Kasutajainfo

Vladimir Trapeznikov

1957-

Teosed

· Philip Pullman ·

His Dark Materials: Northern Lights

(romaan aastast 1995)

eesti keeles: «Kuldne kompass»
Tallinn «Tiritamm» 2003

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
14
4
1
0
0
Keskmine hinne
4.684
Arvustused (19)

Päris hea algus triloogiale, kus tegevused toimuvad praegusele maailmale paralleelsetes universiumites.

Tegu on (hilis)teismelistele lugejatele suunatud kirjandusega, kuid selles leidub ka sügavamat sisu, mis kõlbab ka hilisemas eas lugeda. Omapäraseks teeb sarja see, et päris karmilt kritiseeritakse kristlikku usku ja kiriku rolli ühiskonnas. Üllatav on seda näha justnimelt noorematele mõeldud raamatus

Esimeses osas toimub tegevus paralleelmaailmas, kus maailmajaod-riigid-rahvad sarnanevad meie maailmaga, kuid elatakse veidi tehniliselt väiksema arenguga: lennuvahendid on dirizhaablite tasemel, autosid on vähem, tehnikateadus lonkab küll tasapisi edasi, kuid füüsika fundamentaaluuringud kannavad nimetust "praktiline teoloogia". Väga suur omapära meie maailmaga on see, et inimeste hinged on "näha" inimesega pidevalt kaasas oleva looma näol.

Raamatu tegevus algab sellega, et noor tüdruk Lyra kistakse kaasa fundamentaaluuringutega kaasnevatesse salapärastesse toimingutesse...
Teksti loeti eesti keeles

Maailmakuulsa triloogia esimene osa, mille tõlkimine annab märku, et ka meie kirjastajad end veidi rohkem tegeliku maailmaga tahavad kursis hoida. Kurb ainult, et meedia tahab märgata ainult Potteri ilmumisi. Igaljuhul vajaks “Kuldne kompass” tunduvalt rohkem promo, et sihtgrupini jõuda, et Tolkieni-Potteri barjäärist läbi murda.

Triloogia kangelanna on teismeline tüdruk Lyra. Ta elab Oxfordis, ta on teadlaste kasvatada jäetud orb. Maailm on umbes nagu meie oma, ainult et tehniliselt mahajäänum, Euroopat valitseb Shveitsis asuv Kirik, kuid mis põhiline - igal inimesel selles maailmas on daemon - teda igavesti saatev loomakujuline “hing”. Laste daemonid võivad kuju vahetada, täiskasvanuks saades jäävad aga daemonid kindlasse kujju püsima. Lyra saab teada mingist kohutavast saladusest, milles ta ise kuidagi osaline on. Üritades päästa röövitud sõpra ja ka ise oma vaenlaste eest põgenedes satub ta Põhjalasse, kus lapimaal on nõidade riik ja Tervamägedel valitsevad mõistuslikud jääkarud. Nii et lugeja teeb läbi imelise reisi selles kummalises maailmas.

Romaani on keeruline kuidagi liigitada. Ühest küljest on see muidugi lastekirjandus, ainult et seesugune, kus on ülimalt palju karmi vägivalda ja helgeid toone peaaegu üldse mitte. Mõned süzheeliinid viitavad Hayao Miyazakile, pöörane fantaasiatulv sobiks tõepoolest mõnda heasse jaapani multifilmi. Tsitaate on sii ka Anderseni “Lumekuningannast”, ehkki kunstmuinasjutuks ei passi samuti “Kuldset kompassi” pidada. Mis kõige enam lööb on ehk pidev lugeja shokeerimine, seda on rohkem kui lastekirjanduses kombeks.

Veel tuleks märkida, et tegu on sedalaadi looga, millest täiskasvanud leiavad omad plaanid ja lapsed omad. Romaan on väga tugevalt antikristlik ja kõik religiooniga seotud plaanid jäävadki ehk lastel tabamata. “Viie” annan kõhklemata ja pean üheks olulisemaks 2003. aastal ilmunud tõlgitud ulmeromaaniks.

