Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

John Joseph Adams

31.07.1976-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· M. J. Engh ·

Arslan

(romaan aastast 1976)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)
Mart Pechter

Arslan on apokalüptiline ulmelugu maailmavallutajast. Nimitegelane, noor kindral Turkestanist on ootamatult haaranud võimu Nõukogude Liidus, sundinud seejärel alistuma Ameerika Ühendriigid ning nende kahe üliriigi kombineeritud võimu abil allutanud endale järjest Lääne-Euroopa, Hiina ja lõpuks ka ülejäänud maailma.
 
Lugu antakse edasi aga hoopis kahe peategelase jutustuste kaudu, kes on pärit Iowa osariigi Kraftsville'i väikelinnast. Arslan on ühe oma armeeosaga liikumise käigus juhuse tahtel seal peatunud ning otsustanud, et sellest tähtsusetust kohast saab lühikeseks ajaks tema peakorter, kust ta hakkab ellu viima oma visiooni uue maailmakorra osas (selleks, nagu välja tuleb, on tal plaan A ja plaan B).
 
Üheks neist peategelastest on Franklin Bond, kohaliku keskkooli direktor, kelles ilmneb niipalju tahtejõudu ja stoilist enesekindlust, et ta tõuseb pea kohe uue võimu all sealse piirkonna administraatoriks (ning salaja ka vastupanuliikumise juhiks). Teine on Hunt Morgan, poiss sealtsamast keskkoolist, kelle Arslan saabumisõhtul vägistab ning seejärel endale püsivalt armukeseks võtab.
 
Nende kahe peategelase kaudu antakse edasi jutustus elust Arslani kehtestatud uue režiimi all, neile osaks saavatest kannatustest ja muutumisest ning portree mõistatuslikust ja mitmekülgsest maailmavallutajast. Lõpuks hakkab väga aeglaselt välja tulema ka see, mismoodi Arslan selle kõigega hakkama sai ning mis tema lõppeesmärgiks on...
 
Ma pean kõigepealt välja tooma, et globaalsest taustast hoolimata toimub raamatu tegevus tervenisti ühes kohas, nimetatud väikelinnas. Sellest, mis toimub mujal maailmas saab teada ainult Arslani poetatud infokildude ja raamatu teises pooles ka Hunti lühikeste tagasivaadete kaudu (ta on mõnda aega Arslani rännakutel kaasas). Samuti pole see teos selgelt mitte tegevuse-, vaid karakteripõhine.
 
Ning tunnistama peab, et Enghil on karakterite loomise oskust. Franklin on tugev ja kõigutamatu tegelane, kuid mingis mõttes ka selle tüübi dekonstruktsioon. Arslan on geniaalse ja karismaatilise sfinksiliku koletisena midagi Makedoonia Aleksandri ja hunnide Attila vahepealset (autori taust antiikajaloos paistab siin mitmest kohast). Kõige huvitavam on aga Hunt, kelle vastuoluline saatus Arslani seksuaalse vägivalla ohvrina on teatavalt sümboolne Kraftsville'i ja kogu ülejäänud maailma saatuse osas.
 
Kahjuks pole mul endal aga viimase temaatika nüansside ja tähenduste vastu piisavalt huvi ja ei teki emotsionaalset tagasisidet, mis vähendab raamatu mõjuvust. Muidugi on seda teost võimalik võtta ka poolmüütilise loona barbarist maailmavallutajast (taaskord antiikajaloo teema), aga siis osutub jälle suur osa tegelaste sisekaemusest ja -võitlusest pigem koormavaks. Ma ei ole kindel, kas kahte nii erinevat skaalat on üldse võimalik kokku panna - aga autor on teinud vähemalt märkimisväärse katsetuse.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:
Mart Pechter

The Long Tomorrow on postapokalüptiline ulmelugu. Mingil hetkel on tuumasõda maha peetud ning lääneliitlased on sotsialismileeri üle võidu saavutanud. See on aga olnud Pyrrhose võit, sest tuumasõja hävingus on kokku varisenud kogu industriaalühiskond. Nagu selgub, on hilisema eluga Ameerikas kõige paremini hakkama saanud erinevad kristlikud traditsionalistid, eelkõige erinevad anabaptistlikud rühmad, kes ei kasutanud tehnoloogiat ka enne hävingut.
 
Raamatu tegevusaja alguseks on hävingust möödas peaaegu sada aastat ja Ühendriikidest on saanud rahulik pastoraalühiskond, kus on keelatud tehnoloogia (jõelaevade aurumasinad on selle puhul laeks). Samuti on keelatud suurlinnade tekkimine, mis tehnoloogia arengut toetada võiks.
 
Loo peategelane on talupoiss Len Colter, kes koos oma nõbu Esauga unistavad elust väljaspool nende küla. Nad on kuulnud ka jutte müstilisest Bartorstownist, kus peaks muistne tehnoloogia veel alles olema. Siis aga satub kummalise juhuse tõttu nende kätte raadioaparaat...
 
Ma pean ütlema, et ma ei lähenenud sellele teosele eriti suurte ootustega, sest nii suur osa selle tutvustusest tundus üsna kulunud. Postapokalüptiline tehnoloogiaeelne põlluharijate ühiskond, mida valitseb religioon, on asi, mida on liigagi palju nähtud. Lisame veel salajase teadlaste seltsi ja klišee on täielik.
 
Seepärast hämmastaski mind see, kui targalt Brackett selle looga ümber oli käinud. Raamatu pastoraal pole mitte religioosne düstoopia vaid enamuses ürgkristlikult rahu ja ligimesi armastav (aga mitte ka utoopia, sest leidub fanaatikuid ja hullumeelseid sekte). Peategelase vanemad on head ja armastavad ning ei hukku traagiliselt. Samuti pole teadlaste salajane Bartorstown see, mida lugeja esialgu arvata võiks.
 
Kui üldse midagi kritiseerida, siis ehk ainult peategelast, kes kipub aeg-ajalt juhm ja lapsik olema - kuid teatud mõttes võibki seda kujunemisromaanist oodata. Lõpplahendus annab igal juhul ka sellele kriitikale vastuse (selleks peab küll viimase leheküljeni ootama).
 
Kui erinev kriitika teistelt ulme suurmeistritelt, mida ma hiljem lugesin, jõuab selle raamatu puhul järeldusele "peaaegu tippteos", siis mina jätan sealt hinnangust "peaaegu" ära.
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Book of the New Sun: Volumes I and II (Shadow & Claw) on kogumik kahest eepilisest fantaasialoost The Shadow of the Torturer ja The Claw of the Conciliator, mis moodustavad esimese poole The Book of the New Sun nimelisest saagast. Peategelaseks, kelle jutustuse kaudu me lugu näeme, on Severiani nimeline mees, kes on Piinamismeistrite gildi liige ühes keskaegset tüüpi fantaasiamaailmas nimega Urth.
 
Esimeses raamatus (Shadow) jutustab Severian oma õpipoisiajast Piinamismeistrite Gildis ning sellest, kuidas ta sealt kaastunde üles näitamise tõttu pagendatakse. Oma teel kaugele ääremaale, kuhu ta saadetud on, satub ta kokku kahe saladusliku naise, Agia ja Dorcasega ning tema kätte satub poolkogemata müstiliste võimetega kivi...
 
Teises raamatus (Claw) jätkub Severiani jutustus oma rännakust. Ta kohtub mässajate juhi Vodalusega, kes juhib ülestõusu kohaliku valitseja Absoluutse koja Autarki vastu ning asub teda toetama. Autarki sõdurid aga vangistavad ta ja heidavad ta Absoluutse koja vangikambritesse...
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu hindamine oli väga keeruline. Ühest küljest meeldib mulle päris palju asju Wolfe'i kirjutamisstiili juures. Oma maailma kirjeldamise jaoks on tal varuks tohutul hulgal arhailist sõnavara, millest on väga palju kasu õige tunde tekitamiseks - lugeja tunneb selgelt just keele kaudu sellise hilisantiikse kuni varakeskaegse maailma hingust, nagu autor plaaninud on.
 
Üldiselt on mulle samuti meeltmööda see, et autor sulle kõike kandikul ette ei too vaid peidab loo sisse erinevaid tasandeid ja tähendusi. Seda on siin samuti päris palju (on näiteks üsna selge, et Urth on meie enda maailm kuskil ülikauges tulevikus) ning kindlasti läks mingi hulk vihjeid ka minust mööda.
 
Siin aga kritiseeriks ma tõsiselt teist raamatut (Claw), kus autor on selle vindi täielikult põhja keeranud. Kui esimeses raamatus (Shadow) oli mul võimalik üsna selgelt jälgida, mis toimub, siis teises on juba väga keeruline mõista, kes tegelastest teeb mida, miks, ja mis eesmärgil. Ning kui sellest veel vähe ei oleks, siis liigub ka tegevus täielikul teosammul. Tüdimus ja tülpimus panid mind teise raamatu lugemise käigus korduvalt pead raputama.
 
Peategelane ei olnud mulle vastumeelne, kuigi tegemist oli üsna külma ja tundetu tegelasega. Natuke häiris mind ainult see, et kuigi me tema õpipoisiaega päris pikalt näeme, ei saa me tema õpitust eriti selget ülevaadet. Selle tulemusena tunduvad tema poolt mingil hetkel demonstreeritavad märkimisväärsed võimed ja oskused natuke nagu varrukast tõmmatud olevat.
 
Kahju on nõnda palju negatiivset välja tuua, sest märkimisväärset on siin raamatus paljugi. Vahest oli mu huvi esimeses raamatus kõrgele tõusnud ja seetõttu ka pettumus teises sellevõrra suurem. Siiski ei saa ma seda heas usus ja tahtes lugemiseks soovitada - või kui, siis ainult esimest raamatut (Claw), mis on ka täiesti eraldiseisvana olemas. Sealt edasi minemata jätmine on minu arvates pigem võit kui kaotus.
 
Hinnang 4/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Random Acts of Senseless Violence on düstoopialik noorte-ulmelugu. Jutustus on esitatud peategelase, 12-aastase Lola Harti päeviku vormis. Lola juudisoost perekond kuulub jutustuse alguses kõrgemasse keskklassi. Temal ja tema nooremal õel on korter Manhattanil, haritud vanemad (isa filmitööstuse stsenarist, ema endine ülikooli õppejõud) ja kohad parimas tüdrukute erakoolis.
 
