Kasutajainfo

Risto Isomäki

1961-

Teosed

· Arkadi Strugatski · Boriss Strugatski ·

Popõtka k begstvu

(romaan aastast 1962)

eesti keeles: «Põgenemiskatse»
antoloogia «Põgenemiskatse: Teaduslik-fantastilisi jutustusi» 1965

Sarjad:
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
6
12
1
1
0
Keskmine hinne
4.15
Arvustused (20)

"Põgenemiskatse". Peatage maakera, ma tahan maha minna. Strugatskitest on saanud Strugatskid. Maailm on äkki kuratlikult keeruline. On eesti keeles kõvakaanelises ulmekogumikus kättesaadav. Ilma, et nad seda ise veel isegi teaksid, on Vennaksed jõudnud progressorluseni. Maa ja maaväliste kultuuride kontakti areng Strugatskite järgi: kuni "Tagasitulekuni" ainult jäljed, siis Leonida, seejärel Tagora ja nüüd kolmas maaväline tsivilisatsioon. Keskaeg, feodalism, fashism, koonduslaagrid, armetus... aga mitte ainult! Eksiteerivad Teelised, kellest keegi midagi ei tea, kuid kes ON. "Põgenemiskatse" on vahelüli varasema "mõistusevendluse" ja jutustuse "Raske on olla Jumal" Eksperimentaalajaloo Instituudi vahel.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Oi jeerum,algusele sain ma veel pihta aga lõpus hakkas selline tants silme ees käima nii et hoia ja keela.Maailmapilt oli mul küll lömmi löödud peale seda buki.Mehed lähevad tundmatut planeeti avastama ja hakkavad seal mingite vangide ja valvuritega tegelema kes tegelikult ei taha nendega tegemist teha.Lõpuks tulevad veel SS ka mängu ja ... Ära ei tapnud aga läbi raputas.Ehk olen tiba imelik aga minule oli natuke keeruline sellest dzunglist läbi murda.
Teksti loeti eesti keeles

Segane tundus ta kohati tõesti. Lenda veel lolli peaga ringi ja mida kõike siis avastada ei või. Mingid tont teab mis kalju kummardajad ja mingi keskaegse feodaalühiskonna. Strugatskid on sellise mõnusalt sünge maailma loonud. Kõik need valvurid ja vangid ja need masinad, mis sõidavad ilma mingi mõtteta ühest august teise. Ja siis see oioioikuipikanimega jumalus, kelle pärast see jama seal kõik käis. See SS ja muu oli selline omaette ajas ja ruumis rändamisega seotud. Huvitav lõpplahendus ka muidugi. Selline paras kompott. Ehk kokkuvõtteks, selline loetav kraam, aga mitte kõige parem. Vähemalt ei veninud.
Teksti loeti eesti keeles

Loos “Raske on olla jumal” on Strugatskid käsitlenud invasiooniteemat kahekordselt: 1)Hallide interventsioon riiki, kus tegevus toimub. 2)Kõrgemal arenguastmel oleva tsivilisatsiooni sekkumine (interventsioon) madalamal arenguastmel oleva ühiskonna arengusse. NB! Pane tähele mõnusaid paralleele sotsialismi impordiga mujale (Aafrika riigid, Mongoolia, Afganistaan). Ka selles, natuke varem kirjutatud loos, tõuseb esile võimalus muuta interventsiooni teel ühe tsivilisatsiooni arengut. Peategelased jõuavad lõpuks seisukohale, et ajalugu peab arenema omasoodu. Näib, et sellise algelise ja kõrgemalearenenud ühiskonna kohtumine ja sellest tulenevad eetilised probleemid on vendadele tihti huvi pakkunud. Teose teine liin on samuti tähtis: isik kuulub oma aega ja ühiskonda. Teisest maailmasõjast fantastilise põgenemise teinud Saul= Savel Repnin mõistab võõral planeedil seda ja naaseb oma aega. Hindeks 4+.
Teksti loeti eesti keeles

Pärast ülelugemist veendusin, et küünib jah Vendade paremate asjadeni. Hea, kompositsioonilieslt kõrgel tasemel mitmetasandiline jutusts on.

