idioodid või mõttetud, kaasa arvatud see naistegelane, keda kirjanik on ilmselt tahtnud pisut paremas valguses näidata. Kingi naturalism on põhjendamatu ja tegelikult oli mul lugedes kogu aeg tunne, et sellise raamatu kirjutamiseks peab ikka parajalt haige inimene olema.
Teksti loeti eesti keeles

Kui nüüd ausalt öelda, siis on tegu Kingi eesti keeles ilmunutest senini kõige nõrgema looga. 2 punkti ainult sellepärast et on olemas veel hullemaidki jutukesi. Minu meelest sobivad Kingile sellised natuke psühhomat laadi jutud ("Shining", "Secret Window, Secret Garden"), aga antud juhul on tegemist sellise natike retsimat laadi jutuga. Mulle tavaliselt sellised jutud, kus tähelepanu on suurelt osalt laipade arvul, ei meeldi. Niisiis olen seisukohal et taolise jutukese oleks võinud ka kirjutamata jätta. Samas võib selle nõrkuse ka ju andeks anda, arvestades et autor oli siis alles noor ja roheline ja ei osanud veel korralikult kirjutada. Kuid see pole oluline. Raamat oli nõrk ja selle vastu ei saa. Eks see tal läks vist ka rtegelikult läbi häda suurde müüki, kui ma muidugi õieti mäletan. Ega kahju poleks, kui see olekski tal kuhugi sahtlisse jäänud. Tagantjärele mõeldes oleks ehk isegi üks olnud õigem hinne, kuid milleks Kinga ikka piinata. Eks ta tegi mis suutis. Reserveeriks ühe veel hullematele lugemistükkidele ja jätaks parem selle hinde kaheks.
Teksti loeti eesti keeles

Kingil, vaesekesel, pole siia ausate ulmefännide seltskonda sattumisega ilmselt vedanud - keskmine hinne ca 3.69 pole BAASi skaalas just kuigi tubli saavutus, asi tõesti vist vales lugejasgrupis, sest harilikult peetakse teda ju võrdlemisi väljapaistvaks kirjanikuks.
Nüüd raamatust. Raamat on väga kole. Ühinen seekord täielikult Andri arvamusega, et kirjeldatud on eriliselt ilgeid ja vastikuid karaktereid. Tavaliselt kasutavad selles raamatus pruugitud võtteid igasugused sopakirjanikud - lugejat lahmitakse pidevalt võigaste detailidega, mis tõenäoliselt peavad temas äratama alateadvuses peituvaid loomalikke instinkte. Peamine põhjus, mis selle raamatu antud juhul päris negatiivsest hindest päästis, oli asjaolu, et kui autor juba seda teed on läinud, siis teeb ta seda võrdlemisi põhjalikult, igasuguseid piire ületades, vähemalt mulle midagi muud nii koledat pähe ei tule hetkel.
Muuseas, huvitav oleks lugeda mõne naisolevuse arvamust selle raamatu kohta, nendes peaks see ehk kriipsuvõrra teistsuguseid mõtteid/emotsioone tekitama, kui nad lugeda julgevad muidugi.
Üks mõte, mis sellest raamatust siiski jäi - igasugune ülearune fanatism on saatanast, seega, kallid ulmearmastajad, kes te praegu BAASis kaevate - ärge väga palju ka fännake, vaid lugege natuke Tammsaaret vahelduseks ;-)
Teksti loeti eesti keeles

Ma ei mäleta, mis mul oli õnnetus seda raamatut lugeda, mulle tundub, et ma olin vist lukustatud mingisse tuppa ainult selle raamatuga ja pikapeale hakkas igav. Ei nüüd tuleb meelde, ma olin Taanis ja ainus raamat, mis kogu majas polnud Taani keeles oli seesinane. Kui te pole just samasuguses õnnetus seisundis, siis ärge mingi hinna eest lugege. Kingil on teatav anne võikaid asju kirjeldada. Aga kuna see on mu subjektiivne hinne, siis panen ühe. Mina sellest võikast andest ei hooli. Siin King pole isegi viitsinud tegelasi armsaks teha enne kui ta neid tapab ja verega üle kallab. Muide, see raamat oli pikki pikki nädalaid bestseller, kui ta välja tuli. Ma nägin ka filmi, mis oli vist marginaalselt parem kui raamat.
Teksti loeti inglise keeles

Esimene vasikas pidada ikka aia taha minema. Carrie pole mingi eriline erand. Kuigi nii mõnestki võttest võib aimata seda, mis pikemas perspektiivis tulemas, on siiski üldmulje suhteliselt masendav. Juba alguses on selge, millega raamat lõpeb ning siis on sinna vahele üritatud tegevust luua.