Autor on aga asetanud tegevuse alternatiivsetesse 90-ndatesse, kus kõik meie ajaloo Ühendriikide 80-ndate probleemid (töötleva majanduse järk-järguline kollaps, narkoprobleemid, gängiprobleemid) on pidevalt hullemaks muutunud, mistõttu hakkavad mured juba ka Lola perekonnani jõudma.
 
Nii tulebki välja, et peategelase vanemad ei ole rahadega just kõige mõistlikumalt ümber käinud. Seega, kui majandusprobleemid filmitööstusesse jõuavad ja isa paar viimast projekti läbi kukuvad, on perekond sisuliselt pankrotis ja peab kolima vaesesse linnapiirkonda. Tundub, et kõige paremini kohaneb muutustega just Lola, kes suudab endale kohapeal kaks omaealist tüdrukut (mustanahalise ja latiino) sõpradeks leida...
 
Minu jaoks oli tegemist üllatavalt tugeva teosega. Päevikuvorm on minu arvates selline võte, mida on lihtne teha, kuid raske hästi teha. Womack aga teeb siin kaks märkimisväärset asja.
 
Esiteks kirjutab ta usutava ja huvitava versiooni 12-aastase tüdruku päevikust. Teiseks mängib ta andekalt teose jooksul kirjastiiliga, sest mida kauem peategelane slummis uute sõpradega aega veedab, seda rohkem sigineb tema keelde tänavaslängi. See on pikk ja peaaegu märkamatu protsess, aga raamatu esimesed ja viimased kümme lehekülge on lõpuks hämmastavalt erinevad.
 
Teisest küljest aga ei jätnud maailmaehitus mulle erilist muljet. Tegemist on omamoodi retro-futurismiga, kuid millegipärast jäi see siiski üsna võõraks. Vahest on asi selles, et 80-ndad on meile ajas ikkagi niivõrd lähedal, et nendel otseselt põhinev düstoopia ei anna sellist efekti, nagu näiteks auru- või diiselpunk annaks. Või siis selles, et peategelase päeviku kaudu näeme vaid tillukest osa kõigest, mis toimumas on.
 
Lõpuks aga on siiski tegemist hea romaaniga (see on ka osa sarjast, kuid antud teosel on lõpplahendus olemas ja otseselt edasi lugema ei pea). Eriti torkab see silma selle jama taustal, mida noorteulme sildi all tonnide ja tonnide kaupa toodetakse.
 
Hinnag: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
12.2019
Mart Pechter

This Is the Way the World Ends on satiiriline tuumasõja-apokalüpsise ulmelugu. Peategelaseks on keskealine hauakivide graveerija George Paxton, kes elab koos oma naise ja eelkooli-ealise tütrega vaeselt aga õnnelikult. Kaheksakümnendate tuumasõja-võidujooksu tingimustes on populaarseks muutunud igapäevaselt kantavad kaitseülikonnad ning kuna Paxton ei saa neid endale lubada, kirjutab ta alla veidrale lepingule, millega ta ühe sellise vähemalt oma tütrele saab.
 
Kuid mõeldamatu saabki ühel päeval teoks ning ootamatult puhkenud tuumasõda hävitab maailma ja inimkonna. Paxton aga leiab end ärgates veidralt allveelaevalt, kuhu on koos temaga mingi kummalise meeskonna poolt vangistatud veel viis ameeriklast - poliitik, kindral, diplomaat, kirikupea ja matemaatikageenius. Tundub, et, igaüks neist esindab mingit olulist aspekti tuumarelvade süsteemi eksistentsi juures.
 
Peagi selgub, et allveelaeva meeskond on tuleviku-inimesed, kes ei saa inimkonna hukkumise tõttu enam kunagi eksisteerida. Tuumasõja ühe uskumatu efektina aga on nad saanud katki rebitud aja ja ruumi kaudu ajutiselt minevikku kehastuda. Õiglases vihas oma eksistentsi röövimise tõttu on nad otsustanud pidada kohtuistungi nende üle, keda toimunu eest sümboolselt vastutavaks pidada võib...
 
Ma pean ütlema, et ulmega on siin tegemist küll, kuid satiiri element on kindlasti esikohal. Autor sarnaneb selle poolest paljuski Kurt Vonnegutiga, kes armastas kirjatöödes sarnast kombinatsiooni kasutada. Paralleelid Vonneguti romaaniga "Kassikangas", mis parodeerib samuti tuumasõja-võidujooksu ja maailmalõppu, on ka täiesti olemas, samuti on paljude Ühendriikide elu asjaolude pilamine just tema teostest juba varem nähtud.
 
Siiski on siinses loos midagi täiesti iseomast. Autor suudab eriti just peategelasega seoses luua selliseid tõeliseid siira helguse hetki, mis teevad peagi järgneva õuduse ja võllahuumori veel mõjusamaks. Jutustuses ei ole autor kunagi kõrvalseisja, aga ta ei astu ka üle selle piiri, mis muudaks ta kantslist või veoauto kastist tõde kuulutavaks propagandistiks.
 
Võib isegi öelda, et tulevikuinimeste pikk kohtuistung, mille käigus vastastikkuse hävitamisähvarduse põhimõtte asjaolusid lahatakse, on nõnda põhjalikult pro et contra esitatud, et kuni kohtuotsuse välja kuulutamiseni ei olnud ma tulemuses veendunud.
 
Suur osa sellest temaatikast on küll praeguseks iganenud ning selles mõttes teenib detailsus siin pigem ajaloolist huvi, mitte ei panusta suuremasse pilti. Nii ei räägigi see lugu otseselt millestki enamast kui Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vaheliselt tuumarelva-võidujooksust, olles sellega ajas, ruumis ja mõttes üsna piiratud, eriti praegusest ajast vaadatuna. Väga hea, aga sisult ja vormilt ka väga spetsiifiline.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Fairyland on küberpunk-tüüpi ulmelugu, hästi tugeva biotehnoloogilise kallakuga. Raamat koosneb kolmest loost, mis leiavad aset käesoleva sajandi teise poole Euroopas, vastavalt Londonis, Pariisis ja Tiranas. Neid lugusid seob keskse tegelasena Alex Sharkey, biohäkker ja psühhoaktiivsete viiruste looja, kes segatakse poolkogemata biorobotite vabastamisüritusse ja selle tulemustesse.
 
Esimeses loos on Alex noor biohäkker, kes toodab teadvust mõjutavaid viiruseid ning on kimpus Triaadidega, kellele ta võlgu on. Ta kohtub salapärase tüdruku Milenaga, kellel on eesmärk anda teadvus laialdaselt kasutatavatele lapsesuurustele biorobotitele, keda kutsutakse Nukkudeks. Koostöö eest on ta valmis Alexit aitama...
 
Teises loos on möödunud kümme aastat ja Milena tegevuse tulemusena on tekkinud vabastatud biorobotite kogukond, kes kutsuvad end Haldjateks. Nende suurim pesa asub Pariisi lähedal mahajäetud EuroDisneylandi varemetes. Kui aga pesa ümbruskonnas hakkavad pagulaste lapsed kaduma minema, otsustab parameedik Morag Gray midagi ette võtta...
 
Huvitav on lugejana jälgida, milline lugemisteekond erinevate teoste puhul avaneb. Fairyland on minu arvates selline raamat, mis alustab hästi tugevalt, kaotab kuskil teises pooles järje käest ning lõpetab mingil põhjusel jama ja segadusega. Ehk siis esimene lugu on suurepärane, teine on hea kuni pettumust valmistava lahenduseni ja kolmas on algusest lõpuni kehv.
 
See võib olla seotud sellega, et erinevalt esimesest kahest loost ei ole kolmandas (mis toimub Tiranas ja selle lähedal Albaania kodusõja ajal) võimalik enam hoomata, mis on erinevate tegelaste ja osapoolte eesmärk ja mis tegevused selleni viima peaks. Kõik see, mis varem oli tähtsust omanud, taandus lihtsalt müraks.
 
Sellest hoolimata tuleb kiita autorit maailmaloome eest. Tema Euroopa kannatab kliimamuutuse all, suur kuristik laiutab eakate ja jõukate põliselanike ning pagulaste massi viletsuse vahel ja biohäkkimise mõjud erinevates valdkondades on hirmuäratavad. Lõpuks on selle maailma biorobotid erineval viisil õõvastavad nii Nukkudena kui ka Haldjatena.
 
Kõige parem ongi ehk see, et autoril on tugev bioloogiataust ning tema ulme on kirjutatud kõva SF vaimus, kus püütakse reaalse teaduse tuleviku kasutusviise mõtestada. Samas, vahest võttis ta siin ette natuke üle jõu käiva ülesande, sest lõpus ei osanud ma enam arvata, kas ta üldse soovib enam mingit selget lugu jutustada.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Flow My Tears, the Policeman Said on unenäoline ulmelugu. Peategelaseks on kuulsusest telesaatejuht Jason Taverner, kes satub ootamatult eks-armukese rünnaku ohvriks ja viiakse haiglasse. Ärgates avastab ta end aga viletsast motellitoast. Ta asub võtma telefonikõnesid, kuid abi ei leia ning avastab õudusega, et selles maailmas pole teda mitte kunagi olemas olnud.
 
Enne pole ta rikka, kuulsa ja geneetiliselt täiustatuna pidanud Ühendriikides eksisteeriva karmi politseirežiimi pärast muretsema. Nüüd aga peab ta kiiresti tegutsema, et mitte politsei või rahvuskaardi esimesest kontrollpunktist joonelt sunnitöölaagrisse sattuda.
 
Tema esimesest kokkupuutest politseiga õnnestub tal geniaalse dokumendivõltsija Kathy Nelsoni abil pääseda. Õnnetuseks aga taipab süsteem tagantjärele, et ringi jalutab mees, keda pole olemas. Nõnda satub ta üsna kiiresti kõrge politseijuhi, neurootilise Felix Buckmani huviorbiiti. Tegevus võtab veel omaette pöörde, kui tundub, et politseijuhi salapärane õde Alys teab midagi sellest, miks Taverneriga niimoodi juhtunud on...
 
Ma arvan, et kuigi siin loos on palju elemente, mis Dicki romaanidest üldiselt läbi käivad, on tegemist siiski tähelepanuväärse teosega. Alustada võib kohe alternatiivajaloolisest maailmaloomest - muutepunkt on toimunud millalgi 60ndate lõpus või 70ndate alguses, kui tudengite mässud Vietnami sõja vastu eriti karmilt maha suruti. Sellest alates kasvama hakanud politseiriik on toimumisaja 1988ndaks aastaks juba uskumatu haardega.
 