Võib eristada mitut liini. Esiteks, "Raske on olla jumala" liin, progressurlus, ajaloo käiku sekkumine, selle võimalikkus ja lubatavus. Teiseks, erineva mõtteviisi ja maailmavaadete põrkumine -- head kohad olid näiteks need, kus Anton ja Dima üritasid Hairat üle kuulata. Tuletab kangesti meelde viisi, kuidas ka tänapäeval enam arenenud kõlblustundega inimesed ja riigid üritavad kohelda teise kultuuri esindajaid, näiteks neid, kes Tschetscheenias sõdivad -- "The Delegates express deep concern over human rights violations etc etc etc..." Mida ütleks Saul sellises kohas? Ja kolmandaks muidugi Sauli isiksuse sügav traagika, see, kuidas ta põgenes oma ajast, leidis, et ei suuda elada tulevikus, ning tahtis, et teda kuhugi üksikule planeedile jäetaks -- seal aga sai ta oma maailm ta jälle kätte... Kolmas liin on varjatult ning vihjeliselt suurepäraselt edasi antud. Jutustus küünib selgelt üle teiste "Põgenemiskatse" lugude, juba ainult selle pärast tasub kogumik muretseda.

Teksti loeti eesti keeles

Mõjus. Tõepoolest mõjus. Vaatamata oma süngusele ning kohatisele arusaamatusele oli ta hea. Mitte väga hea, lihtsalt hea. Selline lugu mida tuleks ikka ja jälle lugeda, loomulikult pikkade ajavahemike tagant. Selles teoses ei mõjunud häirivalt ka kommunism, mis mõnes muus sama kogumiku loos lausa häirivalt silma hakkab. Tõsi, lõpp jättis lausa väga segase mulje, ent see ei teinud teost halvemaks. Mõnusalt omapärane, kummalise auraga ning põnev teos. Selge see, et tegu pole mitte parima vendade Stugatskite loominguga, kuid tuleb tunnistada, et loetud on palju hullemat...
Teksti loeti eesti keeles

Gruppa svob. poiska funktsioneerib. Ja teeb seda lubamatult nõrga kontrolliga; praktiliselt igaüks võib minna, kuhu soovib, omamata ettevalmistust kontaktiks võõrtsivilisatsiooniga, kui peaks sellise otsa kukkuma. Sekkuda ei tohi - vaid see reegel on. No ja satuvadki siis korraliku kasvatuse ja hariduse saanud noored koos salapärase võõraga ühe (esmapilgul) üsnagi haige ja vägivaldse ühiskonna otsa. Selles ühiskonnas on täiuslikkuseni lihvitud ühele peategelasele nii tuttav loosung: Arbeit macht frei. Seal - Saulal - see tõesti nii on.

Strugackid ei anna siin hinnanguid, vaid tõstatavad küsimuse. Interventsioon ja vägivaldne heategemine jääb siin ehk pisut tahaplaanile. Minu meelest põhiteemaks on - nagu A.Nikkarev mainib - inimene kuulub oma aega ja ühiskonda. Ja just seda viimast Saul Repnin teose lõpus füüsiliselt teebki. Keegi ei saa elada oma maailmavalu, tegematajätmisi ega minevikupaineid välja kusagil mujal. Oma mineviku eest ei saa põgeneda ei aega ega ruumi.
Teksti loeti eesti ja vene keeles

Lisaks kõigele eelnevatele tõsimeelsetele arvustusele ei saa mitte mainimata jätta, et sellest jutust on pärit selline tõsieluline ja millegipärast mulle eriti meeldinud ning meeldejäänud tegelane nagu Haira Mäekyngaste Suguharust ;) Iga kord kui tolle hingesugulastega in real life kokku puutun, tuletan heldimusega vendi Strugatskeid meelde.. ja kergem hakkab.

Lugu ise oli hea. Jah, see kuulub vendade paremikku.

Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Uurisin seda spetsiaalselt, et mis nii paksu vaimustust tekitab, ja jään eriarvamusele - hea raamat, aga poolik, lõpetamata ja vaatamata ideerohkusele kuidagi vildak, kokku traageldatud ja lõpp juurde vägistatud. Lugu oleks naljakas, kui ta ei oleks verine ja kurb. Pea ainus kord, kus mind on tõsiselt häirinud, et vennaksed tollal südames ikka päris punased olid - sõjast oli tollal möödas 20 aastat, sakslased olid ja olid veel kaua ideaalne poksikott, revolutsiooni eksportimine ei olnud veel päevakorrast maas ja aastal 1980 pidi sõit ühistranspordis olema tasuta.

On mõjusaid ja uudseid kujundeid, aga kogumulje jääb nadi.

Teksti loeti eesti keeles

Täitsa põnev lugemine, aga lõppu oli selline pundar seotud, et hing karjus selguse ja lahenduse järele. Miks keegi ei söandanud lennata sinna, kust Masinad tulid või läksid? Nii oleks tahtnud teada. Strugatskid oli loole loonud ikka nii mitu kihti, et pärast lugemist jäi tunne, nagu oleks lugenud mitut lugu korraga. Seda enam oleks tahtnud rohkem lahendusi, et pärast ei jääks pea nii paks.
Teksti loeti eesti keeles

Kui võtta mõni anglo-ameerika klassikaline ulmejutt aastast 1962 ja võrrelda seda Strugatskite sama aasta saavutusega, siis on märgata sarnasusi ja erinevusi. Sarnane on lihtsus millega hobuse laudjale (auto pakiruumi, raketi lastiruumi) pannakse moon või piknikukorvike ja ratsutatakse (sõidetakse linnast välja, kimatakse teistele planeetidele) Metsikusse Läände (universumi teise otsa või kaugemalegi) kus kukutakse lahendama pealtnäha ulmelisi, tegelikult aga kõige triviaalsemaid seikluslikke probleeme.

Triviaalsed on need probleemid tähendab anglo-ameerika juttudes. Strugatskid esindavad seda ehedat vene (vene-juudi tegelikult) koolkonda, kus kõiki tegelasi vaevab valusalt räige põletik: põetakse emotsionaalselt maailmavalu, pannakse diipi ja taotakse rusikatega vastu rinda, paisates samal ajal suust kõige mõttetumaid hüüdlauseid kommunismi võidukäigust.

Igasugu tehnilised üksikasjad on väheolulised. Raketid kuidagi hüppavad lihtsalt kuskile alaruumi ja paarisaja valgusaasta kaugusel jälle välja tagasi. Rakettidega sealjuures võib sõita iga teotahteline nooruk, ole aga mees ja võta ja sõida. Avastatakse suvalisi planeete, see avastamine käib kõik umbes nagu kodupoe nurgataguse uurimine, kuid kandkem selle kõik ulmekirjanduse lapseea haiguste hulka...

Neetud fašistide eest põgenenud kangelasliku tankikomandöri liin ei kannata üldse mingit kriitikat. Mismoodi hüppas onu kangelaslikust Isamaasõjast korraga paari-kolmesaja aasta kaugusele tulevikku? Ja mismoodi tagasi sai? Kustkohast oli pärit "skortšer", ah, Puškini käest või? Feodalistlikud vangilaagrid võib muidugi asendada näiteks Kolõmaga aga ma kahtlen kas vähemalt 1962. aastal veendumustelt suht kärtspunased olnud Vennad just neid silmas pidasid - 1962. aastal teadiski keskmine Nõukogude kodanik rohkem Marsist või Veenusest kui oma riigis toimuvast.

Üldiselt karm aga õiglane hinnang - ammu ajale jalgu jäänud, nigelalt kirja pandud, kopitanud ja vananenud sitt. Vältige.

Teksti loeti eesti keeles

Kaks puhkusel viibivat noorukit otsustavad aidata meest, kes tahab pääseda asustamata planeedile. Viivadki ta oma laevaga ühele väheuuritud tähesüsteemi planeedile. Kohapeal selgub kiiresti, et planeet ei olegi päris asustamata ja poistele tundub et neil on kohustus sekkuda, et kohalikke abistada ja päästa. Varsti meenub kellegile, et seda tähesüsteemi oli kavatsetud uurida seoses tema jäämisega Teeliste supertsivilisatsiooni liikumistrassile.