Miks siis 2 punkti? Täiesti kirjandusvälistel kaalutlustel. Ta ei olnud siiski nii pikk, et täiesti väljakannatamatuks muutuda ning oma hariv väärtus on tal kahtlemata ka. Kasvõi selles plaanis, et tean nüüd, mida vältida. Mitte hoolimata sellest teosest, vaid pigem osaliselt sellest tingituna on King edaspidigi üks mu lemmikkirjanikke. Pärast Carriet tean, et keegi pole veatu. Tore inimlik tahk kohe juures. :-)

Teksti loeti inglise keeles

Nüüd peaks vist vaene piinatud hing kisendama: " Te kõik olete sead " jne,aga ärgem mingem melodraamaliseks.King on minu meelest HEA kirjanik ja tõde ei ole alati ilus.Ma ei taha väita, et midagi pärissarnast on juhtunud, aga kes viitsib, võibmeelde tuletada näiteks paari aasta tagustpäriselt toimunud lugu USAs.Nimelt võtsid kaks poissi oma isa (või vanaisa) püssidja läksid koolikaaslasi põmmima.Olgu, võin öelda, et ka mina polnud oma kooliskõige populaarsem ja seepärast elasin raamatutlugedes Carriele kõvasti kaasa.Võib-olla,etnii mõnigi potentsiaalne sarimõrvar sai selle raamatu näol end ohutult välja elada.Igatahes, mis inimeste vahelisi suhteid puudutab, realistlik teos.
Teksti loeti eesti keeles

Ühinen nore arvamusega, et raamat polnud sugugi NII paha. Tõsi, laipu, verd, plahvatusi ja tuld oli rohkem kui enamiked Kingi romaanides, aga see ei tohiks ühte korralikku õudus/ulmefänni küll hirmutada/häirida. See võte raamat üles ehitada seguna jutust endast ning sinna vahele põimitud uurimustöödest oli päris huvitav. Ka oli Carrie "väge" üsna hästi kirjeldatud. Lühidalt: POLNUD SEL RAAMATUL VIGA MIDAGI!
Teksti loeti eesti keeles

Sõbrad, milleks nii vaenulikud. Vastuargumendid- 1) See polnd mõeldud, kui õudukas, vaid kui hoiatusromaan. 2) KUJUTAGE ETTE REAALSUST. 3) Usuhullust on kirjeldatud fantastiliselt. 4)Pisike must huumor. 5) Lugege 2x korda
Teksti loeti eesti keeles

Viis igal juhul. Nii räigeks tuleb ikka osata minna, see ei tule mitte niisama ;) Ja käest ei saanud raamatut enne ära panna, kui läbi oli - seda just paljude raamatutega ei juhtugi. Loo lõpp oli muidugi täiesti ebaolulise väärtusega, palju ehedamad olid Carrie ja ta ema suhted, ta ema yldse kui selline ja see... kapp ;). Ja tytarlaste suhted olid, tõsi, tõsi, kyllalt elulised, kuigi keskkooliga ma kyll paralleele tõmmata ei tahaks, pigem algkooli keskklassidega, kus pahatihti ikka juhtus.
Teksti loeti inglise keeles

Üllatav on raamatu lihtne stiil, kergeltjääb mulje, et tegu on lausa artikliga,aga see omakorda ei ilusta raamatutliigselt. King on osanud suhteliselthästi kirjeldada noore tõrjutud tütarlapsemaailma, kuid kahjuks täielikult ameerikalikus stiilis, kuid seda oligi ju oodata. Paljud on maininud, et kõik tegelased onkuidagi ilged ja halvad ning koledad. Eiseda nad pole, lihtsalt mass viib nad endaga kaasa. Igas inimeses on oma tume külg ja siin toob King seda välja. Kuidtegelaste rumalus lööb küll paljudes kohtades välja. Raamat näitab omal moel ära kui paljuvõib üks tüdruk kannatada elu, mis poleelamist väärt. Lahendus ei lase ennastkaua oodata ja juba poole lugemise pealtvõib öelda milliseks lõpp kujuneb. Kuidlugeda tasub.
Teksti loeti eesti keeles
AR

Seda raamatud lugedes ei jää kindlasti kahe silma vahele kirjaniku noorus raamatu kirjutamise hetkel. Tänu sellele, et see on Kingi esimene raamat panen "4". Võrreldes "Surmahotelliga" on "Carrie" selle hale vari. "Carrie" on mõeldud vahest nooremale lugejale. See raamat ei tõmba endaga kaasa nagu tõmbas"Surmahotell".
Teksti loeti eesti keeles