Igasugused väikesed taustaviited meie maailmast erineva suhtumise osas annavad palju juurde. Mõnes mõttes valitseb selles politseiriigis hämmastav vabadus, mis puutub narkootikumidesse, seksi ja erinevatesse veidratesse liikumistesse. Samuti on huvitav erinevate üliinimlike võimete eksisteerimine geenimanipulatsioonide tulemusena. Need kõik on asjad, millel loole suurt mõju ei ole, kuid mis täiendavad maailma tunduvalt.
 
Tegelased on samuti head. Taverner on ülbe meediatäht, kelle (sõna otseses mõttes) rentslisse langemine paneb aga talle peaaegu kaasa tundma. Tema peavastane Buckman on uskumatu võimuga kuid kõigub oma närvidega pidevalt sisemise kokkuvarisemise noateral. Taverneri armuke Heather on küünik, dokumendivõltsija Kathy on üsna peast segi ning salapärane Alys asuks nagu väljaspool igasuguseid ühiskondlikke norme.
 
Samas viis see kõik aga teose ainsa põhimõttelisel probleemini - ühelegi tegelasele otseselt kaasa elada polnud eriti võimalik. Ainus vähegi normaalne inimene selles jutustuses on üks kõrvaltegelasest keraamik. Kogu tegevus, ehkki hästi kokku pandud ja andekalt lahendatud, jäi seetõttu natuke külmaks ja kaugeks.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Half Past Human on düstoopialik ulmelugu. Teos kujutab ette tulevikku, kus praeguse tühise seitsme miljardi asemel on inimkonna hulk jõudnud kolme triljonini. Selleks, et sellise hulga eksistents võimalik oleks, on tehtud radikaalseid muutusi. Kogu Maa biosfäär on kohandatud taimse toidu tootmiseks (ebaefektiivsed loomad on ammu kadunud) ning inimesed on põllumaa kokkuhoiu huvides surutud sügavatesse maa-alustesse šahtlinnadesse, mida kutsutakse Pesadeks.
 
Selleks, et sellistes massides elamine võimalik oleks, on Pesade inimesi aja jooksul geenimanipulatsioonidega töödeldud, et loomupärast agressiivsust vähendada. Tulemuseks on aga ka uudishimu ja algatusvõime langus, mitmed füsioloogilised muutused peale selle. Siiski elab maapinnal veel käputäis algseid inimesi, kuid kuna Pesade elanikud peavad neid kahjuriteks, kütitakse neid kui loomi ja nad peavad hakkama saama kiviaegse tehnoloogiaga.
 
Lugu jälgib peamiselt kahe peategelase, Tinkeri ja Mosese tegevust, kui erinevad põhjused sunnivad neid Pesast põgenema ning kuidagi maapinnal hakkama saama. Lisaks aga sekkub maapealsesse tegevusse ka salapärane robot, kellel tundub olevat mingi oma eesmärk...
 
Ma pean ütlema, et see selle raamatu lugemine oli üsna vastuoluline kogemus. Autorit peab tunnustama selle eest, et ta võttis mingil ajal oluliseks teemaks olnud ülerahvastuse-hirmu ja keeras selle oma töös nii täielikult maksimumi kui võimalik. Kolm triljonit on täiesti kujuteldamatult suur number (hetkel on näiteks kogu maailmas umbes niipalju puid, kui viiteid uskuda).
 
Samuti on autor näinud päris palju vaeva bioloogia ja füsioloogia teemadega, mida pikalt lahatakse. Tema taust arstiteaduses on hästi märgata, kuigi tema omapärane stiil kasutada maksimaalselt meditsiinilist erialasõnavara absoluutselt kõigest rääkides hakkab mingil hetkel tüütama.
 
Samas, kui maailma ülesehitus on huvitav, siis suurem osa raamatu reaalsest tegevusest oli üsna sisutühi. Maapealsete kiviaja-inimeste vastandamine maa-alustele Pesa elanikele tundus üsna kulunud võttena, keskendumine ainult Pesa elule oleks minu arvates tulemust palju parandanud. Lõpplahendus (mis oli roboti salaplaaniga seotud) oli üsna ettenähtav ja lame.
 
Selle teose tõmbabki minu jaoks üsna napilt positiivsele poolele ainult maailmaehitus. Tegemist ei ole labase düstoopiaga, vaid läbimõeldud ja suhteliselt heatahtliku süsteemiga, mis püüab lihtsalt kolmele triljonile inimesele piiratud tingimustes maksimaalselt heaolu pakkuda. Õudust tekitab siin peamiselt meie praeguse elu kaugus sellest ning mõned loogilised tabuteemad (näiteks institutsionaliseeritud lapsetapp ja kannibalism).
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Bring the Jubilee on alternatiivajalugu, väikese SF elemendiga. Ajalugu muutub 1863. aastal, kui Ühendriikide kodusõjas õnnestub Konföderatsiooni vägedel Gettysburgi lahingus saavutada täielik võit. Pärast seda on kindral Leel võimalik oma plaan Pennsylvania sõjakäigust ellu viia. Lõuna väed võtavad kõigepealt Washingtoni linna piiramisrõngasse ning umbes aasta aega hiljem purustavad nad lisaks veel Philadelphia all Uniooni viimased armeed, võites sellega sõja.
 
Jutustuse tegevus toimub aga peaaegu sada aastat hiljem, ning seda esitatakse meile peategelase Hodge McCormic Backmakeri mälestuste kaudu. Vahepealse ajaga on Konföderatsioon viinud täide oma unistuse Lõunapoolsest strateegiast ning kiskunud Hispaania impeeriumilt enda kätte enamuse Kesk- ja Lõuna-Ameerika rikastest kolooniatest, tõustes sellega maailma suurvõimuks. Unioon aga on neile osaks saanud hävitustöö ja rahulepingu karmide tingimuste tõttu jäänud kiduma ning seal lokkab uskumatu viletsus.
 
Peategelane on pärit maapiirkonna kehvikute perest, kuid loomupärase andekuse ja intelligentsi toel töötab ta end üles, tõustes lõpuks tunnustatud ajaloolaseks, kelle uurimisobjektiks on Lõuna Vabadussõda (nagu seda selles maailmas nimetatakse). Kuna rahapuudus kummitab Unioonis aga ka parimaid teadlasi, haarab ta kinni võimalusest töötada ekstsentrilise Lõuna miljonäri heaks, kes võimaldab erinevatel suurepärastel teadlastel ühes rahulikus maakohas uurimistööle keskenduda. Huvitaval kombel töötab seal aga ka selle miljonäri geniaalne pojatütar, kelle uurimisobjektiks on temporaalne füüsika...
 
Ma pean ütlema, et sellel raamatul on päris palju märkimisväärseid tugevusi. Esimene pool raamatust on peategelase kujunemislugu, mis liigub üsna aeglaselt, kuid kasutab niimoodi tekkivat aega väga osavalt selleks, et tutvustada lugejale üsna teistsugust maailma ja ajalugu.
 
Unioonis on nimelt kaotusekibeduse ja viletsuse tõttu peale kasvanud veel hullem rassism kui Konföderatsioonis. Sealne poliitika on jagatud üdini korrumpeerunud elitistidest Viigide ja rahvamasside madalamatel tunnetel mängivate Populistide vahel ning tegutsevad äärmusrahvuslastest terroristid. Rahvusvahelisel areenil, mille seisu loo taustal lühidalt kuid põnevalt kujutatakse, ollakse samuti vaid tühiseks mängukanniks suurriikide käes.
 
Mis mulle veel meeldis, oli selle maailma ajaloolaste omavahelised vaidlused, mis peategelase teadustööga seoses ära tuuakse. Nimelt eksisteerib täielik konsensus, et Konföderatsiooni võit oli algusest peale vältimatu. Sellisele sündmuste post factum ratsionaliseerimisele vastuseks on meil hästi komponeeritud lõpplahenduse juures võimalik ka näha, kui väikestest asjadest saatus sõltuda võis.
 
Küll aga on mul vaja ära tuua üks suurem miinus loo teisest poolest, mis toimub peamiselt teadlaste eraldatud kommuunis. Siin püüab autor nimetatud geniaalsest füüsikust huvitavat tegelast arendada, kuid keerab selle hullu teadlase ja armukadeda naise stampidega parajaks karikatuuriks. Lisaks tuuakse sisse mitte ainult armulugu vaid absoluutselt ebavajalik armukolmnurk. See tähendab, et eelviimase neljandiku lugemine oli vahepeal üsna piinarikas tegevus.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Arslan on apokalüptiline ulmelugu maailmavallutajast. Nimitegelane, noor kindral Turkestanist on ootamatult haaranud võimu Nõukogude Liidus, sundinud seejärel alistuma Ameerika Ühendriigid ning nende kahe üliriigi kombineeritud võimu abil allutanud endale järjest Lääne-Euroopa, Hiina ja lõpuks ka ülejäänud maailma.
 
Lugu antakse edasi aga hoopis kahe peategelase jutustuste kaudu, kes on pärit Iowa osariigi Kraftsville'i väikelinnast. Arslan on ühe oma armeeosaga liikumise käigus juhuse tahtel seal peatunud ning otsustanud, et sellest tähtsusetust kohast saab lühikeseks ajaks tema peakorter, kust ta hakkab ellu viima oma visiooni uue maailmakorra osas (selleks, nagu välja tuleb, on tal plaan A ja plaan B).
 
Üheks neist peategelastest on Franklin Bond, kohaliku keskkooli direktor, kelles ilmneb niipalju tahtejõudu ja stoilist enesekindlust, et ta tõuseb pea kohe uue võimu all sealse piirkonna administraatoriks (ning salaja ka vastupanuliikumise juhiks). Teine on Hunt Morgan, poiss sealtsamast keskkoolist, kelle Arslan saabumisõhtul vägistab ning seejärel endale püsivalt armukeseks võtab.
 
Nende kahe peategelase kaudu antakse edasi jutustus elust Arslani kehtestatud uue režiimi all, neile osaks saavatest kannatustest ja muutumisest ning portree mõistatuslikust ja mitmekülgsest maailmavallutajast. Lõpuks hakkab väga aeglaselt välja tulema ka see, mismoodi Arslan selle kõigega hakkama sai ning mis tema lõppeesmärgiks on...
 
Ma pean kõigepealt välja tooma, et globaalsest taustast hoolimata toimub raamatu tegevus tervenisti ühes kohas, nimetatud väikelinnas. Sellest, mis toimub mujal maailmas saab teada ainult Arslani poetatud infokildude ja raamatu teises pooles ka Hunti lühikeste tagasivaadete kaudu (ta on mõnda aega Arslani rännakutel kaasas). Samuti pole see teos selgelt mitte tegevuse-, vaid karakteripõhine.
 
