Alison Sinclair

Sündmused kulgevad umbkaudu 1790-ndatel Vahemere-äärsetes maades, peategelasteks 19-aastane nooruk Gianni ja johanniitide ordu meister Quirino. Gianni asub Amalfis laevale, et saada elukogemust ja põnevust jne. Et see reis kujuneb nii pikaks (üle poole aasta), ta veel ei tea. Laeval tutvub ta reisijana kaasas oleva Quirinoga, kelle missioonis segunevad usulised, poliitilised ja salakuulaja funktsioonid. Kahte meest ühendab aga eriline võime, mida võiks lihtsustamise mõttes nimetada ka telepaatiaks: see on oskus tajuda (ja tahte suunamise teel seda taju suunata) teise inimese mõtteid või tundeid, nii et need vormuvad sõnadeks või nägemusteks. Selle "telepaatia" abil saavad selle valdajad suhelda, samuti vajadusel "sulguda" teiste võimalike telepaatide eest. Sõna "telepaatia" romaanis ei kasutata ja nähtuse kirjeldamisel on abi otsitud mõistetest "muster", "küünitamine" jms. Selle seisundi kirjeldamisel on kaldutud kohati sõna- ja kujundirohkusse. Romaanid esineb ka üks samasugust mõttelugemist ja mõttesuhtlust valdav ronk.

Johanniitide meister näeb noores Giannis potentsiaali ordu liikmena ja algavad sellesuunalised mõjutamised. Gianni ei tea isegi, mida ta tahab - mõtted on pigem maha jäänud pruudi juures.

Igal juhul algab veel enne laevale asumist seikluslik rännak, kus ei puudu märatsevad kaptenid, laevaõnnetus, sattumine Aafrikasse, peategelaste orjaks müümine, napid pääsemised ja põgenemised. Sedasi ühte lausesse kokku võetuna võib jääda mulje, et tegu on tempoka seikluslooga, ent pigem oleks täpsem sõna "staatiline". Tegu on trükitehnilises mõttes tiheda tekstiga ja kui 400-le või 500-le lk-le paigutada umbes 10-15 teravamat  sündmust, ei anna see veel ilmset efekti. Tempot pidurdab mu meelest üksikasjalik (ja vist ka asjatundlik, aga mind on kerge petta, sest ma olen ise neis asjades võhik) olude kirjeldus.  Autor näib olevat end põhjalikult kurssi viinud rohkem kui 200 aasta taguse ajastu ja võõraste maade poliitika, geograafia, ühiskondlike suhete, religiooni, looduse, arhitektuuri, tarbeesemete ja eriti merenduse/laevandusega. Kõike seda on kirjeldatud põhjalikult ja küllaltki tegevusega seotult, nii et see ei mõju ebaloomulikult. Tempot võtab see siiski maha (mis pole etteheide). Lihtsalt üks tekstilõik, mille produtseerimiseks tuleb minu meelest eelenvalt teemasse süveneda (lk 334):

Felukisarnaseid aluseid oli mitu, enamasti peenemas nikeduses, puhtamad ja paremini sätitud ning üks köitis Gianni tähelepanu siidsiledaks lihvitud pähklipuust plangutuse ja õlitatud pindadega. Kõik kinnitusotsad olid heledad ja kulumismärkideta - nagu üksteise kõrval rõngasse puhitud valged magavad maod. Plangutuse ja teki liitekoht olid tugevdatud kollase metalliga ning tulliaugud valatud kiiskavast messingist, reelinguserv kaetud sama kollase ribaga ja ja kruviaugud tasaseks poleeritud. Paadipõhi oli kaetud punasest puidust pilsivõrega, takistamaks külaliste jalgade niiskumist. Laeva esiotsas oli kinnine tekk kahe punutud korvtooliga ja tagaosas kinnine kajut ning pikendatud tüür jooksis kajutilaele, neli paari aere oli paigutatud kahele poole masti.