Teksti loeti eesti keeles

Suurepärane! Aurupungilik paralleelmaailm on äärmiselt huvitav. Õhustik sarnaneb 19. sajandile, ent Aafrika jne. uurimise asemel on tähelepanu keskpunktis Arktika. Näib, et kirjeldatud maailmas pole kristlik kirik jagunenud eri harudeks, vaid säilitanud ühtsuse, mistõttu ta mõjuvõim on ka tükk maad tugevam. Kristlike riikide vahel erilisi naginaid olevat ei paista, hädaohuks on hoopis tatarlased, kes ähvardavad sellegi suhteliselt vähearenenud Lääne tsivilisatsiooni alistada. Tatarlased, muide, ei ole moslemid, vaid tunnistavad mingeid oma jumalaid. Idee panna mustlased merd sõitma on geniaalne! Üldiselt võib romaani tõesti pidada üheks parimaks möödunud aasta eestikeelseks ulmeraamatuks, ütlen " üldiselt" , sest pole veel kogu mullust ulmesaaki läbi lugenud. Tegu on kindlalt ˛anriulmega, ehkki mis vanusele, jääb tõesti mõistatuseks. Norida võib vaid pisiasjade kallal, a la kas lord Asriel ja ta armukese mees pidasid duelli või rüselesid niisama, ent sel pole tegelikult mingit tähtsust. Soovitan!!!
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates on teoses palju hästi välja mõeldud sündmusi ja tegelasi, kes sind endaga kaasa kisuvad. Eriti meeldisid Daemonid ja see, et äkki on Põhjavalguses tõesti uus linn??
Teksti loeti eesti keeles

Tubli tükk ja tõend selle kohta, et noortekirjandus ei pea kindlasti mitte olema lame ja moraliseeriv.. Rääkimata sellest, et tegelasedki ei pea olema lamedad ning igavad. Kasuks tuleb ka see, et ei ole ei üdini positiivseid ega ka negatiivseid tegelasi. Ma ei tea kuis ülejäänutele, aga mulle meeldib, kui ma usun tegelaste käitumist ja ka nende motiive.
Mina ei leidnud raamatust kristliku kiriku kriitikat. No ajasin lausa tikutulega taga, aga ei leidnud. Nojah, oli kirik, oli. Nojah, meenutas oma subordinatsioonilt kritlikku. Mis siis? Väidaks, et krijanik hoopis vihjab, et vaimulik ja maine võiks olla kenasti lahus, nii et siis tuld rohkem ikka riigikirikute (olenemata sellest, keda kummardatakse) pihta.
Sõnaga - oli loeatav, oli hea ja sügavust jagus tal kah nii, et võis isegi ujuda kartmata kõhtu ära lüüa.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle oli juba pikka aega tehtud reklaami, et see arvustatav teos on väga hea. Lõpuks siis otsisingi teose raamatukogu lasteosakonna riiulilt "Pipi Pikksuka" ja muude toredate teoste vahelt välja. Raamatukoguhoidja tegi suured silmad, kuuldes, et hakkan raamatut ise lugema ja eks ma ise ka suhtusin teosesse ettevaatusega. Lugemist lõpetades pidin aga nentima, et tegu on väga nauditava teosega, sobib teine nii lastele kui ka täiskasvanutele. Seega soovitan kõigile, kel see lastekirjanduseks tembeldamise tõttu (mida ta siiski ka on) kahe silma vahele jäänud. Tegu on minu viimaste aegade suurima avastusega, ning loen huviga Pullmani teoseid ka edaspidi, kui kätte satuvad. Kindel "5".
Teksti loeti eesti keeles

Mulle väga meeldis, kuigi kristlasena tekitasid mõningane suhtumine kristlusesse opositsiooni. Kuigi nõustun suuremalt jaolt Pullmani esitatud kriitikaga kiriku vastu (kristluse ajalugu vastandub paraku peaaegu täielikult kristluse tegelikule vaimsusele), siis inimesele, kes kristlusest vähe teab, võib selline ühe külje näitamine eksitavalt mõjuda.Lugesin raamatut naudinguga ja leidsin sealt palju põnevaid mõttekäike. Minu jaoks oli selline lähenemine uudne ning jäin kannatamatusega ootama järgmist osa. Eestikeelset aga ei jõudnudki ära oodata...
Teksti loeti eesti keeles