Ning tunnistama peab, et Enghil on karakterite loomise oskust. Franklin on tugev ja kõigutamatu tegelane, kuid mingis mõttes ka selle tüübi dekonstruktsioon. Arslan on geniaalse ja karismaatilise sfinksiliku koletisena midagi Makedoonia Aleksandri ja hunnide Attila vahepealset (autori taust antiikajaloos paistab siin mitmest kohast). Kõige huvitavam on aga Hunt, kelle vastuoluline saatus Arslani seksuaalse vägivalla ohvrina on teatavalt sümboolne Kraftsville'i ja kogu ülejäänud maailma saatuse osas.
 
Kahjuks pole mul endal aga viimase temaatika nüansside ja tähenduste vastu piisavalt huvi ja ei teki emotsionaalset tagasisidet, mis vähendab raamatu mõjuvust. Muidugi on seda teost võimalik võtta ka poolmüütilise loona barbarist maailmavallutajast (taaskord antiikajaloo teema), aga siis osutub jälle suur osa tegelaste sisekaemusest ja -võitlusest pigem koormavaks. Ma ei ole kindel, kas kahte nii erinevat skaalat on üldse võimalik kokku panna - aga autor on teinud vähemalt märkimisväärse katsetuse.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

R.U.R. on näidendi vormis ulmelugu roboti-apokalüpsisest. Näidendi peategelaseks on Helena, täpselt nimetamata riigi presidendi idealistlik tütar. Loo alguses saabub ta saarele, kus asub maailma võimsaima ettevõtte, "Rossumi Universaalsed Robotid" peakorter ja tootmiskeskus. Tema eesmärgiks on robotite ajaloo kohta rohkem teada saada ning võimalusel algatada robotite vabastusliikumine. Kohapeal armub ta aga ettevõtte peajuhti Domaini ja otsustab sinna jääda.
 
Kümme aastat pärast loo algust on muutused maailmas toimunud peadpööritava kiirusega. Lisaks töölisrobotitele on nõudluse tõttu mingil hetkel hakatud tootma ka sõjaroboteid. Lisaks on uuemad robotimudelid hakanud tundma vastumeelsust ebaefektiivsetelt inimestelt käskude saamise osas. Lõpuks, kui need uuemad mudelid revolutsiooni välja kuulutavad, hävitatakse kõik inimesed ülikiiresti. Kuid selle hävingu käigus läheb kaduma robotite loomise salajane meetod...
 
Tegemist on üsna lihtsa ja lühikese lugemisvaraga. Ajalooliselt on muidugi märkimisväärne, et selline vägagi moodne idee juba sada aastat tagasi nii põhjalikult välja kujundati. Lisaks on tegu just selle teosega, mis leiutas ja populariseeris sõna "robot" - kuigi näidendis on tegu tänapäevases mõistes pigem kloonide või androididega (bioloogilised, mitte mehhaanilised tehisinimesed).
 
Positiivse poole pealt võib veel välja tuua Čapeki dialoogid, mis on tihti andekalt iroonilised. Samuti on loodud õhustikus tunda väga ehtsat 20nda sajandi alguse Saksa ekspressionismi / Itaalia futurismi tulevikuvaadet (tänapäevaks küll pigem retro-tulevik). See tuletab meelde, et sarnast maailmakujundust kasutavaid kaasaegseid diiselpunk-tüüpi lugusid võiks rohkem olla.
 
Kahjuks aga on tegelaste osa selle loo kõige nõrgem pool. Praktiliselt kõik sellest käputäiest inimtegelastest, kes sellel saarel ettevõtte juhtimisega tegelevad, on hullu professori tüüpi veidrikud, kes üksteisest üsna vähe erinevad ja kelle saamatus mingil hetkel enam isegi koomiline ei ole. Peategelase Helena käitumine on ka algusest lõpuni üsna arusaamatu, kõige enam veel tema armumise ja abielu osa. See segab lugemist ikka tunduvalt, kuigi tekst on alla saja lehekülje ning hõredas näidendikirjavormis veel pealegi.
 
Üldiselt arvan ma, et seda teost tasub lugeda eelkõige siis, kui on olemas põhimõtteline huvi niisuguste temaatiliste alustekstide vastu. Visioon on siin ikkagi muljetavaldav ja näpuotsaga Tšehhi huumorit on ka abiks. Samas ei maksa oodata, et tegemist oleks mingi erilise unustatud pärliga. Praeguse pilguga vaadates on see kokkuvõttes pigem nõrgavõitu.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Emphyrio on ulmelugu hästi väikese satiirilise elemendiga. Peategelaseks on Ghyl, puunikerdusmeister Amiante poeg, kes kasvab üles planeedil nimega Halma millalgi täpsustamata tulevikukauguses. Kuigi eksisteerivad tähtedevahelised lennud, valitseb Halmal range pseudofeodaalne kord, millel on aga ka märkimisväärsed moodsa hoolekandeühiskonna tunnused.
 
See süsteem on üles seatud meelega, sest range keeld igasuguse tööstuse osas võimaldab käsitööliste gildidel arendada ja toota ülikõrgelt hinnatud tarbekunsti, mis on planeedi peamiseks ekspordi- ja tuluallikaks. Käsitöölistele on tagatud töö, elukohad, ühistransport ja sotsiaalhoolekanne, kuid kogu süsteem kuulub samas käputäiele aristokraatidele.
 
Ghyl tunneb süsteemi vastu seletamatut vastumeelsust. Teda inspireerib vana legend muistse kangelase Emphyrio kohta, kes olevat aastatuhandete eest tulnukate invasiooni peatanud ainult ausalt tõtt rääkides, kuigi ta pidi selle eest lõpuks oma eluga maksma.
 
Peale tema isa surma ühele üleastumisele järgnenud karistuse tõttu, süveneb vastumeelsuse tunne Ghylis veelgi. Koos mõne sõbraga kaaperdab ta ühe aristokraadi kosmoselaeva ning asub sellega teekonnale, kus ta saab teada vapustavaid asju oma planeedi sotsiaalmajandusliku süsteemi ja Emphyrio muistse legendi tegelikkuse kohta...
 
Selle raamatu lugemine oli natuke veider kogemus, kuna see jagunes päris selgelt kaheks osaks. Kõigepealt veedab see üsna pika aja jälgides Ghyli kasvamist, tema suhet isa ja sõpradega ning tutvustab selle kaudu põhjalikult planeedil eksisteerivat süsteemi. See on üsna aeglane ja detailne arenguromaani tüüpi kirjutis. Autoril on kindlasti väga annet selliste ulmeliste-anakronistlike maailmade kirjeldamise peale.
 
Kuid kui sellise rahuliku ajaveeretamisega on kulutatud umbes kaks kolmandikku raamatust, siis pööratakse lugu järsku kiiretempoliseks seikluseks. Tegevus, avastused ja paljastused järgnevad üksteisele ootamatu kiirusega, et jõuda lõpuks ka viimase pöördeni, mis kõik uude valgusesse seab.
 
See lahendus oli küll andekas ning tagasi vaadates oli see ka kenasti varasemalt ette antud info sisse ära peidetud. Siiski ei jäänud mulle lõpuks muljet heast tervikust. Esimene pool loost oli autori andekusest hoolimata veniv, teine pool aga selle taustal harjumatult kiire rahmeldamine. Lõpplahendus, kuigi andekas, seda ebakõla kompenseerida ei suutnud.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Dying Inside on ulmelugu telepaadist, kes on oma võimet kaotamas. Peategelane David Selig on juudisoost ameeriklane, kes on väikesest peale suutnud end ümbritsevate inimeste mõtteid lugeda. Olles selle võimega üles kasvanud, tundub teistsugune elu talle kujuteldamatu. Keskealiseks saanuna peab ta aga endale tunnistama, et just selline tulevik teda ees ootab.
 
Kuid samuti pole ka senine elu koos selle võimega peategelast kuidagi hellitanud. Talle pole loo alguspunktiks alles jäänud ühtegi armastatut, pereliiget ega sõpra. Samuti on ta hoolimata oma võimest ja loomupäraselt teravast mõistusest langenud nii madalale, et hoiab endal hinge sees vaid oma vana ülikooli tudengitele sularaha eest kursusetöid kirjutades.
 
Lugu jutustatakse peamiselt peategelase enda mõtete ja tagasivaadete kaudu, kuigi päris kauge lapsepõlve puhul nihutab autor vaatepunkti hoopis kolmanda isiku juurde. Põhilisteks tegelasteks on tema vanemad; siis õde, kes teda südamepõhjast vihkab; kaks armastust, kellest ta ilma on jäänud; ja lõpuks üks teine telepaat, kes peategelasest radikaalselt erineb.
 
Ma pean selle raamatu puhul jälle ütlema, et Silverbergi peetakse õigusega suurmeistriks. Kui tegemist oleks näiteks lihtsalt biograafilise romaaniga, ilma telepaatia aspektita, siis seisaks see täie õigusega kõrgel kohal americana-žanris näiteks Philip Rothi ameerika-juudi kogukonnast ainest saavate romaanide kõrval. Aga esiteks on ulmeline aspekt siin vaieldamatult raamatu hingeks ja teiseks on Silverberg minu arvates tehniliselt tugevam veel kui Roth.
 
Peategelane on küll enamuse oma eluajast olnud neurootiline ja ebameeldiv isik, kuid loo toimumisajaks on ta juba oma elu raisatuse ja ande tuhmumise osas resigneerunud ja leidnud endas mingi sedasorti maheduse, mis kaasneb täieliku lüüasaamisega. Tema sisekaemus ei ole seetõttu kibe, vaid pigem eleegiline.
 
See lugu räägibki eelkõige kaotusest. Mitte ootamatust ja traagilisest kaotusest vaid lõputust väikeste kaotuste jadast. Me sureme vähehaaval iga möödunud päevaga, nagu Seneca kunagi Luciliusele kirjutas. Ning nii head raamatut vähehaaval suremisest ei oleks võimalik kirjutada, kui ulmet olemas ei oleks.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Land Under England on düstoopialik ulmelugu. Peategelaseks on noor Anthony Julian, roomlastest pärineva briti Julianuste aadlisuguvõsa viimane esindaja. Nende perekond on ammu vaesunud ja ei oma palju muud kui tagasihoidlikku eluaset oma iidsete maavalduste nurgas, keiser Hadrianuse müüri lähedal.
 