Progressorluse idee seob "Põgenemiskatset" Strugatskite järgmise romaaniga. Märgata võis strukturaallingvistika kui tulevikuteaduse rõhutamist, millest justkui olevat kasu suhtlemisel teisplaneetlastega. Teos kuulub vendade paremikku.

Teksti loeti eesti keeles
x
Eilish
06.07.1979
Kasutaja rollid
Viimased 25 arvustused:

Kahjuks pole ma saanud seda lugu küll lugeda, kuid eesti keeles kuulasin lugu Vikerraadios nime all "Tragöödia Star Queenil". Panen siia ka audiolingi.

http://vikerraadio.err.ee/v/kuuldemang/loigud/d955c989-d097-43ca-aefb-3ba6ed4dd509/kuuldemangud-tragoodia-star-queenil

Audioversioon keskendub kahele mehele, kes jäävad "kosmosehätta". Nimelt kaovad ühel hetkel laeva hapnikuvarud ning kuna mõlema mehe jaoks tagasipöördumiseks hapnikku ei jätku, peavad nad otsustama, kes elusana tagasi pääseb. Tegemist on mõnes mõttes isegi rohkem psühholoogilise looga, mida võiks vabalt asetada mistahes konteksti (nt allveelaeva) ja mistahes ajastusse. Samas jätab loo jutustaja (ellujäänu) mõnevõrra liigselt kaine arutelu lahenduse nii mõneski osas lahtiseks...

Teksti loeti eesti keeles

Üldiselt on raamatud ajas rändamise ja ajaga sehkendamise kohta mulle nagu kompvek - kuidagi ei saa vastu panna ning väga harva juhtub, et hammaste vahele satub midagi söödamatut.Igatahes köitis see raamat oma mastaapsusega - kuigi teos ei olnud ilmatuma paks, oli tekst tihe, põnev ja mitmetahuline. See on pannud mind sellest ajast peale raamatupoodides Sci-Fi riiuleid läbi kammima, lootes leida ka järgnevaid osi - Sunstorm ja Firstborn. Seni paraku tulutult.Raamatus "Time`s Eye" on ühendatud Baxteri ja Clarke`i suurepärane fantaasia, teadmised ning jutustamisoskus.
Teksti loeti inglise keeles

Tartlasena olen tahtnud Frenchi ja Koulu lugusid ammu lugeda - kas või kui palju alternatiivajaloos tänapäeva inimesele tuttav tundub.Meeldiv üllatus oli see, et kõigest seniloetust on raamat ikkagi väga erinev, samas oli seal palju lõbusalt äratuntavat ning kuigi autor erinevate klišeede ja stereotüüpidega kohati isegi liiale läks, haakus see omamoodi raamatu stiiliga. Siin ei ajanud miski vihale, vaid pigem äratundmisrõõmus muigama - raamat pani naerma enese kui eestlase üle, samas kedagi valusalt puudutamata. Žanr on muidugi mugav - sellises alternatiivajaloos võib lasta fantaasial lennata ning keegi ei hakka küsima, MIKS on maailma ajalugu just nii näinud. Pigem naudid seda õhulist paroodiat ning elad kaasa peategelaste omamoodi muretule elule. Kas sellist Eestit me tahaksimegi? Ei tea, aga midagi ihaldavalt utoopilist selles ometi on...
Teksti loeti eesti keeles