Tegevuse paigutamine kaugele maale ja kaugesse aega on ilmselt üks põhjusi, miks see lugu mind hoolimata usutavast kohavaimu tunnetamisest siiski üsna külmaks jättis. Kauge minevik, võõrad probleemid. Ajalugu ja poliitika mõjuvad pigem vastumeelselt. Teppi keele- ja kujundikasutus on silmatorkavad, võib-olla kohati isegi üleliia (lk 352): "Hommikuvalgus hiilis kohale sama vaikselt kui meeste väsimus, nagu salamõrtsukas lustimisest väsinud haaremisse, tõmmates siidpeenelt terava noaga üle emiiri ebasoosingusse sattunud naiste kulmude. /.../ Hommikuhahetust võeti nagu paratamatust, midagi, mis tuleb nagu peigmehe ootamisest tüdinud mõrsja, kes veinilõhnalist armsamat enam armastada ei suuda ja kes kustunud sädet enam üles ei saa ning kirele lihtsalt selja keerab." No on ju kuidagi ülepingutatud kujundid.

Tegelaste kõnepruuk tundub olevat õnnestunud, ei ole ülekonstrueeritud arhailisust. Ühes kohas kahtlesin, et kas 19. sajandi lõpul oli kasutuses sõna "alateadlik", ühes kohas mõtlesin, et kas retooriline "Mis mõttes?" ei ole ikka mitte viimase kümmekonna aasta noortepärane trendiparool ja veel ühes kohas jäi pilk peale väljendile "põgene, vaba laps", mis seondub mulle aastaga 1969...

Gianni ja meistri lugu jätab mulje otsekui pikemast initsiatsiooniriitusest, meheks saamisest, või isegi omapärasest armeeteenistusest (6 kuud). Lugedes ei ole selge, kuhu see kõik peaks välja viima, aga lõpule - kus ei ole erilist puänti - jõudes oleks tahtnud selle omapärase staatilise seiklusloo sees näha mingit originaalset või eriti huvitavat käänakut, ideed või midagi sellist. Seda ei olnud. Kõik otsad justkui lõpuks sõlmiti (kuigi lõpplahendus võiks lubada ka järge), ent vaimustust ei tekkinud. Justkui peavoolu ajalooteemaline romaan. Natuke vanamoodne, aga ei midagi eriist. Tekkis mõte, et kui autor oleks rakendanud oma kirjanduslikku annet ja süvenemisvõimet tänapäeva või lähimineviku Eestisse paigutuva tegevusega romaanis, oleks see oletatav raamat äratanud tähelepanu ja saanud kiidusõnu n-ö tõsist kirjandust austavate kriitikute käest. Aga see on niisama uitmõte, sest arusaadavalt ei olnud tegevuse viimine just sellesse aega, kohta ja sellistele teemadele mitte juhus, vaid kõik see oligi juba autoril sees ja tuligi selline omapärane romaan, mille kallal nägi autor veel vaeva ka parandamise/kärpimisega.

"Maria Theresia taalri" kohta on kirjutanud Postimehes arvustuse ka R. Sulbi: Romaanide hulka kadunud - Kirjandus - Kultuur (postimees.ee) Võin ka tema mõtetele täiesti alla kirjutada, välja arvatud see, et Teppi raamat meenutab väliste tunnuste järgi romaani "Korsaaride hulka kadunud". Kuna ma seda korsaariraamatut pole lugenud, siis jään esialgu reserveerituks.

„Ajarännakud“ on 77-aastase autori ilukirjanduslik debüüt. Varem on hr Joasoon avaldanud mälestuslikku tüüpi raamatu Kaliningradist, kus ta läbis 1960-ndatel sõjaväeteenistuse. Kaliningradist/Königsbergist on omajagu juttu ka selles romaanis, aga tegu pole siiski järjelooga.  