Tema isa on romantik, kes unistab möödunud aegade ja eriti just Rooma impeeriumi vägevusest. Just isa mõju tõttu on Anthonyl täiuslikud teadmised antiikajaloost ja perfektne ladina keel. Kui aga tema isa Esimesest maailmasõjast naaseb, on isa muutunud kalestunuks, endassetõmbunuks ja tema huvi ajaloo vastu on peaaegu maniakaalne.
 
Peagi kaob Anthony isa ootamatult. Asja uurides avastab peategelane, et nende suguvõsas on kadumisi ette tulnud ka varasematel sajanditel ning kroonikate vihjed räägivad veidratest maa-alustest roomlastest, kelle juurde pääseb Hadrianuse müüri salakäikude kaudu...
 
Ma pean ütlema, et see raamat kombineerib üsna huvitaval viisil mitmeid seikluslugude tuntud teemasid. Seiklustest maapõues on tuntuim ilmselt Jules Verne'i "Reis maakera südamesse", kadunud maailma lugudele on lausa nime andnud Arthur Conan Doyle "Kadunud maailm" ja vanad roomlased on templirüütlite ja atlantislaste kõrval üsna tavalisteks kadunud tsivilisatsioonide säilinud esindajateks.
 
Samas on siin loos kindlasti nendest näidetest oluliselt vähem seiklust ja rohkem ulmet. Maa-alune roomlaste tsivilisatsioon on säilitanud antiikse kultuuri vaid pealiskaudselt, nagu riietuse, laevade ja relvade osas. Kõiges muus on nad pea kahe tuhande vahepealse aasta jooksul radikaalselt muutunud, arendades välja telepaatia ning tarumõistuse viisil juhitava elukorralduse.
 
Tõenäoliselt ongi kirjeldused sellest tsivilisatsioonist teose kõige huvitavamad osad. Ma ei ole kohanud nii head katset luua inimeste põhjal ühiseluliste putukate tüüpi ühiskonda. Autoril on tõsiselt korda läinud ülesanne luua midagi täiesti võõrast, nii käitumise kui ka reaktsioonide poolest (sellise külma viisakuse täiuslikkust peategelase suhtes poleks ma kindlasti oodanud).
 
Selles osas pole see kindlasti lihtsakoeline seiklus ega ka jäme satiir (arvestades, et aasta on 1935 ja prototüübiks on roomlased, ei ole autori allegooriat raske mõista).
 
Samas aga võtab selline õnnestumine teoselt teiselt poolt punkte maha. Nimelt pole enamus seikluse-osast eriti huvitav, vaid koosneb peamiselt peategelase ringiuitamisest, kus teda ähvardavad ohud on üsna minimaalsed. See küll paraneb natuke raamatu päris lõpus, kus mängitakse läbi üsna oidipaalne poja ja isa kokkupõrge, kuid enne seda oleks raamatule kasuks tulnud oluliselt vähem pimedas ekslemise kirjeldusi.
 
Lõpuks annabki see kokku, hoolimata loo mõne elemendi märkimisväärselt heast õnnestumisest, ühe üsna tugeva OK ja kahjuks mitte enamat.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Deep on ulmelugu, mis segab oskuslikult fantaasia-, SF- ja õudusžanri elemente. Peategelaseks on veider nimetu ja sootu isik, kes leitakse halastajaõdede poolt keskaegset tüüpi maailma lahinguväljalt. Peahaava tõttu on ta mälu täielikult kaotanud, kuid terveneb peagi ning näitab seejärel välja uskumatut õppimisvõimet ja üliinimlikku jõudu.  
 
Selles maailmas toimub pidev võimuvõitlus kahe ülikusoo vahel, keda kutsutakse Mustadeks ja Punasteks (loo alguses kuulub troon Mustade kätte ja peategelane satub omakorda Punaste leeri). Lisaks sellele on oluliseks jõuks erapooletu Hallideks kutsutav õpetlaste gild ning kõiki eelnevaid kimbutavad püssidega rändhõimud, kes nimetavad end Õiglasteks.  
 
Peategelane arvab end mäletavat, et ta on pärit tähtede juurest. Selle maailma elanikud on aga kindlad, et maailm on lame ja seisab tühjusest (the Deep) tõusva samba peal. Rändhõimud, kes elavad just maailma äärealadel, räägivad lisaks sellele, et maailma all magab koletis Leviaatan, kes on end ümber samba põiminud. Peategelane tunneb selle koletise osas arusaamatut tõmmet ning läheb teda otsima, et vastuseid saada...  
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu lugemine oli parajalt maniakaalne teekond. Päris raamatu alguses õrritab autor korraks mõttega, et peategelane on mingit tüüpi tehisinimene, kuid jätab siis selle tahaplaanile ning hakkab tegelema peamiselt sealse maailma ja erinevate kohalike osaliste tutvustamisega.  
 
Siin ei raisata küll aega pikkade jutustustega, vaid pannakse võimuvõitluse mehhanism täistuuridel käima ja lugeja peab ise pingutama, et järele jõuda. Kuigi fantaasiamaailma ülesehitus tundub stamplik, pigistab autor siit siiski välja mitmekülgsed ja usutavad karakterid, tehes mõnekümne leheküljega seda, mille jaoks näiteks George R.R. Martin sadu lehti kulutab.  
 
Siiski hakkab seda mõõkade maru lugedes väsimus ligi hiilima - vahest tegevuse kiiruse pärast, vahest aga Punaste leeri (kus vaatepunkt peamiselt asub) tegelaste sarnaste nimede ühtesulamise tõttu. Jõudes tekstiga natuke rohkem kui poole peale, oli mu arvamus autori vaieldamatust osavusest hoolimata juba langustrendis.  
 
Siis aga lükatakse kõik muu tahaplaanile ning fookusesse tõuseb peategelase otsing. Ning see on koht, kus raamat eelnevat kuhjaga tagasi maksma hakkab. Seal on nii kõva SF virvendusi, "Alice imedemaal" tüüpi muinasjutu-sümbolismi kui ka lovecraftilikku õudust. Lõpplahendus annab veel võimaluse kõike eelnevat ümber mõtestada.    
 
Ilmselt tõmbaks objektiivsem hinnang sellelt loolt kitsaskohtade tõttu rohkem punkte maha - kuid targad lõpplahendused on mulle väga meeltmööda.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Last and First Men on filosoofiline essee-tüüpi ulmelugu, mis jutustab inimkonna ajalookäigust järgmise kahe miljardi aasta jooksul. Loo algus on 19. sajandil ning see võtab kõigepealt kokku lähituleviku (hetkel saab seda algust juba vaadata kui alternatiivajalugu) ning tõstab seejärel iga peatükiga tempot, nii et peagi möödub iga peatükiga kümneid tuhandeid, sadu tuhandeid, miljoneid, ja lõpuks kümneid miljoneid aastaid.
 
Võib küll öelda, et tegemist on looga, sest raamatus jutustab kogu lugu Viimaste Inimeste esindaja (järjekorras kaheksateistkümnes inimliik), kes on end liigimälu kaudu ajas tagasi Esimeste Inimeste juurde sirutanud. Kindlasti ei ole see aga klassikalist tüüpi lugu. Individuaalseid tegelasi siin praktiliselt pole ning konkreetsete sündmuste asemel keskendutakse (väga) pikaajalistele trendidele.
 
Mul on sellele raamatule üsna raske hinnangut anda. Ühest küljest on selle lugemine kohati kohutavalt kuiv tegevus. Samuti on esimeste peatükkide lähituleviku visioonide juures veel tunda praegu üsna anakronistlikku 19. sajandi hõngu. Eriti ilmneb see siis, kui autor püüab laskuda üldajaloo juurest üksikisiku tasandile.
 
Teisest küljest aga on Stapledoni visioon uskumatult suure haardega ja samal ajalt täiesti hämmastavalt realistlik. Visioon tuumaenergiast, fossiilkütuste kiire otsasaamine ja erinevate taastuvenergiate kasutamine tulevikutsivilisatsioonides, samuti kosmoselendude piirdumine lähiplaneetidega on kõik füüsikaliselt andekad lahendused.
 
Samuti on hästi paigas evolutsiooni loogika - stabiilsed tingimused võivad hoida liiki muutumatuna miljoneid aastaid, ebastabiilsed tingimused loovad kiireid muutusi. Geneetiline modifitseerimine ja selle erinevad tipplahendused ja tupikteed on kõik paigas (esinevad ka näiteks hiigelajud masinates ja suhteliselt väikese intelligentsiga lendinimesed).
 
Omamoodi värvi annab kõigele veel autori isiklik filosoofia. Osaliselt on see seotud müstitsismiga (rassimälu, telepaatia, vaimne energia kui reaalselt kosmost mõjutav asi), teiselt poolt aga elu mõtte otsimisega. Iga järjekordne liik, kes on barbarismist pääsenud, püüab sirutada end viimase küsimuse poole - kas elul on üldse mingit suuremat mõtet või on see lihtsalt üürike säde lõputus pimeduses?
 
Stapledoni ajalugu on tsükliline, inimliigi pidev võitlus kõrgemale püüdleva tsivilisatsiooni, seda hävitavate katastroofide, järgneva barbarismi ja kohati loomade tasemele mandumise ja järjekordse tõusuga. Vahest parim asi, millega ma seda raamatut võrrelda oskan on Arnold Toynbee monumentaalne "Uurimus ajaloost".
 
Hinnang: 8/10 (kuigi kaalusin lugemise käigus vahepeal kõiki numbreid vahemikus 4-10)
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Native Tongue on düstoopia-feministlik ulmelugu, kerge lingvistilise elemendiga. Tegevus toimub 22. sajandil ning tõukub peamiselt kahest suuremast muutusest 21. sajandil - esiteks on naised õiguslikult taandatud piiratud teovõimega  isikuteks (nagu alaealised); ning teiseks on loodud kontakt suurema hulga tulnukatega, kellega peetav kaubavahetus on Maa enneolematult jõukaks teinud.     
 
Majanduslikeks ja diplomaatilisteks suheteks vajaliku tulnukakeelte tõlkimise on aga enda kätte haaranud kolmteist lingvistide klanni. Suure koormuse ja pideva tööjõupuuduse tõttu on need klannid ainsad kohad, kus naised saavad vähemalt mingi võrdsuse alusel töötada. Raamat keskendubki eelkõige kahele asjale: peategelase Nazarethi, geniaalse lingvisti elule; ja naissoost lingvistide salaprojektile naiste keele loomiseks.     
 