Oeh. Tõeliselt hea ja hingeminev raamat. Ausalt, minul kui kunagisel tagakiusatul tekkis raskestiületatav kadedus. Kui saaks ajas tagasi minna, pisike telekineesivõime ajusopis kaasas, ohh! Kooli ajal tekkiv vihkamine kiusajate vastu annab ka kümme aastat hiljem tunda, seda lihtsam on Carrie´t mõista. Oletaksin, et siin kehvi hindeid andnud meesterahvad kohkusid ära eriti tüdrukute riideruumistseenist. Mis selles ikka nii väga rõvedalt naturalistlikku on? Kingi stiil on täiesti äratuntav, raamatust kumab läbi tõeliselt suur anne. Loe, kui pole veel lugenud, ja - kui oled mees, jäta riideruumistseen lihtsalt vahele.
Teksti loeti eesti keeles

Vastu hakkas. Vastikuse tekitamine oligi ilmselt üks ja ainuke "Carrie" kirjutamise mõte. Vaatasin millalgi ka filmi ära ja noh, minu meelest võinukski King subjekti vaid stsenaariumi kujul luua. Praegune hinne on absoluutskaalal, Kingi skaalal annaksin "1".
Teksti loeti eesti keeles

Neidudest tuttavatele meeldis, kui to~eline kolekirjanduse pärl - aga mulle endale mitte niivo~rd. Filmi näinuna tekkis kange tahtmine kolmega lajatada, aga sundisin end vaikima, mo~eldes, et nii hull see ka ei ole.Kingil on hea kirjutamisstiil - aga selles teoses see ei avaldu. Sellest on aga va"ga kahju. Arvan, et see raamat oleks tublisti vo~itnud, kui ta aastakese sahtlis seisnud oleks. V6i ehk ka kaks. Ahjaa, film ei ole ka sugugi ilus. Samas on raamatu po~hito~ed seal paremini väljendunud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugedes meenusid mõned isiklikud, mitte just meeldivad (kooli)kontaktid... ja soov, et mul hetkel laetud automaat käepärast oleks.:) Tõrjutusetunne ja soov kätte maksta on vist universaalsed, mitte kannataja rahvuse järgi klassifitseeritavad. Suutsin end lugemiselamuse abil mõneks ajaks "tühjaks laadida". Äkki neimasoov täitubki ja tekitab linnahävitava lumepalliefekti...? Ekraniseering 1976. aastast küll eriti ei vapustanud (vist tänapäeva vaatenurgast vananenud eriefektide tõttu), aga Carriele kaasaelamiseks kulunud aega raisatuks ei pea. Ja veel - sina, kes sa kusagil mainisid, et kõik S. Kingi tegelased on rõvedad, lollid jne.: kui me saaksime ühel päeval reaalsete kaasinimeste naha alla piiluda, palju neid inglikesi üldse järele jääks? Vean kihla, et mõne kuju kõrval (nimesid ei nimeta) hakkaksite ehk Carrie emale või Raamatukogupolitseinikule kaasa tundma. Kannatavad ju nemadki.
Teksti loeti eesti keeles

SK sümboliseerib minu jaoks kõike seda head ja halba, mis iseloomustab sajandi viimase veerandi Ameerika ulmet. Ühelt poolt tohutu suhteliselt loetava teksti tootmise võime, teiselt poolt ilguste detailne kirjeldus ning ebaloogiline happy end; lisage sellele mõttes uute ideede puudumine ja vanade nudimine "poliitiliselt korrektseteks", ning saamegi sellise "mõõdukalt ärritava", st natuke intrigeeriva, kuid lähemal uurimisel sisutühja tellise, mida võib tarbida, mille üle võib tema poolt mängumaaks antud kitsastes "lubatud" piirides arutleda ja seejärel õlgu kehitades unustada. Ma ei oska nende kohta õieti midagi öelda; õieti polegi midagi öelda. Ma saan suurepäraselt aru, miks SK järgi tehakse stsenaariume, ja miks ta üldse nii populaarne on, ning see mõjub tegelikult eemaletõukavalt. Igalühel peab olema oma peksupoiss, poksikott - nagu "maja joodik". Kui tunned end luuserina, ja kõigi objektiivsete kriteeriumite järgi oledki, on hea end kellegagi võrrelda ja tunda, et temast olen ikka veel tunduvalt parem. Nii kirjeldab SK seda, mis USA ühiskonnas on valesti, ta teeb seda päris hästi, ent nagu viimasel ajal kombeks, ta ei süvene kunagi põhjustesse, ta libiseb neist üle, ning annab tõsisemat arutelu mitte kannatava lõpuga petliku rahulolutunde. Ta võimendab nähtuste ühtesid külgi, muutes nad karikatuuriks, ta loob atmosfääri, millest on samas ka kerge distantsieeruda. Mul on lisaks ka alati olnud raskusi SK ulme hulka arvamisel. Pigem on tegemist müstikaga, selgituseta antud folklooriga, õudusatribuutikaga semmiva mainstreami`ga.

