Eesti ulmelugejate arvamuste arhiiv
Kasutajainfo

John Joseph Adams

31.07.1976-

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· M. J. Engh ·

Arslan

(romaan aastast 1976)

Hinne
Hindajaid
0
0
1
0
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (1)
Mart Pechter

Arslan on apokalüptiline ulmelugu maailmavallutajast. Nimitegelane, noor kindral Turkestanist on ootamatult haaranud võimu Nõukogude Liidus, sundinud seejärel alistuma Ameerika Ühendriigid ning nende kahe üliriigi kombineeritud võimu abil allutanud endale järjest Lääne-Euroopa, Hiina ja lõpuks ka ülejäänud maailma.
 
Lugu antakse edasi aga hoopis kahe peategelase jutustuste kaudu, kes on pärit Iowa osariigi Kraftsville'i väikelinnast. Arslan on ühe oma armeeosaga liikumise käigus juhuse tahtel seal peatunud ning otsustanud, et sellest tähtsusetust kohast saab lühikeseks ajaks tema peakorter, kust ta hakkab ellu viima oma visiooni uue maailmakorra osas (selleks, nagu välja tuleb, on tal plaan A ja plaan B).
 
Üheks neist peategelastest on Franklin Bond, kohaliku keskkooli direktor, kelles ilmneb niipalju tahtejõudu ja stoilist enesekindlust, et ta tõuseb pea kohe uue võimu all sealse piirkonna administraatoriks (ning salaja ka vastupanuliikumise juhiks). Teine on Hunt Morgan, poiss sealtsamast keskkoolist, kelle Arslan saabumisõhtul vägistab ning seejärel endale püsivalt armukeseks võtab.
 
Nende kahe peategelase kaudu antakse edasi jutustus elust Arslani kehtestatud uue režiimi all, neile osaks saavatest kannatustest ja muutumisest ning portree mõistatuslikust ja mitmekülgsest maailmavallutajast. Lõpuks hakkab väga aeglaselt välja tulema ka see, mismoodi Arslan selle kõigega hakkama sai ning mis tema lõppeesmärgiks on...
 
Ma pean kõigepealt välja tooma, et globaalsest taustast hoolimata toimub raamatu tegevus tervenisti ühes kohas, nimetatud väikelinnas. Sellest, mis toimub mujal maailmas saab teada ainult Arslani poetatud infokildude ja raamatu teises pooles ka Hunti lühikeste tagasivaadete kaudu (ta on mõnda aega Arslani rännakutel kaasas). Samuti pole see teos selgelt mitte tegevuse-, vaid karakteripõhine.
 
Ning tunnistama peab, et Enghil on karakterite loomise oskust. Franklin on tugev ja kõigutamatu tegelane, kuid mingis mõttes ka selle tüübi dekonstruktsioon. Arslan on geniaalse ja karismaatilise sfinksiliku koletisena midagi Makedoonia Aleksandri ja hunnide Attila vahepealset (autori taust antiikajaloos paistab siin mitmest kohast). Kõige huvitavam on aga Hunt, kelle vastuoluline saatus Arslani seksuaalse vägivalla ohvrina on teatavalt sümboolne Kraftsville'i ja kogu ülejäänud maailma saatuse osas.
 
Kahjuks pole mul endal aga viimase temaatika nüansside ja tähenduste vastu piisavalt huvi ja ei teki emotsionaalset tagasisidet, mis vähendab raamatu mõjuvust. Muidugi on seda teost võimalik võtta ka poolmüütilise loona barbarist maailmavallutajast (taaskord antiikajaloo teema), aga siis osutub jälle suur osa tegelaste sisekaemusest ja -võitlusest pigem koormavaks. Ma ei ole kindel, kas kahte nii erinevat skaalat on üldse võimalik kokku panna - aga autor on teinud vähemalt märkimisväärse katsetuse.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
x
Mart Pechter
1983
Kasutaja rollid edit_authors
edit_books
edit_tags
Viimased 25 arvustused:
Mart Pechter

Rendezvous with Rama on avastusseikluse tüüpi ulmelugu. Aastal 2131 märkab asteroidide jälgimiskeskus ebatavalist taevakeha, mis tuleb väljastpoolt Päikesesüsteemi. Asja uurima saadetud kosmosesond avastab midagi uskumatut - taevakiviks peetud ese on tegelikult 50 km pikkune ja 20 km läbimõõduga metallsilinder.
 