Omakirjastusliku teose kohta on raamatus saadud läbi suuremate kirjavigadeta ja teksti paigutuse apsakateta (siiski, viimane ja eelviimane lk – kas oligi nii mõeldud?). Sisu on ag tuim, ruineeriv ja väsitav. Taas on tegu looga, kus vanem inimene kirjutab nooremate inimeste asjadest ja see võiks mõjuda koomiliselt, kui poleks taolisi tekste juba omajagu lugenud.   

On aasta 2014, peategelane on 35-aastane Joonas. Reisil Saksamaale juhtub ta kokku „buda munga moodi mehega“, keda huvitab Eesti ajalugu ja iseseisvumine. Joonas räägib ja seletab talle ning tänutäheks annab see „munk“ talle vidina, mis võimaldab liikuda ajas tagasi valitud aega ja kohta. Punasele nupule vajutades oled hopsti tagasi seal, kust teekonda alustasid. Joonas proovib seadet ja see töötabki, pikemalt ta selle juhtumi kummalistele aspektidele eriti ei mõtlegi. Tema esimene rännak on märtsipommitamise-järgsesse Tallinnasse. Leekides linnast leiab ta 30-aastase Mareti, kelle jalg on jäänud varingu alla kinni. Päästmise järel võtab ta Mareti kaenlasse ja hopsti aastasse 2014 tagasi. Maretil on tulevikus muidugi mõningaid raskusi harjumisega, aga üldiselt suuri probleeme ei ole. Järgmisel päeval andub ta Joonasele ja paar jääb elama Nõmme majasse, kus elab veel Joonase õde. Maret oli eelmises elus pagar ja ta saab kohe rakendust pagaritöökojas-kohvikus, mida hakatakse taastama sellisena, nagu see Eesti ajal oli.   

Ja nii ta läheb. Aeg-ajalt käiakse 1945. aasta Berliinis ja Königsbergis, kust tuuakse Natsi-Saksa träni, mida parseldatakse Soome tuttavale ärimehele. Vahepeal käiakse 1955. aasta Tallinnas, kust tuuakse odavaid suitse ja toidukraami, mis 1945. aasta Saksamaal vahetuskaubana väga hinnas on. Ajarännakud ei tekita erilisi küsimusi ei peategelastes ega mineviku-inimestes. Romaan on nostalgilis-hõllandusliku varjundiga, kus nostalgia objektiks on ennesõjaaegne Saksamaa ja Eesti. Aga tegevus ei arene mitte kuhugi. Pidevalt juuakse kohvi, süüakse, aetakse olmejuttu, aasitakse, lõõbitakse. Kõik on hästi nunnu ja idülliline. Mareti isa vaim käib ka korra tütrel külas, juhatades tolle peidetud kuldmüntide juurde, mis tagab täieliku majandusliku kindlustatuse. Ja kogu aeg – dialoog, dialoog, dialoog. Otsast lõpuni käib sisutühi loba, argine tühijutt, vaimutu vaimutsemine. Eraldi jääb silma Joonase seksihimu, see, kuidas ta pidevalt „õgib silmadega“ oma minevikust toodud pruuti ja ootab võimalust temaga kuhugi alasti ujuma minna. „Hull peast,“ ütleb Maret koduvalt, aga siis poeb ikka kohe mehe kaissu. Vormiliselt keerleb tegevus justkui taastatud pagaritöökoja ümber, kus kõik läheb ideaalselt, sest Maret on vilunud pagar ja ta teeb igast materjalist „imemaitsva“ piruka või kringli. Veidralt palju keerleb kohvi, toidu ja (siivsa) seksi ümber.  

  Ma oletan siiski, et „Ajarännakutel“ võiks olla oma lugejaskond. Sel lugejaskonnal oleks minu arvates suur ühisosa nendega, kes vaatavad „Õnne 13“ või „Kodu keset linna“ ja neid teisi, kus argielu muudkui kerib ja kerib ja kas üldse kuhugi välja jõudma peaks, pole teada. Ja see klišeeväljenditest koosnev dialoog on ikka väga tappev, 220-leheküljeline lugu tundus 3 korda pikem. Oletan, et Stalkerit see romaan ei võida.