Minu arvates on tegemist suhteliselt kehva raamatuga. Kuigi see on ilmunud varem kui sarnast teemat käsitlev Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu" (võib-olla viimast ka inspireerides?), siis siinkohal sarnasused ka lõppevad. Atwood on hea kirjanik, kes on isegi moralistlikku lugu kirjutades võimeline huvitavaid nüansse lisama. Elginil pole selleks aga kas oskusi või tahet.     
 
Asi pole ainult selles, et mehed on teoses pea eranditult lihtsakoelised lurjused (ühe lingvistide klanni juht Thomas tuleb ehk erandile kõige lähemale). Ka mitte selles, et naised on vastandina kõik täiuslikult head (kui autor peab jutustaja häälega korduvalt vastupidist kinnitama, siis ei ole see tavaliselt hea märk).   
 
Pigem on probleem selles, et juba loo aluseks olevad kontseptsioonid on viletsad. Raamat lähtub selgelt soolisest olemuslikkusest (mis taandub autori käes lihtsalt hea-halb hinnanguks) ning sellest tõukuvaks separatismiks. Isegi ulme-lingvistika põnevam osa, Sapir–Whorfi hüpoteesi rakendamine (keelekasutuse mõju reaalsusele) pannakse lihtsalt sellesama mõtte teenistusse.  
 
See raamat võib ehk huvi pakkuda neile, kes tahavad tutvuda kõigi düstoopia-feministliku ulme näidetega. Kõigi teiste jaoks annab "Teenijanna lugu" teine või ka kolmas ülelugemine minu arvates kaugelt rohkem.  
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Best of Walter M. Miller Jr. on ulmejuttude kogumik, mis on küll algselt välja antud 1980ndal aastal (ja hiljem SF Masterworks seerias pealkirja "Dark Benediction." all), kuid sisaldab autori poolt ajavahemikus 1951-1957 kirjutatud jutte.
 
Jutud hindega 3/10
 
Blood Bank: veniv ja etteaimatava lõpuga galaktilise seikluse ulmelugu.
 
Jutud hindega 4/10
 
The Lineman: samuti veniv lugu ehitustöölistest Kuu peal, mitu erinevat ideed aga ükski neist ei jõua kuhugi.
 
Vengeance For Nikolai: tobe lugu fašistliku USA sõjast NSVL vastu, sinisärkide tervitus "America First!" oli ainus toredam tera.
 
Jutud hindega 5/10
 
You Triflin' Skunk!: naljaka lõpuga lugu, kus vaese üksikema laps sonib, et ta isa on tulnukas.
 
I, Dreamer: nukravõitu lugu sellest, kuidas kosmoselaevade tegemiseks kasutatakse inimbeebisid.
 
Dumb Waiter: postapokalüptiline lugu, kus peategelane püüab automatiseeritud linna uuesti tööle saada.
 
Big Joe and the Nth Generation: lugu sellest, kuidas Marsi koloonia on langenud eelindustriaalsele tasemele.
 
The Big Hunger: üsna toredalt luuleline lugu galaktika vallutamisest.
 
Jutud hindega 6/10
 
The Will: südamlik lugu vähki surevast poisist, kes paneb oma viimase lootuse ajarännu teooriale.
 
Crucifixus Ethiam: painava õhustikuga lugu Marsi terraformimisest.
 
7/10 Anybody Else Like Me?: nukker lugu keskealisest pereemast, kes avastab, et ta on telepaat.
 
Conditionally Human: üsna õudne lugu sellest, kuidas range sündivuskontrolli tõttu toodetakse inimeste hoolitsusvajaduse rahuldamiseks geenimuundatud loomi.
 
8/10
 
The Darfsteller. See on lugu endisest näitlejast, kes töötab uut tüüpi automatiseeritud teatris koristajana. Kümmekond aastat tagasi leiutati viis näitlejate salvestamiseks, mistõttu said kõige suuremad näitlejad oma oskused maha müüa, kõik ülejäänud jäid aga tööta. Lisaks heale ja jätkuvalt olulisele teemale, on põnev ka näidend, mida esitatakse (see räägib Nõukogude Liidu lagunemisest).
 
Dark Benediction. See on postapokalüptiline lugu haigusest, mis hakkab levima pärast veidrat meteoriidisadu. Peategelane satub ühte haigestunud tütarlast aidates saarele, kus haigestunud on loonud oma koloonia ja kultuuri. Teema on küll tavaline, aga jutustus- ja lahendusviis on väga hea ja siiani värske. Parem, kui sellele natuke sarnane "I Am Legend".
 
Kokkuvõttes on minu arvates tegemist heal tasemel kollektsiooniga. Walter M. Miller Jr. oskab kirjutada ning tihti on eriliselt tunda tema katoliku tausta mõju, mis annab osadele lugudele palju juurde. Kahjuks jääb enamus lugusid küll tasemele 5/10 või alla selle, aga tugevad lood on siin tõesti tugevad.
 
Hinnang jutukogule tervikuna: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Sea and Summer on kliimamuutuse-ulmelugu. Peamiselt toimub tegevus 21. sajandi keskpaiga Austraalias, kus õhusoojus on märgatavalt tõusnud ja sulav Antarktika on kergitanud merepinna rannikuäärseid linnu üle ujutama. Tegemist on lugu-loos tüüpi teosega, sest põhijutustust ümbritseb väike raamnovell, mille tegelased arutavad põhiloo üle umbes tuhat aastat hiljem, kui ebastabiilne kliima on pööranud järgmise jääaja suunas.
 
Põhilugu on esitatud paljude erinevate tegelaste kaudu ja otsene peategelane puudub. On üksteist vihkavad vennad Teddy ja Francis, kes langevad koos oma emaga ühiskonna töötavast kõrgklassist (slängis "Sweet") sotsiaaltoetustest elavasse alamklassi ("Swill"). On salapolitseiohvitser Nick, kelle juurde Teddy välja õppima pääseb ja kergelt korrumpeerunud juhtivametnik Nola, kes võtab tööle Francise. Ning kõige huvitavam karakter, kohalikke kõrghooneid kontrolliv jõuguboss Billy, kes armub vendade emasse Alisoni.
 
Ma pean ütlema, et raamat üllatas mind mitmes kohas üsna positiivselt. Kuigi kirjutatud mõnda aega tagasi, mõjub selle nägemus kliimamuutusest läbinägelikult ja ajakohaselt - selle võib vabalt panna ühte ritta näiteks Paolo Bacigalupi või Kim Stanley Robinsoni hiljutiste töödega samal teemal.
 
Ka maailmaloomesse oli mõtteid korralikult pandud. Esmapilgul veidi lapsik Sweet-Swill klassijaotus peidab tegelikult oluliselt rohkem pooltoone, mis lugemise käigus aegamööda välja tulevad. Valitsuse järkjärgulised reaktsioonid ja lahendused erinevatele kriisidele, mis selle maailmakorra tekitasid, on mõistetavad ja tõepärased. Vahest ainult salapolitsei-treeningu osa oli natuke üle pakutud.
 
Tegelaste välja joonistamisele on ka rõhku pandud. Vendadest tegelased on erineval viisil meeldivad ja ebameeldivad ja printsipiaalne salapolitseinik Nick ei ole lõpus enam päris selline. Eraldi tahaks veelkord kiita jõuguboss Billy tegelast, kes on vastuoluline (ja samas mõistetavalt) päris mitmes eri mõttes.
 
Kriitika seondubki mul pigem loo tegevuskäiguga. Kui teose maailmapilt raamatu algusega selgeks on saanud, siis tundub, et lool kaob idee natuke käest ära. Keskosa salapolitsei-treening ei sobi hästi ülejäänud jutustuse realistlikuma tooniga. Lisaks, kuigi raamatu teiseks pooleks leitakse uus teema põnevust ülal hoidma, siis selle lõpplahendus ei tundunud mulle eriti tugev.
 
Suures plaanis on tegu siiski hea ja läbinägeliku tööga päevakajalisel teemal.
 
Hinnang 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

No Enemy but Time on ajarännu-ulmelugu. Jutustuse peategelaseks on noor mustanahaline ameeriklane Joshua Kampa, kes on väikesest peale näinud uskumatult detailseid ja elavaid unenägusid pleistotseeni-aegsest Ida-Aafrikast, ajas ligikaudu kaks miljonit aastat tagasi. Unenägudes on olulisel kohal lisaks tolleaegsele faunale ka inimeste varajane eellane - Homo habilis. 
 
Sõjaväe kaudu saab Joshua kokku veidra teadlasega, kelle väitel on selliseid "unenägijaid" maailmas veel ning ta on konstrueerinud masina, mis lubab neil külastada minevikku selles ajahetkes, millest nad und näevad. Ühendriikide salaprojekti ja tolle kandi Aafrika riigivõimude koostöös jõuavadki nad õigesse kohta ning Joshua läkitatakse masina kaudu minevikku. Ta jõuab pleistotseeni kohale, kuid kaotab siis kohe ühenduse masina ja kaasajaga... 
 
Lugu ise on esitatud kahe vahelduva lõimena. Alguspunktiks on ajareis ja minevikku lõksu jäämine, seejärel kirjeldab üks lõim Joshua hakkama saamist minevikus, tema kohtumist ühe eelinimeste karjaga ning nendega liitumist. Teine lõim aga vaatab tagasi tema elule enne seda, keskendudes tema kasvamisele ja suhetele oma kasuvanematega. 
 
Minu arvates oli tegemist üsna kummalise raamatuga. Plusspoolele võib minu jaoks siit kanda kindlasti pleistotseeni ja eelinimeste tõepärase ja usutava kirjelduse. Samuti on andekalt välja mõeldud ajarännu füüsikaliste ja teoreetiliste paradokside lahendamine unenäo vormis - külastatav minevik ei ole tõenäoliselt täielikult reaalne vaid pigem midagi simulaakrumi taolist. 
 
Kahjuks aga ei olnud enamus raamatust eriti huvitav. Tagasivaated Joshua lapsepõlvele ei olnud millegi poolest köitvad. Mineviku-seiklus oli veidi põnevam, kuid ka sellest enamus oli suhteliselt sihitu uitamine, peategelase armulugu ühe neiuga ürginimeste karjast oli lugemiselamuse poolest aga lihtsalt veider. 
 
Mingil hetkel muutus väsitavaks ka autori keelekasutus, mis tundus põhjusetult üle pakutud - ja mulle reeglina selline stiil pigem meeldib. Küll aga oli andekas võte kasutada mineviku-liinis peategelase otsejutustust, kaasaja-liinis aga kolmandas isikus esitatud lugu, mis markeeris kenasti nende kahe lõime erinevust. 
 