Kiiruse ja trajektoori järgi peaks see varsti läbima kogu Päikesesüsteemi, et siis edasi kihutada. Tohutute pingutustega saadetakse sellele järele lähim kosmoselaev uurimismeeskonnaga ning neil õnnestub silindril maanduda. Samal ajal aga koguneb Päikesesüsteemi juhtide komitee, kes peab otsustama, mida edasi teha. Kas tegemist võib olla kogu inimkonda ähvardava hädaohuga?
 
Olen maakeelset väljaannet vähemalt paar korda lugenud, kuigi viimati kindlasti üle kümne aasta tagasi. On positiivne, et mu mälestused ja emotsioon läksid päris hästi kokku ka seekordse lugemisega. Küll aga sai koguteost natuke rohkem suures pildis ümber mõtestada.
 
Nimelt on tegemist hästi kõvas teaduslikus vaimus kirjutatud SF-teosega, kus suur osa on silindrilise maailma füüsikal (on imetlusväärne, et Clarke'i raamat eelnes sama idee teadus-tehnilisele kontseptsioonile, mis on tuntud O'Neilli silindri nime all). Väheoluline pole siin ka Päikesesüsteemi orbitaalmehhaanika seaduste tundmine.
 
Inimliku poole pealt on tegemist lihtsa ja hoogsa julesverneliku seiklusega, kus avastatakse tundmatut. Päikesesüsteemi poliitikaintriig lisab sellele vaid väikese lisavarjundi. Seetõttu ongi tegelased siin sõltumata soost, vanusest või ametikohast äravahetamiseni sarnased - erandiks ehk vaid uurimismeeskonna kapten (ja väljastpoolt ehk ka Merkuuri suursaadik).
 
Nõnda ongi natuke kummaline vaadata ilmumisaastat 1973 - stiili ja tegevuse poolest sobiks see raamat pigem 20 aastat varasemasse aega. See pole siiski mõeldud kriitikana, sest sellise seikluse puhul ongi kandvaks emotsiooniks avastusrõõm, millele ei peagi juurde segama draamat või romantikat. See on ka põhjus, miks minu arvates selle teose järjed originaalist oluliselt nõrgemad on.
 
Siin on lisaks tehnilisele sügavusele siiski peidus ka oluline mõte inimkonna tühisusest kosmilises plaanis ja eriti veel selliste tsivilisatsioonide jaoks, kes suudavad tähtedevahelisi kaugusi ületada. Teoreetiliselt võiks selles näha isegi kõledust, kuid Clarke on siin lõpuks siiski optimist. Nõnda ei tunne tegelased võimatuga silmitsi seistes mitte meelehärmi vaid siirast imetlust - ja see on tore.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The City and the Stars on sureva Maa tüüpi ulmelugu ülikaugest tulevikust, kus aeg on ära kuivatanud Maa ookeanid ja kulutanud tolmuks tema mäed. Lõputus kõrbes seisab ja on juba vähemalt miljard aastat seisnud ainult üks linn - arvutite juhitud täiuslikus tasakaalus surematu Diaspar koos oma elanikega, kes kunagi linnast ei lahku.
 
Loo peategelaseks on noormees Alvin, kes erinevalt oma eakaaslastest kogu aeg seletamatut rahutust tunneb. Lõpuks seletatakse talle, et erinevalt teistest linnaelanikest, kes sünnivad Keskarvuti mälust ikka uuesti ja uuesti, on tema unikaal, süsteemi eripära kes võib ilmuda vaid korra saja miljoni aasta jooksul.
 
Seepeale otsustab Alvin teoks teha oma kinnisidee ja linnast lahkuda. Selle juures on talle abiks Khedron, salapärane tegelane kes kutsub end Narriks. Nõnda õnnestub Alvinil avastada salajane transpordikeskus, mis on kunagi viinud kõigisse maailma linnadesse. Nüüd aga on seal aktiivne ainult üks liin, mille lõpus helendab salapärane nimi LYS...
 