"Carrie"`s võetakse usuhullus ja koolivägivald, lisatakse kapaga paranähtusi ja tulemuseks on veider pulp, mida on päris põnev lugeda, millesse võib isegi suhtuda (!) (st ta võib ka mitte meeldida), aga millel puudub sügavam mõte ja seega klassifitseerub ta meelelahutuseks. Korra lugeda ju võib.

Teksti loeti eesti keeles

Kirjanduslikult mitte just väga kõrgel tasemel, aga oh-kui mõjuv (nagu kõik Kingi romaanid). Filmi uusversiooni aga saaks tänapäevalt tõeliselt vinge vändata. Ja palun mitte enam Sissy Spaceki taolist!
Teksti loeti eesti keeles

Kurb raamat. Ei saa öelda, et jäe või vastik või brutaalne, lihtsalt kurb ja elutruu. Stoory koosnes tegelikult ühe peksupoisi/tüdruku fantaasiast. Iga üks, keda karmilt mõnitatakse, haudub mõttes jubedaid kättemaksuplaane, Carry oli vaid see eriline, kes seda ka tegi. Natuke piinas see kingilik pingehoidmine ja pisike peitusemäng, aga eks selles ta edu seisne.
Teksti loeti eesti keeles

Pole veel lugenud Kingi romaani, mida võiks hinnata numbriga alla viie. Kuigi kirjaniku enda skaalal saaks see lugu kahe.
Teksti loeti eesti keeles

Olgugi, et kõnealusel raamatul ei ilmne Kingile omast stiili teenib romaan ära nelja miinusega.PS!Lugege raamatut kindlasti ennem, kui samanimelist linateost hakkate vaatama.
Teksti loeti eesti keeles

Romaan algas väga mõjusalt. Hästi kedratud tegevus. Meeldejäävad ja selgepiirilised karakterid (Carrie, Carrie ema, Tommy, Desjardins, koolidirektor, Billy, Chris). Mulle ei meeldinud seevastu sulgudes lisatud mõttevälgatused. Kahjuks läks romaan viimaseks kolmandikuks igavaks, siis kui see tõeline madin ja laibastumine peale hakkas. Seda enam, et eelnevalt oli autor ilusasti vihjanud, mis seal lõpus toimuma hakkab ja kes surma saavad. Romaani kaks kolmandikku 5 ja lõpukolmandik 3, kokkuvõtteks 4.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Sander
08.12.1977
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Siin on mõningaid häid mõtteid ja isegi lehekülgi (tüdruku päeviku algus on nii umbes paarikümne lk. ulatuses tõeliselt hea), aga üldiselt on see raamat risuhunnik. Platvorm, millel see kõik lasub, on seejuures dänikenism - et kunagi elasid Maal või külastasid seda õilsamad ja suuremad ja pikaealisemad jne. liigid kosmosest ja meie oleme kuidagimoodi nende järeltulijad. Ei külastanud ja ei ole. Kedagi appi tulemas ka ei ole, kui me siin kõik peesse keerame.
Teksti loeti eesti keeles

Romaanist paistab kaugele, et see on kirjutatud andeka inimese loometee alguses: pseudodokumentalistika on tavaliselt noore kirjaniku võte ja kogu teksti viib tasakaalust välja mõõdutundetu lõpumöll  tuldpurskavate elektrijuhtmete ja linna mööda hulkuva verega kaetud koletisega. Lugeda tasub eelkõige ajaloolisest huvist.
 
Romaan pani aluse Kingi kirjanikukarjäärile ja selle pehmekaanelise väljaande õiguste eest sai ta praeguses rahas kopsti üle miljoni. Võis koos perekonnaga kopitavast keldrikorterist välja kolida ja soliidselt kirjanikuks hakata. Valdav enamus autoreid (ka USAs) unistavad sellisest jaagupotist kogu elu. Pehmekaanelist müüdi esimese aasta jooksul üle miljoni eksemplari.
 