Täitsa põnev lugemine, aga lõppu oli selline pundar seotud, et hing karjus selguse ja lahenduse järele. Miks keegi ei söandanud lennata sinna, kust Masinad tulid või läksid? Nii oleks tahtnud teada. Strugatskid oli loole loonud ikka nii mitu kihti, et pärast lugemist jäi tunne, nagu oleks lugenud mitut lugu korraga. Seda enam oleks tahtnud rohkem lahendusi, et pärast ei jääks pea nii paks.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu iseenesest oli kohati isegi põnev. Aga lõpplahendus (kuigi romantiline) oli igav ja pani sellele punaselt nõretavale loole veelgi nõretavama punkti. Siit tuleb liiga selgesti esile kommunistlik idee inimesest kui jumalast, kes "korrigeerib" looduse tööd - alates jõgede ümber pööramisest lõpetades kellegi ajus sorkimisega, et toota imeinimesi. Muidugi tagajärgedele mõtlemata. Suure hurraaga minnakse peale ja kirjanduslikult võib ka suure hurraaga lõpetada, aga nagu näitab ajalugu, saabki seda teha vaid kirjanduses.Natuke tigedaks tegi...
Teksti loeti eesti keeles

Kui jätta välja kõik see nõukogude kommunistlik propaganda, oli lugu iseenesest päris vaimukas, aga jällegi, nagu teisteski kogumiku lugudes, oli puänt justkui puudu. Ma peaaegu et ootasin seda, et lugu lõpeb sellega, kuidas inimene saabubki Marsile ja kuna tšungrilastel suurusjärkudest aimugi polnud, ei kujutanud nad ettegi, et ongi sipelga suurused ja inimene astub nad lihtsalt neid märkamatagi laiaks, otsides Marsilt tsivilisatsiooni. Minu jaoks oleks selline pööre loole pannud koomilise punkti ning oleks andeks andnud ka selle kommunistliku soigumise. Panen 4, sest loos oli siiski päris palju päris head kriitikat inimmõistuse pihta. Miks ka mitte.
Teksti loeti eesti keeles

Appikene, miks ta ometi selle loo sedasi pooleli jättis??? Iseenesest polnud süžee üldse paha, isegi põnev oli lugeda, aga lahendus jäi täiesti olematuks. Ei tundnud keegi huvi ei teiste linnade vastu planeedil, ei otsitud (ei leitud) glegidele mingit lahendust ei planeedi peal ega maal. Paraku pole see kogumikus "Põgenemiskatse" ainus pooliku lahendusega lugu. Jah, võib-olla tahtis autor jätta loo lahtiseks, et lugeja saaks oma fantaasiat kasutada, aga no ma siis juba kirjutan pigem oma loo, kui tahan oma fantaasiat kasutada. Enamasti ma naudingi lugudes ju seda, et kirjanik loob probleemi, probleem kulmineerub ja siis sõltub kõik sellest, kui peenelt ja nauditavalt oskab kirjanik sellele lahenduse leida. Aga kui lahendus puudub, jätab see veidi laisa mulje küll. :D
Teksti loeti eesti keeles