Pratchetty kõrval teine suurkuju inglise ulmemaastikul. Neid kahte küll ei anna kohe kuidagi omavahel võrrelda kuid minu melest vägagi loetavad on mõlemad. Pratchett oma satiirilise huumoriga ja Pullman oma sünge(te) paraleeluniversiumitega, millest siiski koidab läbi lootuskiir et kõik pole veel kadunud. Nagu eelpool kommenteeritud et seda teost ja üldse seda triloogiat on raske mingisse vanuse kategooriasse paigutada siis sellega nõustun ka mina.
Teksti loeti eesti keeles

Daemonide (tõsi, oleksin parema meelega näinud, et neid oleks nimetatud "hingeloomadeks" - daemon kõlab paljude jaoks siiski deemonina ja deemonil on eesti kõrva jaoks üsna kindel tähendusvarjund) süsteem on andekas ja põhjalikult läbi tunnetatud - ntks, et hingeloom suudab muutuda lapsel ja võtab kindla kuju murdeeas, jne. Sellise süsteemi abil saaks hõlpsasti kirjeldada mitmeid vaimuhaigusi, mis meie maailmas tänapäeval levinud :-)
Teksti loeti eesti keeles

Minu jaoks ei suutnud see teos siiski päriselt "lastekirjanduse" barjäärist läbi murda. Süžee tundus liiga sirgjooneline ja lihtsustatud ning kui peategelase teele kerkisidki mingid probleemid siis kippusid need kahtlaselt mängleva kergusega lahenema. Erilise fantaasiapuuduse all Pullman siiski õnneks ei kannata ja see kompenseerib mõnevõrra. Tulemuseks tugev keskmine hinne ja isiklikult ma sarja edasi lugema eriti ei kibele.
Teksti loeti eesti keeles

Mh, sai siis inglise keelne läbi puuritud ja olen täitsa nõus kõigi kiitustega, mis sellele kaela on valatud. Pullmani jutt on ladus, keelekasutus huvitav (kohati raske, kuid sellest saab loogika või sõnaraamatuga üle), tegevust küllaga ja ka oma teaduslikuid seisukohta suudab üpris kenasti selgitada. Nõnda, et kohati usub, kuid kohati täitsa ei usu kah. Igatahes täitsa magedaks ei läind seletustega.

Kirikut natuke mõnitati, kuid ei leia, et see midagi eriti hullu oleks olnud. Okey, ise kaldun rohkem ateismi, kui usu poolele, nii et mind eriti ei hõõru kah see kiriku laimamine (arvestades mu noorust peaks ju mulle eriti veel selline mässumeelsus peale minema). Eriti hüva tundus Pullmani kirjeldused. No muidugi inglise keele kraadiga jagub tal ka sõnakesi, mida sinna kirjelduseks laduda, et pilt ilusamini vaataja silme ette manada.

Ning kui olidki mingid jaburad pääsemised Lyral, kus probleemid lihtsustatult ja naiivselt lahenesid ja mida enne mainiti, jäid need mul küll märkamata. Oli ju ka Lyral valusid ja kaotusid (ei loe ju kergeks pääsemiseks kaaslaste surmi ja piina). Ning pääsema ta ju pidi - triloogia vaja täis kirjutada. Kui peategelane esimeses osas ära sureks jääks triloogia ju nati õhukeseks.

Nüüd tuleb vaid oodata, millal järgmise osa hind alla tõmmatakse, kuna nõnda hea fantasy sari lausa peab riiulis olema ... või no vähemalt minusugusel fantasy fännil.