Iga menuki edu taga on kirjandusvälised põhjused; kirjandusteosele võidakse suur hulk krobelust andeks anda, kui see õiget nooti tabab. Nähtavasti on siin koos mitu teemat, mis 1970-ndate keskpaiga USA-s lugejates resoneerusid. Meie ei suuda seda kunagi lõpuni mõista, sest ajaline ning ruumiline distants on liiga suur - nii näiteks on kogu see usuhulluse teema eestlase jaoks tundmatu maa.
Teksti loeti eesti keeles

Faber on hea kirjanik ja see on hästi kirjutatud romaan.   Suurkorporatsioon värbab Maa peal enda poolt hallatud planeedile pastorit, kes pärismaalaste hulgas misjonitööd teeks. Konkurss on meeletu, tuhandeid inimesi käib komisjoni eest läbi. Peategelane on konkursi võitja, endine alkohoolik ja narkomaan, kes kunagi jalaluud murdnuna haiglas med. õe poolt kristlusse pöörati, tollega hiljem abiellus ning Londonis oma kiriku asutas.
 
 
Faber jutustab hästi ja tihedalt - näiteks sobib stseen romaani algusest. Mees ja naine, kes üksteist väga armastavad, sõidavad koos lennujaama, et saata mees viieks aastaks kaugesse võõrasse maailma misjonäriks. Kas ta sealt elusalt tagasi tuleb, teab vaid Jumal, kes ta selle töö jaoks välja valis. Poole sõidu pealt ütleb naine, et kuule, ma praegu mõtlesin, et võib-olla me ei saa enam kunagi seksida. Tõmba siia parkimistaskusse ja teeme veelkord. Teevad siis autos kähku veel korra ja sõidavad lennujaama. Seal on pagasisabas Ameerikasse naasev turistiperekond 3- ja 5-aastaste lastega. Olek on nagu ikka väheke närviline, 3-aastane kipub jonnima ja üldse. Pastori naine siis istub tolle juurde lennujaama põrandale maha ja mängib temaga samal ajal kui pastor vanematega tühjast-tähjast vestleb ja pinget maha võtab. Nad on palju aastaid juba niimoodi tegutsenud erinevate tulemustega. Sellest võib tulla võimalus neid pöörata - aga ei pruugi. Võivad ka lihtsalt lahku minna ja ainsaks usu kohta käivaks repliigiks on "God bless you" lahkumisel.
 
 
Mõni muu autor oleks kirjutanud ilma selliste detailideta. Lihtsalt, et hakkasid kodust sõitma, jõudsid lennujaama, sinna siis hüvastijätustseeni ja aidaa...
 
 
Lõpuks aga kippus jamaks minema. Esiteks läks tegelastel võõral planeedil auto katki ja nad hakkasid jala baasi poole tagasi jalutama, omamata erilist ettekujutust vahemaast ega ühtegi sidevahendit. Sellise jama kirjapanek näitab, et autor on oma eesmärkide nimel enda loodud maailmast ning selle toimimise loogikast juba parasjagu irdunud... Heakene küll, võib olla planeete, mille atmosfääris on raadioside palju keerulisem kui meil, aga mingi piipitamine ikka läbi tuleb. Tsivilisatsioonis, mis rändab tähtede vahel ringi, lihtsalt ei juhtu selliseid lugusid (sihilik aurupunk on muidugi iseasi).
 
 
Teiseks, lõpuks ilmneb, et põliselanikud on organismid, millel ei olevat haavade paranemise võimet ja iga nõelatorge võib neile saatuslikuks saada. Pärismaailmas ei tohiks selliste õnnetukeste evolutsioon hulkraksetena eriti kaua kulgeda.
Teksti loeti eesti keeles

Kindlasti ei ole see fiktsionaalne teatmeteos romaan. Kuna tekstidel puudub omavahel seos peale ühise teema ning siia on lõdvalt lülitatud teistegi autorite laaste, saab žanrimääratlus olla vaid "kogumik". Muutsin ära.
 
Tore lugemine, aga ma olen siiski rohkem narratiivse proosa austaja.
Teksti loeti eesti keeles

King väidab sissejuhatustes, et aeg-ajalt kirjutasid talle surmamõistetud või vähihaiged ja palusid tal ära öelda, kuidas lugu lõppeb... Eks teos üks selliste õnnetute eneseabikirjandus olegi.
 