Ajarännu lood on tõenäoliselt ühed kuulsaimad ja tuntuimad ulmelugude hulgast, alates juba H. G. Wellsi "Ajamasinast". Kui aga lugejal ei ole spetsiifilisemat huvi pleistotseeni olude ja Homo habilise võimaliku kultuuri kohta, siis võib selle raamatu pigem vahele jätta. Nebula ulmeauhinna andmisest sellele teosele mina küll eriti aru ei saa.
 
Hinnang: 4/10
Teksti loeti inglise keeles
8.2019
Mart Pechter

The Difference Engine on aurupunk-tüüpi ulmelugu. Ajalugu muutub aastal 1824, kui matemaatik Charles Babbage saab valmis meie ajaloos pooleli jäänud mehhaanilise arvuti (pealkirjas nimetatud diferentsimasin). See osutub üliedukaks ning arvutusvõimsuse lisamine juba täies hoos olevale tööstusrevolutsioonile võimendab seda täiesti uskumatul kombel.
 
Enamik loo tegevusest leiab aset aastal 1855. Viktoriaanlik Briti impeerium on tundmatuseni muutunud. Võimul olev Radikaalide partei oma juhi, lord Byroniga on minema pühkinud aristokraatia võimu ning sisse juhatanud täiemahulise kapitalismi. Aurumasinad on arendatud tehnilise täiuseni ja Babbage uuemad, perfokaartidega programmeeritavad arvutid on tekitanud inforevolutsiooni. Briti impeeriumil pole ühtegi võistlejat - Krimmi sõjas on purustatud Vene impeerium ja Ameerika on lõhestunud omavahel sõdivateks riikideks.
 
Lugu ise on esitatud fragmentidena, mida seob salapärane kast perfokaarte, mis on pärit Ada Byronilt (meie ajaloo Ada Lovelace), geniaalselt matemaatikult, keda kutsutakse "masinate kuningannaks". Esimese loo peategelane on Sybil Gerard, endise ludiitide liikumise ühe eestvedaja häbisse sattunud tütar. Teise ja kõige pikema loo peategelane on Edward Mallory, teadlane ja paleozooloog. Kolmanda loo peategelane on Laurence Oliphant, kirjanik ja salateenistuse agent. Raamatu lõppu on lisatud veel peotäis lühivorme selle maailma ja ajaloo erinevatest sündmustest.
 
Ma pean ütlema, et selle raamatu tugevus on kindlasti maailmaloomes ja kirjutamisstiilis. Mõnele ei pruugi viktoriaanlik romaan sobida, kuid mulle oli ajastupõhine sõnavara, kõneviis ja släng väga meeltmööda - kohati oli tunne, nagu loeks Charles Dickensit ennast. Teises loos oli Jules Verne'i seikluslugude hõngu ja kolmas pööras otsapidi juba George Orwelli ja "1984" poole.
 
Kui sellel raamatul on nõrkus, siis on selleks aga tegelased. Kuigi neid käib lugeja eest läbi lisaks peategelastele veel hulgakaupa, siis ei ole ükski neist eriti köitev ega huvitav - salapolitseinik Ebenezer Fraser, kellel on suurem osa teises ja väiksem kolmandas loos, tuleb sellele ehk kõige lähemale. Selle tulemusena jääb ka tegevus natuke tühjaks - selle jälgimine on küll põnev, kuid midagi enamat sellest välja ei kooru.
 
Fragmenteeritus, mis teinekord võib loo puhul väga kasuks olla, teeb ka sellele raamatule pigem liiga. Esimene lugu on tõenäoliselt kõige vähem oluline, teine on moodustab enamuse raamatust ja on seikluslik, kuid mitte väga enamat. Kolmanda loo idee on ehk kõige huvitavam, kuid tekst jääb selle välja arendamiseks liiga lühikeseks. Kõiki lugusid siduv perfokaartide saladus ei ole ka piisava kaaluga, et nii erineva kuju ja suurusega asju ära ühendada.
 
Stiili on sellel lool kindlasti küllaga, ning erinevalt ersatsist, mida tihti aurupungi nime all toodetakse, tundub see siin täiesti ehtne. Mõlemad autorid, kes on küberpungi suurkujud, on siia pannud ka omajagu mõtet - kuid pole sellega kahjuks väga kaugele jõudnud. Vahest tõmbasid mõlemad neist vankrit eri suundades? Ei tea, aga lõpp-produktil on silmapaistvad nii tugevused kui ka nõrkused.
 
Hinnang (miinuseid arvestades) 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

I Am Legend on ulmelugu vampiiri-apokalüpsisest. Peategelaseks on Robert Neville'i nimeline mees, kes on enda teada viimane inimene Los Angeleses ja võib-olla ka kogu maailmas. Eelnevate aastate jooksul, nagu näidatakse hiljem Neville'i silmade läbi nähtud tagasivaadetes, on inimkond hukkunud pandeemia tagajärjel. Kuid kõik pole mitte surnud, vaid osad on muutunud veretoidulisteks vampiirideks.

 

Iga päev sõidab Neville autoga ringi, kogub varustust, parandab oma maja kindlustusi ja tapab vampiire, kes on päeval päikese eest peidus ja transsi langenud. Öösel peidab ta end oma majas rünnakute eest, kus ümberkaudsed vampiirid tema ehitatud kindlustusi maha kiskuda üritavad.

 

Üksindus, pidevas sõjaseisukorras elamine ning lein kaotatud naise ja tütre pärast mõjuvad Neville'i vaimsele seisundile laastavalt. Et sellega võidelda, püüab ta pandeemia kohta algeliste laborivahendite ja raamatukogu abil rohkem uurida. Samuti mitmekordistab ta pingutusi vampiiride igapäevaseks tapmiseks, mille tulemusena vähenevad ka igaöised rünnakud. Siis aga ühel päeval ilmub Neville'i juurde naine, kes tundub olevat terve nagu temagi...

 

Ma pean ütlema, et Matheson on väga võimekas õuduskirjanik. Õudus ei tule siin raamatus mitte hirmust vampiiride ees, vaid peategelase enda olukorrast. Neville'i mõistust lagundav üksindus, depressioon, stress ja lein on õõvastavad. Sama õudne on sellest kõigest sündinud lootusetu vihkamine, millega ta vampiire hävitab - viimastele võib raamatu edenedes hakata juba kaasa tundma

 

Raamatu lõpplahendus on niivõrd kuulus, et ma olin sellega mingis mõttes tuttav juba enne lugemist. See aga lugemisrõõmu vähemaks ei võtnud, kuna oli võimalik loo arenedes jälgida, mismoodi autor on üles ehitanud varjatud aga tagantjärele ilmselget lahenduskäiku, mis selleni viib. Ma kujutan ette, et mitteteadlikule lugejale võiks see mõjuda sama põrutavalt, kui Agatha Christie loodud lahendus raamatus "Roger Ackroydi mõrv".

 

Teose mõjukusest ei saa ka üle ega ümber. Selle lühikese, napilt romaani mõõtu välja andva loo õlgadel seisavad kõik zombi-apokalüpsise tüüpi raamatud ja filmid, mida järgnevate aastakümnete vältel tehtud on. Ka loo lõpplahenduse ideed on järele tehtud kümneid ja kümneid kordi. See ei jäta küll kahjuks lugemiselamusele mõju avaldamata.

 

Teatud mõttes ongi selliste alustekstide juures probleemiks, et loendamatud hiljem tulnud töötlused, pastiššid ja koopiad tekitavad mulje, et seda kõike on juba nähtud, ning selle olemuslikku värskust ja teravust on võimalik küll mõista aga mitte tunnetada.

 

Õnneks on peategelase Neville'i hullumeelne klaustrofoobiline õudus autori poolt kujutatud sedavõrd hästi, et hoolimata ukse taga ootavate näljaste hordide banaalsusest tänapäeva lugeja silmis on Mathesoni lugu jätkuvalt lugemist väärt.

 

Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

 

Always Coming Home on eksperimentaalne ulmelugu. Lugu polegi selle raamatu kohta vist kõige õigem öelda, pigem on see kogumik fragmente, mis moodustavad fantaasiapõhise antropoloogilise uurimuse, monograafia või teadusteksti ühest Keshi nimelisest rahvahõimust, nii kauges postapokalüptilises tulevikus, et kõik varasem on unustatud.
 

Keshi hõim elab Kalifornia orus, millest suur osa on selleks ajaks vee alla jäänud - üldiselt küll primitiivselt, aga samas on metallitehnoloogia täiesti säilinud ning tulirelvad ja elektritehnoloogia mingis ulatuses samuti. Suur osa sellest primitiivsusest tulebki pigem kommetest, traditsioonidest ja filosoofiast, mis selle kultuuri vorminud on.
 

Kõige suurem osa raamatust avab seda kõike tolle kultuuri erinevate kirjandus- ja folkloorivormide esitamisega, kuhu on lisatud selle kogu koostaja, etnograaf Pandora kommentaarid nende mõtte paremaks seletamiseks. Nendest vormidest kõige pikemat, ühte kindlat tüüpi autobiograafilist jutustust saab teatud mõttes pidada raamatu kandvaks looks (kuigi teose kogumahust moodustab see suhteliselt väikese osa).
 

Kõiki ülejäänud tekste iseloomustab uskumatu mitmekesisus. Siin on näiteks naljalugusid, muinasjutte, erinevate tegevuste juurde käivaid laule (tavalistest töödest kuni pühade riitusteni), pikemaid poeeme ja lüürikat, lühikesi näidendeid ja katkend pikemast romaanist. Raamatu lõpus lisab etnograaf veel puhtalt kirjeldava osa selle kultuuri keelest ja kirjaviisist.
 

Ma pean ütlema, et mulle võib aeg-ajalt väga meeldida teos, mis püüab teha midagi hoopis teistmoodi, kui traditsiooniliselt võiks ning nihutab sellega selgelt neid piire, mida teatud žanri või tüübi juures võimalikuks peetakse. See raamat on just üks selliseid. Rahulolu selle lugemisest võib võrrelda sellega, kui ma kunagi ammu esimest korda Sõrmuste Isanda lisades peituvate sõnastike ja sugupuudeni jõudsin.
 

Teatud mõttes peab muidugi ütlema, et Le Guin on midagi sellist juba teinud oma parimas teoses "Pimeduse pahem käsi", kus tegevuspeatükkidele lisatud väljavõtted müütidest ja legendidest aitasid nii maailma kui ka lugu selgitada ja mõtestada.
 