Teksti loeti inglise keeles

Üle pika aja esimene fantasy, mis mulle tõsiselt meeldis. Olen alati uskunud, et noorematele lugejatele mõeldud kirjandus ei pea olema loll ja nõme ning see raamat on selle ilmselge tõestus. Huvitav ning detailne maailm, üsna keerulised ja mitmetahulised tegelased ning teemad, mida tavaliselt käsitletakse ainult täiskasvanutele suunatud teostes, moodustavad terviku, mis on äärmiselt nauditava ja põnev. "Tema tumedate ainete" esimene osa on raamat, millele pole praktiliselt mitte midagi etteheita. Kindel viis
Teksti loeti eesti keeles
x
Kristjan Rätsep
15.09.1983
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Ideerohke lugu, mida arvustades tekib tahes-tahtmata küsimus, et kui palju selle sisust ilma spoilerdamata välja tohib lobiseda. Sürrealistlikuvõitu klaustrofoobses tegevusmaailmas toimuva quest'ina alanud lugu osutub kokkuvõttes millekski muuks... ja enne lõppu keeratakse sellele veel täiendav vint peale. Põlvkonnalaevade lugusid peale Hargla "Gondvana laste" eesti ulmest nagu väga ei meenugi... Tiigisooni lugu on küll märksa keerulisem ja tekitab muuhulgas seoseid Liu Cixini looga "The Wandering Earth".
Küsitavusi loos küll leidus. Näiteks see, et miks pidi uuele planeedile pääsema üksainus isik - elujõulise koloonia loomise seisukohast üsna halb lahendus. Või et kuidas emotsioone mitteomav arvuti lõpuks nii härdameelseks muutus? Algaja autori debüütloo ideed ja ambitsioonid on vast tugevamadki kui teostus, ent kokku tuleb hindeks igatahes aus "4".  
Teksti loeti eesti keeles

Süngetes toonides küberpungiliku loo tegevus toimub Suur-Tallinna metropolis aastal 2066. Maailma vaevavad majanduraskused, automatiseerimisest tingitud tööpuudus ja antibiootikumidele resistsentsed nakkushaigused. Venemaa on vallutanud enamiku Eesti territooriumist, mis on nimeliselt tunnustamata Eesti Autonoomse Rahvavabariigi kontrolli all, Eesti Vabariik piirneb vaid Suur-Tallinna metropoliks muutunud Harjumaaga, mis püsib vaid NATO liitlasvägede ja ÜRO rahukaitsevägede toel. Loo keskmes on rühm töö kaotanud endisi Suur-Tallinna politseinikke, kes on otsustanud oma haigete lähedaste päästmiseks kasvõi jõudu kasutades uut tüüpi antibiootikume hankida...
"Raha ei tunne maailmavaadet" on autorile omaselt hoogne ja verine lugu, milles on pandud rõhku tegevusmaailma detailsele kirjeldamisele nii poliitika kui ka tehnoloogia (muuhulgas relvastusse puutuva) osas. Hindes pole kahtlustki.
Teksti loeti eesti keeles

Tehnoloogilise kallakuga alternatiivajalooline lugu mõnevõrra teistsugusest Nõukogude Liidust, mida valitseb raadiosidele toetuv tehismõistus. Loo tegevus toimub talvises Kagu-Eestis ja selle sündmustik on nähtud läbi kaheteistaastase poisi Ürmo silmade. Loo käigus avaneb tegevusmaailma taust ja lugeja saab teada, miks kirjeldatud maailm on arenenud täpselt selliseks, nagu see on...
"Moskva hääl" on kirja pandud naiivsevõitu seiklusliku lasteulme võtmes, samas on autorite ideebaas üsna lennukas ja võimas. Väga tõsiselt seda lugu vist võtma ei peakski, aga "4" on see vähemalt minu meelest kindlalt ära teeninud.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu liigitub žanriliselt vist science fantasy'ks ja selle tegevus toimub jumalate akadeemias, kus õpitakse galaktikate, päikesesüsteemide ning planeetide loomist. Olulist rolli mängib loos selle pealkirjas mainitud baar, kus nii jumaltudengitele kui ka nende õppejõududele lõõgastumas käia meeldib...
Äärmiselt fantaasiarikas ja oma lühiduse kohta ka mastaapne lugu. Maksimumhindest jääb minu jaoks siiski midagi puudu, ent "4" on sellele kindlalt garanteeritud.
Teksti loeti eesti keeles