Iseenesest oli tegu üsna põneva looga, ent oleks ehk oodanud põnevamat lahenduskäiku. Näiteks mis sai kivist, mis tollal preestri jalge ette kukkus? See lihtsalt kadus? Aga lahendus oli teravmeelne ja kuigi olen ise kristlane, ei pea ma inimeste pühakuks vorpimist eriti õigeks - tänapäeval ei ole pühakuid mitte ka 995, vaid katoliku kirikus midagi oma 10 000. Aga see selleks, väike torge ajaloos levinud nõmeduste pihta (indulgentsid jms) ja tänapäeval levinud ignorantsuse pihta annab loole kahtlemata teravust. Ja noh, kirikutegelase ja kristlase vahe on paraku vahest kilomeetrite laiune. Selles loos mängivad traditsioonid, neile mõtlematu allumine ja muu, mida kahjuks ka tänapäeval liiga sageli kohtab. See teeb selle 1960ndatel kirjutatud loo ka tänasel päeval küllalt aktuaalseks.Euroopium annab sellele loole vaid sära juurde, aga sellelt loolt oleks justkui Part II puudu, miski jääb nagu närima, midagi oleks võinud veel juurde lisanduda...
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin teost kogumikus "Põgenemiskatse". Terve see kogumik on täis nõretavat kommunismiülistust ja tolleaegse inimese igatsus idealistliku Utoopia suunas. Midagi on selles loos justkui nostalgilist - võib-olla see igatsus, et ehk ongi 300 aasta pärast maailmas rahu, õnn ja üksmeel, kuigi see on äärmiselt naiivne lootus. See naiivsus läbib minu meelest ka tervet jutustust - õnn taandatakse kommunismi ja robootika võidule, kus konfliktid on minimaalsed või puuduvad täiesti. Nagu keegi siin eespool ka mainis, ei ole loos midagi sellist, mis seda teravustaks. Ei saa öelda, et seda just otse igav lugeda oli, aga see oli uinutav, veniv ja etteaimatav. Ka inimeste ja isegi mitteinimeste (pean silmas tioomlast) karakterid on küllalt üksluised ja isegi tuleviku-Pogodini ema tõrksus kõige uue vastu mõjub pastakast väljaimetuna.Jah, inimloomus küll ei muutu, aga siin näib, nagu oleks 1960ndate idealistlike vaadetega inimesed lihtsalt pandud äkitselt tuleviku keskkonda ning nad on jätkanud elamist seal silmagi pilgutamata. Jah, nüüd tean, mis puudu on - see imestus, vaimustus, emotsioonid, mida ootaks nii peategelastelt kui ta teistelt. 300-aastase inimese ärkamine tulevikus on raamatus justkui sama tavaline sündmus kui uue automudeli turuleilmumine - see ei tekita mingeid erilisi emotsioone. Aga eks see emotsioonitus natuke vist kuulus kommunistliku Utoopia juurde...
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ikka ja jälle meeldis, aga eks ma olen selles vanuses ka (28 :D). Ja hoolimata kõigest jään ma Snape´ile truuks - mõnus värvikas karakter, keda ma olin nõus 3.osas hammustama, aga olen õppinud sellest sellist lugu pidama. :D
Teksti loeti eesti keeles

Aga mulle jälle meeldis. Võib-olla oli asi selles, et lugesin järjest kolm "Kosmoseodüsseiat" läbi ja tean, et kolmas ei ole Clarke`il ka viimaseks jäänud. Naudin lugedes ka seda, mida paljud ilmselt ei naudiks - üksikasjalikke tehnilisi kirjeldusi. Clarke on selle ala meister.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Tutvusin selle raamatuga just tema sünnimaal, Hollandis, kuid otsustasin, et ei hakka ennast Mulischi süvafilosoofiast hollandi keeles läbi närima ja valisin inglise keele. Sellest hoolimata osutus raamatust läbinärimine kõike muud kui lihtsaks, aga sedavõrd sügavam on jälg, mis see minusse jättis.

Raamat viib meid esmalt aja ja mateeria piiri taha, "igavikulise võimu" esindajad plaanivad väljavalitud lapse ilmaletulekut - lapse, kes peaks täitma teatud ülesande ning päästma sellega taevase riigi. Sellise lapse ilmaletuleku ettevalmistamine vajab aga vähemalt 3 generatsiooni, et soovitud geenikombinatsioonid kokku juhtuksid. Nii algabki lugu 2.maailmasõja ajast lapse vanavanemate kokkuviimisega ning liigub läbi aastakümnete sajandi lõpu poole.
Loo peategelasteks on aga eelkõige lapse isa ja tema sõber - boheemlasest keeleteadlane Onno ning naistemehest astronoom Max (jätan aga siinkohalt mainimata, kes neist on lapse isa). Nende kummaline sõprus viib lugeja läbi kõige sügavamate filosoofiliste arutelude ning pöörab nii mõnedki stereotüüpsed kujutelmad pea peale.

Väljavalitud laps sünnib aga kõige võimalikumas mõeldavamas komplitseeritud olukorras, kus tal ühekorraga on ja ei ole nii isa ja ema. Onno ja Maxi süvafiloofia kõrval üles kasvades liigub ta iga päevaga üha lähemale oma määratud ülesande poole.

