Yhel kaugel, inimeste poolt sajandeid tagasi koloniseeritud planeedil valitseb yleyldine humanism ja surmanuhtlust seal ei rakendata. Kõrgeimaks karistusmääraks on ”väljasaatmine”. Välja saatmise kohaks on ainsa asustatud mandri rannikul asetsev tohutu raba. Kogutakse kokku punt syydimõistetuid, veetakse nad raba servale, antakse kastitäis hädavajaliku varustusega ja aidaa. Vaadake ise kuidas hakkama saate.
Syya selles rabas suurt midagi ei ole. Ainult mingid vastikud ja poolmyrgised kullesed. Õõtsuva taimekihi all elutseb kohalik vaenulik fauna. Ka taimestik on ysna karnivoorsete kalduvustega. Ellujäämine on niisiis ysna problemaatiline. Raba teises servas, sadade kilomeetrite kaugusel, on ookeanis arhipelaag elukõlbulike saarekestega, mida kutsutakse ”Õnnelikeks saarteks”.
Lugu algabki sellega, et raba servale veereb buss kymne kurjategijaga. Kaks tõsist ja tätoveeritud kriminaali, keegi neiu kes oma armukesele nuga andis, vahele jäänud raamatupidaja, prostituut koos oma kupeldajaga, veel mingit prygikala. Ja siis keegi tagasihodliku ja ohutu välimusega tyyp nimega Ervin. Ainult konvoi paistab Ervini isikust kuidagi eriti huvitatud olevat. Kohe alguses korraldatakse mehikesele ”õnnetusjuhtum”, millest tollel vaid tänu nutikusele pääseda õnnestub. Ja kuulipilduja vahitornis on miskipärast pidevalt Ervini seljale suunatud..
Järgmised sadakond lehekylge on syntees omaaegsest populaarsest lastelaulust ”Kymme väikest neegrit” ja tolllest Jack Londoni jutust, kus nälgiv kullaotsija mööda tundrat roomab. Oma pikkuse kohta ehk pisut liiga lineaarse käiguga story. Teisest kyljest sai täiendava kaifi mõttes autoriga peategelase käitumise loogilisuse yle vaieldes. Esialgu, tundub, et jäime viiki ;) Hindeks viis, kerge minusega.