Erinevalt mitmetest eelarvustajatest ei suutnud ma sellest romaanist eriti vaimustuda. Jah, autori hilisesse loomeperioodi kuuluvatest Asumi- ja robotiromaanide järgedest on "Nemesis" ehk tõesti parem... aga ainult neist. Autorile omane kammerlik stiil (enamiku romaanist moodustavad pikad ja tuimavõitu dialoogid, kirjeldusi on väga vähe või peaaegu pole), mis ta varasemate romaanide puhul päris hästi töötas ja tõepoolest karge mulje jättis, mõjub "Nemesises" kuidagi väsitavalt - ehk osalt ka tänu romaani suhtelisele mahukusele ning aeglaselt kulgevale tegevusele. Romaan jättis üsnagi veniva mulje ja ka inimsuhete osa tundus pigem igavalt kirjapanduna. "Kolmest" madalamat hinnet siiski anda ei tahaks, ent ka kõrgemat mitte.
Romaani eestikeelses tõlkes riivas mõnevõrra silma sõna "supervalguskiirus" pidev kasutamine - eesti keeles nimetatakse seda minu teada siiski "ülevalguskiiruseks".
Teksti loeti eesti keeles

Maalaste ekspeditsioon maabub Golanda planeedil, kust leitakse eest hukkunud tsivilisatsiooni varemed. Kuna märkide järgi olid Golanda tsivilisatsiooni huku põhjuseks kohaliku eluvormi - ajuparasiitidest hõõgmardikate - esindajad, haarab ka uurimislaeva meeskonda paranoiline kartus ohu pärast nii neile kui ka inimtsivilisatsioonile tervikuna...
Ei midagi originaalset ega vapustavat, aga lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Itch-Shelliks kutsutud planetoidi katab valdavalt mürgine kõrb ja sealseks kohalikuks mõistuslikuks eluvormiks on retsiidid - hiiglaslikud trisümmeetrilised, aga muidu tarakane meenutavad putukad, kellel on välja arenenud julm ning sõjakas tribalistlik kultuur. Inimkonda esindab Itch-Shellil üksik baas, milles elavad erinevate süütegude eest sinna väljasaadetud spetsialistid. Retsiidide eest suudavad nad end kaitsta üsna hästi - kuni ühel päeval röövivad nood ainsa baasis elanud lapse, kolmeaastase poisi Nigeli, ja Itch-Shellile saabub Baaside Keskvalitsuse vaneminspektor Jenny Mall, kelle eesmärk on sotsioloogilistele teooriatele toetudes inimeste ning retsiidide suhted normaliseerida...
Põnev ja läbimõeldud lühiromaan. Näib, et autor on pannud suuremat rolli sotsiaalsetele kui tehnoloogilistele teemadele - kui kosmoserändudesse puutuv välja jätta, on tegelaste käsutuses olev tehnoloogia üsnagi kirjutamisaja (ehk siis meie kaasaja) tasemel. Seda, mis suunas sündmused tüürivad, võis lugemise jooksul üsnagi aimata, ehk natuke nõutuks tegi epiloogis sisalduv jabur puänt - aga ehk oligi tegu lihtsalt ajakirjaniku väljamõeldisega, nagu üks tegelastest arvas...
Teksti loeti eesti keeles

Jah, ulmeks see lugu vist tõepoolest ei liigitu. Erinevat tüüpi ja täpse mõjuga (anti)depressantide kirjeldamisel on autor vast mõnevõrra fantaseerinud, aga selle täpseks hindamiseks peaks ilmselt konkreetset valdkonda väga põhjalikult tundma.
Inglismaa tegevuskohana on vene autoril minu meelest päris hästi välja kukkunud, lugu tervikuna aga jätab kuidagi ebasümpaatse mulje - just need antipaatses tegelases inimlikkuse leidmise katsed. Kuna ulmet siin pole ja ka üldine tegevusliin ei mõju eriti kaasakiskuvalt, ei saa ma paraku loole "kolmest" kõrgemat hinnet anda. 
Teksti loeti eesti keeles