Kingi tugev külg pole ei maailmaloomine ega süžeekudumine ja seda ta teisal ("Kirjutamisest") ka avameeli tunnistab. King on tõeliselt hea siis, kui põnevust üles kruvib või kirjutab detailselt kellegi läbielamistest mingis ebatavalises olukorras. "Laskuris" näitab ta ennast ootuspäraselt kehva maailmalooja ning fabuleerijana, kuid loobub üllatuslikult demonstreerimast seda, mida hästi oskab.
Teksti loeti eesti keeles

Autor saatis kaks debüütteksti üheskoos ning üks neist ilmus "Algernonis" 3/2019 ning teine "Loomingus" 5/2019. Kuigi "Bulgarini karjamaa" on mõnevõrra siledam kui "Simulatsioon", ei ole arengust seega õige rääkida. Mõlema teksti tugevam külg on kirjatehnika ning ka "Bulgarini karjamaa" hea hinne sisaldab avanssi debüüdi puhul.
 
Kirjatehnika on aga ka väga oluline ning kui autor edasi kirjutab ja originaalsemate ideede leidmiseks jõudu pingutab, võiks meil mõne aasta pärast üks hea jutukirjanik juures olla.
Teksti loeti eesti keeles

Bahadurid natuke literatuursemas vormis.
 
Ajalooline osa jäi liiga kuivaks faktijoruks. Iga tagasivaade oleks võinud sisaldada hetke, milles jutustaja pidanuks mingi valiku tegema - sest kogu jutt on ju sellest, kas on võimalik valiku tegemisest hoiduda ja vaikselt kuhugi prakku pugeda. Praegusel kujul ei toeta tagasivaated loo põhimotiivi.
Teksti loeti eesti keeles

Seda lugu on raske hinnata.
 
Ühelt poolt mulle meeldib enesesse süübimise teema ja autor arendab seda täitsa hästi. Teiselt poolt on jutt üsna fragmenteeritud. Mitte lootusetult / loetamatult fragmenteeritud, kuid siiski natuke rohkem, kui mulle tavaliselt meeldib.
 
Kolmandalt poolt on aga nii neetult etteaimatav, et lõpuks tuleb mängu mingi... ütleme pimeduse poole jõud. Muidugi võib seda oletada juba autori nime järgi, aga teksti põhjal ka. Lugeja osaks jääb vaid jälgida, kuidas täpselt autor jutujärje sinnani juhib. Natuke meelevaldse võrdlusena - kui kõik teavad, et Tallinn-Tartu maantee teises otsas on Tartu, siis kui põneva tekstikogumi kulgejat juhtivad liiklusmärgid moodustavad...?
 
Põhiküsimus on, kas sellist lugu on üldse võimalik kirjutada nii, et finaal poleks etteaimatav? Kui jah, siis kuidas? Pakkuda alternatiivse võimalusena välja mingi realistlik põhjendus? Aga ega peale vaimuhaiguse eriti muid variante selleks pole ning vaimuhaigus on ülimalt kulunud motiiv... Ning selle usutavaks muutmiseks peaks samas tekstikorpuses (autori loomingus, ajakirja numbris, kogumikus) eksisteerima ka mõni tekst, mis just niimoodi lõppeb.
 
Eks see vist olegi ulmekirjanduse vanima ning kulunuma alamžanri üldine häda, et säng jutuvoolu jaoks on aastasadadega ära kivistunud. Kui mingid tegelased kosmoselaevas loksuvad ning uue planeedi juurde jõuavad, on autoril veel kõik võimalused lahti, sest juba kosmoselaev ise on loo žanriliselt ära defineerinud ning autor ei pea selle päarst muretsema. Kummaliste juhtumitega algav õudusjutt tuleb aga tingimata mingisse õudsesse finaali juhtida, muidu poleks see õudusjutt.
Teksti loeti eesti keeles

Maailm on äge ja selles toimub hulk toredaid stseene (punase kivi juures näiteks), aga süžee on väga lihtsameelne. Muud pole mul isandate Abramovi, Hargla ja Milleri põhjalikele arvustustele lisada.
 
Ja siis see kaasarvustaja, kelle jaoks kõik tuleb lahti kirjutada ja Jumala pärast ei või kuhugi mitmeti tõlgendatavaid otsi jääda... Tunnen kaasa, kuid aidata ei oska.
Teksti loeti eesti keeles

Keskpäraselt fantaasiavaene märulikirjanik Alastair Reynolds üritab käsitleda niiöelda suuri teemasid: kultuurimälu ja kirjaliku teksti rolli selle hoidmisel, kättemaksu ja andestust, uue alguse ja senistest traditsioonidest loobumise võimalikkust, religiooni kohta ajaloos. Ootuspäraselt on tulemus mannetu, väheveenev ja loogikavaba. Minu poolt seni loetuist on "Aeglased kuulid" kindlasti üks õnnetumaid Reynoldsi jutte ja tõenäoliselt läks see nii rappa just pretensiooni pärast märuližanrist välja murda ja öelda midagi sügavamat inimkonna ajaloo või saatuse kohta. Kõigil lihtsalt ei ole selleks ummi, proovigu palju tahavad...
 