See on äärmiselt haarav lugu, mis viib lugeja läbi kõikvõimalike eluliste teemade ja kriimustab nii mõnigi kord valusalt meie teadlikkust meid ümbritsevast elust. Igatahes 5. Plussiga.
Teksti loeti inglise keeles

Mida ma oskangi eelnevale lisada. Suurepärane raamat. Parim parimatest ehk mitte, aga ikkagi väikese miinusega viite väärt! Clarke`i detailitäpsus on hämmastav - tundub, et tema lugude taga on sageli aastatepikkune uurimistöö.
Teksti loeti inglise keeles

Super! 1000 lehekülge puhast Clarke`i! Tõeline Clarke`i piibel! Võtab üksjagu aega, et end läbi närida kõikidest nendest lühemateks ja pikematest headest ja parimatest ulmelugudest, kus pole fantaasiaga vähimatki kokku hoitud. Igatahes minu niigi suurepärane arvamus Clarke`ist liikus pärast selle kogumiku läbitöötamist veel kraadivõrra ülespoole.
Teksti loeti inglise keeles

Liiga palju kuuleme iga päev, millistele erinevatele haigustele ja hädadele inimeste kehad alla annavad. Juba praegu asendatakse kulunud juppe sünteetilistega, mis võiksid kauem vastu pidada. Käesolev lugu on Clarke`i visioon sellest, millist teed võivad inimesed tulevikus valida.
Teksti loeti inglise keeles

Koos Stephen Baxteriga on Clarke teinud mõnusa tagasivaate ühele oma esimestest lugudest "Travel by wire". Ideed "traadi kaudu reisida" (ehk teleporteeruda) on kasutanud ilmselt mitmed teisedki ulmekirjutajad, aga Clarke teeb seda ikka ja jälle oma pisut iroonilisel ja nauditaval moel.
Teksti loeti eesti keeles

Tegevus toimub tulevikus, mil islam ja kristlus on sulanud üheks sõbralikuks "krislamiks". Kui aga maad ähvardab purustada Jumala enese haamer, pühendavad kõik oma jõud selle takistamisele, mõned äärmuslikud rühmitused aga pühendavad kõik oma jõud sellele kaasa aitamisele, sest Jumala tahe peab täidetud saama. Kelle jõud lõpuks peale jäävad?
Teksti loeti inglise keeles

Idee merest kulda otsida pole teab mis uus. Kui see peaks aga tõesti leitama ja nii suurtes kogustes, nagu Clarke seda kirjeldab, siis tekib ju loomulikult küsimus - kellele kuulub meri?
Teksti loeti inglise keeles

Jäin pisut mõtlema, kas seda liigitadagi ulme hulka. Lugu tundub olevat küllaltki tõepärane paari sajandi tagune katsetus luua kaasaegsete vahenditega midagi sellist, mida me tänapäevalgi "word processoriks" nimetame. Paraku, nagu paljudki tolle aja geniaalsed leiutised, ei leidnud seegi suuremat tunnustust. Hea lugu, aga mitte Clarke`i parimate seast.
Teksti loeti inglise keeles

Väga hea lugu vägagi ootamatu lahendusega. Põhjusi maailma hävitamiseks võib leida mitmeid, aga SELLE peale ilmselt ei suudaks keegi peale Clarke`i tulla!
Teksti loeti inglise keeles

Avastusretk Saturnile. Taas üks Clarke`i romantilisevõitu end küllaltki "actionivaene" kirjeldus inimese esimesest kohtumisest Saturni ja selle elanikega. Mina panen aga ikka viie, sest mulle meeldis Clarke`i fantaasiarikas kirjeldus ning kõikide "roheliste mehikeste" kõrval pisut tõsiseltvõetavam kontseptsioon.
Teksti loeti inglise keeles

See on kindlasti Clarke`i kõige lühem lugu ja ilmselt seetõttu ka kõige löövam. Mitmes mõttes. Ja seda ainult 5 lausega!
Teksti loeti inglise keeles

Hea psühholoogiline kirjeldus, nukravõitu lugu, ent täis omamoodi sisemist väärikust.
Teksti loeti inglise keeles

Ja mulle jällegi väga meeldis, sest kuigi siin annab Clarke tsivilisatsioonile ja rassismile jalaga, teeb ta seda ometi rabaval moel. Tõeliselt kange iroonia.
Teksti loeti inglise keeles