Kaks meditsiinitudengit, noormees ja neiu, osalevad FSB kinnises laboris toimuvatel psühhotroopse preparaadi katsetustel katsejänestena. Kui alguses pole preparaadil neile justkui mingit mõju, siis peagi muutuvad sündmused tõeliselt absurdseteks ja jaburateks... 
Üldiselt selline absurdihuumor ulmekuues mulle meeldib ja vene autoritel näib see eriti hästi välja tulevat. Hindes pole kahtlustki. 
Teksti loeti eesti keeles

Nagu olen ulmet lugedes varemgi täheldanud, on ulmeautoritel kombeks kirjeldada tulevikku oleviku võtmes ja "laiendada" oma kaasajale omased probleemid tulevikku. Nii ka käesolevas loos - tänapäeval aktuaalsed islamiterrorismi ja kontrolliühiskonna teemad, ka peategelase Arturi kodumaa on üsnagi tänapäevase Putini Venemaa moodi (laste militaarne kasvatus, õigeusu või tekstis manituna lihtsalt kristluse suur roll).
Eelmises arvustuses sisalduvale tehnika- ja loogika-alasele kirumisele on paraku keeruline vastu vaielda. Raske oleks leida põhjust, miks keegi midagi sellist nagu kaugjuhitavate tankettidega peetava sõja koolilaste kätte usaldamist tegema peaks. Kui Cardi "Enderi mängus" värvati sõjapidamiseks üliandekaid lapsi, siis käesolevas loos on see tavalise kooliprogrammi osaks ja seda arusaamatum.
Kokkuvõttes: lugeda kõlbas.
Teksti loeti eesti keeles

Ameerika ulmeklassiku Fritz Leiberi looming oli seni mulle peaaegu tundmatu - olin lugenud vaid ta õuduslugu "Suitsutont", mille eestikeelne tõlge ilmus aastal 2001 antoloogias "Sünged varjud". Käesolev kogumik, mis juhatab sisse "Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsükli, aitab Eesti lugeja jaoks seda olulist lünka kahtlemata täita ja loodetavasti ei jää sarja esimene raamat eesti keeles viimaseks. Kogumiku kolmes loos kirjeldatakse seda, kuidas kaks peategelast erinevate jamade tõttu koos oma armastatutega kodust põgenema on sunnitud, suures Lankhmari linnast esimest korda kohtuvad ja millised sündmused neid edaspidi ühte seovad...
Milliste varemloetud autorite loominguga seda kogumikku võrdlema peaksin? Ilmselt Howardi, Moorcocki, Brusti, Sapkowski ja Cookiga (ilmselgelt on Leiber inspireerinud paroodilises võtmes ka Pratchettit, aga see on natuke teine teema). Lood on hoogsad, seikluslikud, tumedates toonides ja kohati isegi sünged-traagilised, ent viimasest tõsiasjast hoolimata on neil mingi irooniline või täpsemalt öeldes küüniline alatoon. Ehk siis seikluslik dark fantasy oma ehedaimal kujul. 
Eelarvustajale täienduseks peab veel lisama, et kogumiku eestikeelsest tõlkest need autoripoolsed kommentaarid paraku puudusid.  
Teksti loeti eesti keeles

Alustuseks võiks ehk mainida, et Leiberi Lankhmari linn oma räpaste tänavate, kerjuste ja varaste gildide ning muuga on olnud ilmselgeks eeskujuks Eesti lugejatele ammutuntud Pratchetti loomingu Ankh-Morporkile. 
Aga meeldis jah - sellised hoogsad ja tumedates toonides kangelasfantaasiad on mulle alati meeldinud ja ega neist erilist süvafilosoofiat otsida tasugi. Kui poole lugemise pealt kaldusin hinde osas pigem "4" kanti, siis lõpplahendus tõstis hinde mu jaoks maksimumile. 
Teksti loeti eesti keeles

"Fafhrdi ja Halli Hiirepüüdja" tsüklit avav lühiromaan on päris lummava hüperborealise õhustikuga fantasy. Ega palju rohkemat selle kohta öelda olegi ja hindes pole ka vähimatki kahtlust. 
Teksti loeti eesti keeles