Järelsõnas väidetakse (lk. 131), et "Reynoldsi tulevikutehnoloogiad püüavad üldiselt arvestada teadusliku võimalikkusega. Kirjanik ise on rõhutanud, et püüab oma fantaasiaga jääda tehnoloogilise arengu piiridesse, mida ta ise võimalikuks ja reaalseks peab." See võib ju muidugi täiesti nii olla, et kirjanik ise peab enda poolt kirjeldatud kauge tuleviku tehnoloogilisi lahendusi võimalikuks ja reaalseks, kuid paraku on paljud neist erakordselt äbarikud isegi tänapäeva mõistes, rääkimata ajast, kui tähelaevadega sadade koloniseeritud maailmade vahel ringi hüpatakse ja sõdu peetakse.
 
Konkreetselt "Aeglastes kuulides" tekib näiteks probleem, et tähelaeva muutmälu on pihta saanud ja ta peab hakkama oma püsimälu üle kirjutama, et oleks, kus jooksvaid andmeid hoida. Tulemusena läheb kaotsi kõik, mis selles on inimkonna kultuuri või teaduse kohta salvestatud ning robinsonaadi osalised üritavad midagigi päästa seintele kribades ning tükikaupa oma implantaatidesse salvestades. Kontseptsioon on häbiks nii tõsiteadusliku ulme žanrile kui ulmekirjandusele kui visionäärlikule või ideede kirjandusele üldse.
 
Esiteks näib kauge tuleviku tähelaeva infosüsteemi kirjeldus olevat inspireeritud sellest, mida kokkujooksva Windowsiga arvutirondi kasutaja näeb ja kuuleb - hanguvad aknad, kõvaketta lõputuna tunduv krabin. Teiseks, suurusjärgud ei klapi. Kõigi praeguseni maailmas avaldatud raamatute, ajakirjade jne. mahu suurusjärk on 100 TB. 30 TB SSD võib praegu igaüks poest osta mingi 12k euro eest. Kui üldse maailmas miski kiiresti odavamaks läheb, siis on see bait andmekandjal ning ammu enne tähelaevade ajastut võiks salvestusmahu poolest igaüks inimkonna kirjalikku pärandit taskus kaasas kanda. Neil seal olid kaasas seadmed, kust tuli paar fotot ära kustutada, et mõnele raamatule ruumi teha. Kolmandaks, igasuguse vähegi kriitilise infosüsteemi juurde käib dubleerimine ja varundamine. Reynoldsi tähelaev suudab küll oma sadadele asukatele aegade lõpuni süüa teha, aga kuskile nurka sama kaua kestev hävimatu vabrikuseadistustega mälublokk tekitada oli liiga keeruline.
 
Niiöelda ulmekirjanik, kes ei suuda arvestada isegi kirjutamisaegse tehnoloogiaga, on lihtsalt hale. Ja see oli ainult üks näide lühiromaani paljudest totrustest; jääaegade või niinimetatud keskaegse põllumajanduse kohta ma parem ei hakkagi...
Teksti loeti eesti keeles

Väga hästi ja sujuvalt kirjutatud, küllaltki põnev.
 
Jah, nagu eelpool öeldud, oli peategelasel vahel ka lihtsalt õnne - kuid minu arust siiski veel enam-vähem mõistlikkuse piirides. Tema ja tema sõbrad kuulusid kindlasti tehisuniversumis kõige paremini orienteeruvate inimeste hulka ja tõenäosus, et keegi neist võinuks 5 või rohkema aasta jooksul kõige muu hulgas ka ideaalse PacMani ära mängida, on siiski võrdlemisi suur. Väga tõenäoliselt oli seda teinud ka suur hulk teisi mängijaid, sh. 6ikuid. Usutavuse säilitamiseks olekski võinud PacMani auhind lisaks peategelasele veel kellelgi taskus olla.
 
YA kui žanri üldtuntud omapära on hillitsetud romantika. Paljudel juhtudel ei suuda autor seda tegelastepäraseks teha - sel ajal, kui tegelased esimest arglikku suudlust vahetavad, oleksid reaalsed teismelised ammu juba kuskil nahistanud. Cline'i romaanis seda probleemi ei ole, sest tegelased istuvad kogu vaba aja kuskil koopas ja mängivad arvutimänge - loomulikult ei ole neil päriselus midagi ega saagi olla (erandiks oli paks must tibi, kes oli ka päriselus üsna iseseisev). OASIS-e küberbordelle oli mainitud, kuid olnuks loogiline, kui samadel alustel saanuks ka kasutajad omavahel ühtida. Selle võimaluse kõrvalejätt on ilmselt tõesti lõiv alamžanri reeglitele, kuid norida selle kallal ei viitsi.
 