Kuid niimoodi kogu tervikteos kokku panna on juba iseenesest monumentaalne ettevõtmine. Õnneks on ka teostus täiesti filigraanne. Erinevad lood, laulud ja luuletused ei tekita kunagi ebakõla tundega, nagu võiks need päriselt eksisteerida. Kuigi mõjutused Ameerika põlisrahvaste erinevatest kultuuridest ja taoistlikust filosoofiast on tuntavad, ei näinud ma siin kuskil kehva kopeerimist, vaid kogu töö tundus originaalne ja värske. Tegemist pole ka lihtsakoelise utoopiaga vaid mitmekesise ja mitmetahulise kultuuriga.
 

Hinnang 9/10. Kahju, et ma seda varem pole lugenud.
 
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Dhalgren on unenäoline ulmelugu. Bellona linnas Ameerika Ühendriikide täpselt defineerimata keskosas on toimunud kas õnnetus? eksitus? fenomen? (mingit selgitust ei anta ega isegi ei uurita), mis on linna ülejäänud maailmast ära lõiganud ja pannud seal toimuma üleloomulikke nähtusi. Enamik elanikke on linnast põgenenud, kuid kuna sinna on tekkinud seaduste ja reegliteta ala, püüavad osad inimesed ka sinna pääseda.
 
Peategelane, nimeta ja mäluta hulkur, kes hüüab end Kiddiks, on üks neid, kes kõnnib üle udusse mattunud silla, mis on Bellona ainus ühendus välisilmaga. Ta otsib oma kohta nende veidrate gruppide ja koosluste hulgas, mis valitsuseta alal tekkinud on, püüab kirja panna luuletuste ja lugude fragmente, mis talle pähe tulevad ja meenutab seosetuid kilde oma muidu unustatud minevikust...
 
Ma pean ütlema, et see raamat on üsna raske lugemisvara. Kogu toimuvat tegevust peab tajuma ja mõtestama peategelase vaatepunkti kaudu, kuid kuna ta on pidevas segaduses ning kannatab mälukaotuse, tajuhäirete ja hallutsinatsioonide all, siis ei ole seda väga lihtne teha. Samamoodi on autor kasutanud samasuguse tunde süvendamiseks lugejas modernistlikut lause- ja fraasiehitust - teised on Dhalgreni võrrelnud näiteks James Joyce töödega, minul tulid võrdluseks ette pigem Hamsun ja Kafka.
 
Aga kuigi ma sellist kraami väikestes kogustes täitsa nautida suudan, siis Dhalgren on oma sisu kohta kohutavalt pikk. Lugedes lööb päris tihti ette tüdimus ja väsimus, mis sunnib pikki pause pidama. Päriselt ära lõpetada õnnestuski mul see raamat alles nüüd, vist üsna mitmendal hoovõtul.
 
Mis ei tähenda, et see kriitika väga autori pihta käiks. Ilmselgelt ongi ta kirjutanud selle raamatu täpselt nii, nagu see välja paistab. Samuti oli isegi minu jaoks siinse liivapuru hulgas ehtsaid kullateri. Näiteks väikekodanlik perekond, kes kogu muu kaose keske üritab teha nägu, et midagi pole muutunud, oli fantastiliselt hea osa. Samuti noogutasin ma kaasa erinevate gruppide tegevuse kirjelduse juures - seadusteta alal ei toimu suvaline röövimine ja lammutamine, vaid esindatud on erinevate filosoofiatega vabade ühenduste kogu spekter.
 
Aga siiski jäid positiivsed kohad alla frustratsioonile, mida kogu muust mudrust läbi tungimine tekitas. Võib-olla, kui mul oleks rohkem teadmisi Ameerika kontrakultuurilistest liikumistest 60ndatel ja 70ndatel, siis suudaks ma seda teost rohkem hinnata. Hetkel ei suutnud isegi mitmekesised seksistseenid (hetero-, homo-, kolmik-, grupi-) raamatut vähegi elavdada.
 
Hinnang: 3/10 (vähem ei saa panna, sest autor ise on ilmselgelt pädev)
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

China Mountain Zhang on alternatiivajalooline ulmelugu. Ajalugu muutub millalgi 1970ndatel, kus tegelikkuses toimunust oluliselt tugevam energiakriis hävitab Ameerika Ühendriikide majanduse ja ahelreaktsioonina kukub kokku ka kogu ülejäänud maailmamajandus, nii lääneriikide kui ka Nõukogude bloki oma. Ainus suurem võim maailmas, mis jääb kriisist puutumata, on maoistlik Hiina, kes algatab selle järel kohe maailmarevolutsiooni.
 

Raamatu tegevus toimub millalgi 21. sajandi alguses. Hiina on kogu maailma absoluutne võimukeskus ning hiinlased juhivad kõigis maailma riikides majandust ja tööstust maoistliku mõtte alusel (mis on küll aja jooksul natuke pehmenenud, lubatud on mingis väikeses ulatuses eraomandi ja eraettevõtluse pidamine). Raamatu peategelane, sotsialistlikes Ühendriikides sündinud Zhang Zhong Shan on hiina-puertoriiko päritolu homoseksuaalne insener, keda vaevavad selles süsteemis nii tema päritolu kui ka sättumus...
 

Raamat on üles ehitatud lühikeste juttude koguna, mis esitatakse ajas üksteise järel. Enamuses neist lugudest on jutustajaks peategelane Zhang (kusjuures pealkiri "China Mountain" tuleb tema eesnimede Zhong Shan kirjamärkide alternatiivsest tähendusest), aga osad neist on esitatud ka teiste, temaga rohkem või vähem kokku puutuvate tegelaste vaatenurgast ja hääle kaudu.
 

Teiste hulgas on jutustajateks Zhangi ülemuse tütar San-xiang, New Yorki tuulelohevõistluste lendur Angel ning Marsi koloonia asunikud Martine ja Alexi. Tegevus liigub New Yorkist Kanada põhjaossa Baffini saarele, Marsi kolooniasse, Nanjingi linna maailma keskuses Hiinas, ja lõpuks tagasi New Yorki.
 

Mulle meeldis raamatu juures see, kui põhjalikult realistliku loo autor kirjutanud oli. Kõik tegelased on täiesti tavalised inimesed, kes teevad oma igapäevaseid töid ja toimetusi selles teistsuguses maailmas. Isegi peategelase puhul, kelle areng raamatus kõige märkimisväärsem oli, jääb see selgelt tavalise piiridesse ja ei mõjuta otseselt teda ümbritsevat maailma ega süsteemi.
 

Sama võib öelda maailma kohta tervikuna. Kuigi autor kritiseerib selgelt mõningaid kommunismi ja eriti maoismi aspekte (viidatakse tihti selle maailma Ühendriikide versioonile Kultuurirevolutsioonist, niinimetatud Puhastavate Tuulte kampaaniale), ei ole maailm sugugi mingi hirmus düstoopia - lihtsalt teistsugune. Rassi ja seksuaalsusega seotud teemasid lahatakse siin samuti pigem targalt, ilma nüri moraliseerimiseta.
 

Ainsaks nõrgemaks teemaks ongi siin ehk asjaolu, et teose tõepärasus tõmbab midagi tagasi põnevuse osas. Siiski on tegemist huvitava eksperimendiga kujunemisromaanist, asetatud sellisele alternatiivajaloolisele taustale, mida ma ise varem kohanud pole. Kui lisada siia veel autori põhjalikud teadmised Hiina kultuurist ja teemade tark käsitlemine, siis on tulemuseks üks märkimisväärne teos.
 

Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Ammonite on kerge sotsioloogilise kallakuga ulmelugu. Peategelane, antropoloog Marghe Taishan saadetakse planeedile, kus enam kui 300 aastat tagasi juhtus midagi enneolematut - tundmatut tüüpi ülinakkav viirus tappis asukate hulgas kõik mehed ja umbes 20% naistest. Sellest ajast saadik on see planeet olnud karantiinis ja igasugused kontaktid sellega on puudunud.
 
Hiljuti aga saatis üks suurfirma sinna uurimisrühma, mida ootas ees kaks üllatust - esiteks olid kunagiste asukate järglased (kõik ainult naissoost) ikka veel elus ning samuti oli ikka veel aktiivne ka viirus. Ka uurimisrühma kõik mehed surid viiruse kätte ning ellujäänud naised jäid planeedile, nüüd veelgi tugevamasse karantiini. Marghele antigi sellega ülesanne testida eksperimentaalset vaktsiini viiruse vastu, millega kaasnes võimalus uurida planeedil sajandite jooksul tekkinud unikaalset ühiskonda...
 
Alustuseks peab kohe ütlema, et paralleelid Ursula K. Le Guini kuulsa teosega "Pimeduse pahem käsi" (mis on minu üks isiklikke lemmikuid) on üsna ilmsed. Mehi tapva viiruse tulemusena tekkiva "naiste maailma" idee on aga kõige tuntuim ilmselt Joanna Russi töödest (mille suhtes on mul väga vastakad arvamused). See äratas minus huvi vaatamaks, kuhu Griffith selle teema viib.
 
Võib öelda, et mulle autori töö üldjoones meeldis. Griffith on loonud korralikult läbi mõeldud maailma, mis pole utoopia ega düstoopia, moraali- ega satiirilugu. Paljud samadel teemadel kirjutavad autorid kipuvad tihti loost tegema nüri instrumendi, millega lugejale lagipähe lajatada. Siin seda probleemi ei eksisteeri. Kohati on küll tunda primitivismi liigset õilistamist, aga selle kõrval on ka piisavalt palju reaalsemat tooni, et see häirima ei hakkaks.
 
Kõige nõrgem osa raamatus on minu jaoks aga peategelane ise. Sisuliselt on see teos tema eneseotsingu lugu, mis ei ole paraku eriti huvitav. Raamatu keskkoht, mis ainult sellele keskendubki, liikus mu käes vaevaliselt ja tekitas soovi lehti lihtsalt edasi keerata. Ka peamine kõrvalliin uurimisrühma juhi ja suurfirma konfliktist ei ole mahu ja sisu poolest tasakaalus. Parimateks tegelasteks on minu arvates hoopis põhjamaise rändrahva juhid Aoife ja Uaithne, kelle lugu kui peamist vastandust peategelasele oleks võinud palju rohkem laiendada.
 
Üldiselt aga kannavad tugevused selle loo nõrkustest üle. Mulle meeldis, et autor oli tuntud ideede põhjal teinud midagi head ja selgelt eristuvat. Ning loobumine soolise olemuslikkuse teemast ning selle asemel inimolemuse rõhutamine oli minu jaoks kiiduväärt - seda veel raamatus, kus pole mitte ainsatki meessoost tegelast.
 
Hinnang (miinuseid arvestades): 6/10
Teksti loeti inglise keeles