Moskvas elava ja oma teoseid valdavalt vene keeles avaldava eesti ulmekirjaniku Helju Rebase loomingut pole eesti keeles pärast 1980. aastaid eriti avaldatud - mõned lood on küll ilmunud Reaktoris ja erinevates antoloogiates. Käesolev kogumik aitab seda lünka täita.
Kogumik jaguneb kaheks - kõigepealt viisteist lühijuttu, siis lühiromaan "Linn Altrusel". Mainitud lühijutud on enamasti ülilühikesed anekdoodilaadsed puänteeritud laastud. Osad neist mõjuvad päris vaimukalt ja andekalt, teised aga jäävad tänu oma lühidusele visandlikeks ning anekdootlikeks. Lugudes torkab silma naistegelaste kujutamine lollide ja karikatuursetena - naisautori puhul üsna üllatav. "Linnast Altrusel" olen eraldi arvustuses juba kirjutanud ega hakka oma juttu käesolevaga üle kordama.
Hinne "3" peegeldab isiklikku keskmist lugemiselamust, hoolimata sellest on käesoleva kogumiku eesti keeles ilmumine igati tervitatav. 
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi kauges tulevikus on kosmose koloniseerimisel otsustatud inimesed jagada kaheks - egoistidest kolonistid on saadetud planeedile Egos, altruistid aga planeedile Altrus. Viimasel, täpsemalt ühes absurdse elukorraldusega linnas, toimubki lühiromaani tegevus...
"Linn Altrusel" sisaldab rohkelt viiteid autori lühematele tekstidele (mulle endale torkasid silma viited erinevatele 1986. aastal Rebase eestikeelses kogumikus  "Väike kohvik" ilmunud lugudele, aga ka käesoleva kogumiku nimiloole ning loole "Kõik puud ei ole ühesugused"). Lühiromaani suurimaks miinuseks on minu meelest see, et tegu näib olevat justkui ulmekuube pakendatud olmelise absurdiga... lisaks jäi arusaamatuks, miks kirjeldatud linn kauges tulevikus ja teisel planeedil on nii oma tehnoloogiliselt arengutasemelt kui ka üldiselt õhustikult justkui 1980. aastate Nõukogude Liidu koopia. Ilmselt on siin mingit varjatud allegoorilist ühiskonnakriitikat (Egos ja Altrus kui Külma sõja ning raudse eesriide allegooria?), ent tänapäeval lugedes paneb selline nõukogulik olmeabsurd pigem õlgu kehitama.
Teksti loeti eesti keeles

Žanriulmeks on seda lugu raske pidada, pigem vast maagilise realismi valdkonda kuuluv. Iseenesest korralikult kirja pandud, aga ei jätnud nii sügavat muljet, et "kolmest" kõrgemat hinnet anda.
Teksti loeti eesti keeles

Päris lõbus lugu 22. sajandist, mil teadus võimaldab mineviku suurkujusid (s.h. kirjanikke) surnuist ellu äratada. Loo keskmes ongi pealkirjas mainitud Ameerika kirjandusklassik, keda ärritab ta romaanile "Tuulest viidud" Alexandra Ripley poolt kirjutatud järje olemasolu...
Teksti loeti eesti keeles

Kunagi ammu sai seda lugu loetud Rebase kogumikust "Väike kohvik", nüüd siis lugesin tema uuest eestikeelsest kogumikust "Õige valik" selle uuesti üle. Iroonilistes toonides ajarännulugu rumalast ajakirjanikutibist, kes kupatatakse ajamasinaga 18. sajandi Königsbergi kuulsat filosoofi Immanuel Kanti intervjueerima... Sekka veel viiteid nõukogudeaegsele olmeabsurdile.
Üldse mitte paha lugu, aga "neljast" kõrgemalt millegipärast hinnata ka ei taha. 
Teksti loeti eesti keeles

Loo minategelaseks on robotnaisega abielus olev mees, kelle abikaasa soovil võetakse ühiseks koduloomaks geenmuundatud helendava karvaga kass...
Erilist muljet see lugu mulle ei jätnud.
Teksti loeti eesti keeles