Sündmustik oli üldjuhul loogiline, väikeste konarustega. Koos mängukonsooliga oleks võinud peategelane ka uued riided võrgust osta. Suur Punane Nupp muidugi on jama, selle jaoks on varukoopiad.
Teksti loeti eesti keeles

Veikol oli juba 2002. aastal sarnase ideega jutt: http://baas.ulme.ee/?autor=94&teos=47750
 
Veiko oma sai maksimumhinde, paneme sellele siin siis palli võrra vähem. Loginovi oma viga, et "Algernoni" ei loe ja eesti ulme klassikat ei tunne.
Teksti loeti eesti keeles

Loginov on muidugi tubli nobenäpp-jutukirjutaja, seda on stiilistki tunda, aga käesolev tekst on paraku jama. Alates tegevuskohaks valitud pensionile läinud pätiide planeedist, mis on ühiskonnana täiesti ebausutav, on jama ja hiljem mandub kõik selle üle ohkimiseks, kui tore ikka on raamatuid lugeda. Võib muidugi mõista, et see on kirjanikele südamelähedane motiiv, mis teosest teosesse kordub, aga siiski, saagem üle, et suur osa inimkonnast sellest essugi ei hooli... Ainuke helge hetk oli see, kuidas peategelast telefoni teel mõnitatakse ja see päästab ka hinde rahuldavaks.
Teksti loeti eesti keeles

Mõni mõte on selline, et selle teostamise katsetest võiks pigem loobuda kui ilmselget vägistama hakata. Siin siis mees, kes on aastaid otsinud maailma päästmiseks vajalikku vidinat ja selle ennast suurtesse ohtudesse pannuna lõpuks leidnud, keerab 30 km enne omade juurde jõudmist sisse kuhugi linnakesse, kus tal tekivad igasugused probleemid. Probleemid ei lahenegi ja lõpuks saadab ta enda eest 6-aastase kohaliku jõmpsika vidinat ära viima õigesse kohta. Paraku ei ole seda mõtet võimalik niimoodi teostada, et see nõmedalt välja ei tuleks: 30 km on heas vormis täismehe jaoks kõige rohkem päevateekond ja keegi ei ole nii idioot, et enne seda viimast otsa kolmeks päevaks kuhugi molutama jääb. Pikemat vahemaad oleks jällegi 6-aastasel lootusetu läbida. Enda niimoodi nurka värvimise ja kangekaelselt selle juurde jäämise eest ei saa autorile üle 3 punkti kuidagi anda.
 
Jutt vene keeles siin koos aastaga 2010: https://lleo.me/arhive/fan2010/magic.html
Teksti loeti eesti keeles

Mõte, et ajas saab ükskõik kui kaugele hüpata umbes telefonikõne energiakuluga on nii totter, et vajutab paraku oma jälje ka kõigele ülejäänule. Ajamasin on muidugi üleüldse kontseptsioon, mille üle ei tasu tõsiselt arutada, aga mingi sündsustunne võiks ikkagi ka selle juures säilida.
Teksti loeti eesti keeles

Kirjutan Eesti ulmeantoloogiatest natuke värskes "Algernonis": http://www.algernon.ee/node/1149
 
Et siis peamiselt "Kaarna" mõtteline järg ning autorid, kellega lugeja varasemate "Skarabeuse" analoogiate kaudu juba tuttav on. Kahelt autorilt on lühiromaanid ning ülejäänud kahelt siis kummaltki kaks juttu. Niisugust mahtude ühtlustamise soovi võib mõista, aga antoloogia oleks siiski huvitavam, kui oleks kuuelt autorilt kuus teost.
 
Mulle isiklikult oli kõige huvitavam tekst Galina "Pööripäev", Divovi "Reeturil" polnud ka väga viga. Lühikesed jutud olid paraku kõige rohkem keskpärased.
Teksti loeti eesti keeles

Ei ole seal mingit Dicki ega Strugatskeid... Kliiniline soga on...
 
Ehk siis olematu lugu, pretensioonikas ja kenitlev stiil, autori arvates filosoofiline maailmakäsitlus. "Existerion" 17 aastat hiljem.
Teksti loeti eesti keeles