"„Kus teie aega teate?“, küsis lendur imestusega.  

„Vaat´ kus mul kell asub,“ ütles Voicienne jalga põlvele tõstes.  

Ta tõstis püksisäärt vähekese ülespoole ja saapanina ovaali joonistuses läikisid violettnumbrid.  

„Mis pagana lugu see on? Hiilgavad sukad!“  hüüdis lendur Voicienne´i jala juure kummardudes.  

„Oo ei, noormees, kinganina all on kell, kuid ta hakkab hiilgama, kui ma vaat´ siia vajutan,“ vastas Voicienne ja kuuekaelust laiali lüües oli seal näha peenikeste juhede võrk, mis olid viinamarja kobarana kogutud.  

„Mis see on?  hüüdis Mac pilguga omapärase antennile kiindudes.  

„See on raadio vastvõtja, kolleega, kronomeeter ja „surmakiired“ - -  kõik ühel ajal,“ vastas Voicienne. „Ühe „16“ liikme leidus.“  

„Aga kuidas?“ küsis Mac kõrvale põigates.  

„Rinnal on mul antenn, detektor kaelas ja vaat´  “kiirte“ patarei,“  vastas Voicienne taskust lakiga kaetud silindrit võttes.  

„Kui ma selle batarei „antenniga“ ühendan, hakkab silinder kiiri välja saatma ja häda sellele, kes nende mõju sfääri satub. Küllalt on valgustada nägu ja teie, mu sõber, olete kadunud. Kiired tungivad teie südamesse läbi tuukri soomuse ja kuulide soomuskaitse.  Nagu näete, kannan ma oma rinnas ja kaelas surma ja aega, kui ka ühendust välisilmaga,“  lausus Voicienne ja ta sügavais silmis läikisid mingi iseäralikud uhkuse kiired."

16-klubi auks ja uhkuseks on Torpeedo-nimeline sõiduk, mis toimib nii allvelaevana, sõjalennukina kui ka maapinnal liikuva tankina.   Peategelaste hulka kuulub üks Inglismaa detektiiv, kes on palgatud 16-klubi asukohta ja kinnipüüdmist organiseerima. Paraku osutub tippvõmm üsna saamatuks, sest Maailmavalitseja püüab ta oma ulmelise tehnika ja kavaluse abil kohe kinni ja viib oma saarebaasi. 16-klubi püüab veenda paneurooplasi, et nende vastupanu on mõttetu, demonstreerides sõjalist üleolekut. Näiteks uinutatakse mürkgaasiga Pariisi elanikud tunniks ajaks. Mürkgaasid on ses raamatus üldse tähtsal kohal. Ent ka vigastatud sõjalennuki kinnipüüdmine suure võrguga on selle kauge tuleviku üks tehnikaimesid. Siiski puhkeb suur maailmasõda, kus loo sesukohalt ebatõenäolise tulemusena võidab Pan-Aasia ühendus eesotsas Maailmavalitsejaga. Üks lühike veider armastuslugu on ka loo lõppu põimitud.

Ausalt öeldes ei saanud ma aru, kas autoril on oma positsioon ka selles suures sõjas või mitte, ja kui, siis milline. Justkui püütakse näidata, et terrori ja sõjaga rahuriiki kehtestada on ebaõige, samas lähevad paljud vastupanijad terrori pooleele üle, ja mitte ainult allaandmise märgiks.

"Maailma valitseja" on silmatorkavalt abitu lugu, ka keeleliselt konarlik ja vigadega (kuigi palju vigu võib olla tekkinud gooti šriftis teksti konverteerimisel arvutiformaati), üldse üsna jabur. Huvi võib see pakkuda pigem kurioosumina. Mõnikord on kirjandusteos nii halb, et tundub lausa hea (lõbus). Aga see siin on siiski nii halb, et... ongi halb.

Teksti leiame siit: http://elukulg1.blogspot.com/2017/03/maailma-valitseja.html