Ma pean ütlema, et lugesin maakeeles ilmunud tõlget nooremana ikka korduvalt üle - kuid praegu võtsin selle originaalkeeles ette vähemalt 15 aastat pärast selle kaante viimast avamist. Huvitav on lõpuks tõdeda, et mu mõtted ja tunded on kunagisega võrreldes üsna sarnased.
 
Nimelt on sellel teosel väga võimas algus ning selle avalause: "Linn lebas kõrbe rinnal nagu ergav juveel" on jätkuvalt suure ilu- ja sisendusjõuga. Ma olen päris kindel, et umbes teose esimese neljandiku jooksul koos peategelasega kõigepealt Diaspari avastada ja siis sealt põgenemisteed leida oleks ka praegu igaühele täiesti vaimustav.
 
Muidugi on võimalik selles Diaspari utoopias näha ka rohkem kui väikest annust düstoopiat. Uskumatu stabiilsus on saavutatud selliste valikutega, et inimesed on vaid pisut enamat kui (olgugi, et heatahtliku) arvutisüsteemi korraldatavas mängus osalevad nukud. Kuid seda enam on võimalik Alvinile kaasa elada.
 
Sellega võrreldes on Lysi süsteemi säilimine tegelikult palju-palju ebatõenäolisem. Ning mingis mõttes hakkabki minu jaoks lugu alates Lysi jõudmisest kergelt maha käima - ja seda järjest enam, mida kosmiliselt suuremaid mõõtmeid lugu lõpuks võtab. Natuke hakkab siis juba häirima ka Clarke'i vanamoeline viis vahepeal asju jutustajahäälega seletada.
 
Liikumine väikeselt tasandilt suuremale on muidugi Clarke'i teostes tihti esinev (näiteks "Lapsepõlve lõpp" või "2001: kosmoseodüsseia"). Siiski ei ole minu arvates selline üleminek alati hästi õnnestunud, kuigi erinevatel põhjustel - kui "2001" lõpp on näiteks liiga segane, siis selle loo lõpp on pigem liiga lihtne.
 
Seega erinevalt paljudest ei pea ma seda lugu Clarke'i parimaks. Siiski on selle alguse ilu täiesti võimatu üle hinnata. Samuti tuleb au anda selle kunagisele väga heas tõlkes ilmumisele sarjas "Mirabilia". Olen kohanud ka 60+ lugejaid, kes ütlevad, et: "Muidu mulle ulme ei meeldi, aga vaat see "Linn ja tähed"...".
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Fifth Head of Cerberus on kolmest eraldiseisvast loost koosnev ulmelugu. Tegevus toimub millalgi määratlemata tulevikus, kus inimkond on valguse kiirusele lähedaste kosmoselendude abiga koloniseerinud hulga planeete.
 
Selliste hulgas on ka kaksikplaneet Sainte Anne ja Sainte Croix, mille asustasid algselt prantslased. Hiljem (peale loos ainult põgusalt mainitud sõja kaotust) võtsid juhtrolli üle inglased. Suures plaanis on aga tegemist pigem hüljatud kolkaga.
 
Esimene lugu on ühe poisi jutustus oma lapsepõlvest ja kasvamisest Sainte Croix planeedil. Tema isa on pealinnas lõbumajapidajaks, kuid tema põhitegevuseks on salapärased teaduslikud eksperimendid. Ühel päeval aga saabub linna antropoloog planeedilt Maa, kes on huvitatud ühest hüpoteesist seoses kaksikplaneedi kadunud põliselanikega...
 
Teine lugu on sama antropoloogi üleskirjutus põliselanike müüdist, mis pärineb planeedilt Sainte Anne. See kirjeldab peategelase Liivalkõndija unenäoretke ja kohtumist salapärase Varjulaste liigiga. Kolmas lugu aga koosneb sama antropoloogi korraldatud ekspeditsiooni märkmete segapudrust, mida loeb üks sõjaväeametnik pärast tolle arreteerimist...
 
Ma pean ütlema, et Wolfe'i teostega ei ole ma seni eriti sama lainepikkust leida suutnud. Esimene lugu seda muljet ei muutnud, kuigi ma võin hinnata autori head 19. sajandi lõpu ülemerekolooniate vaimu tabamist (kohati oli täitsa Camus' lugude tunnet). Siiski kuhjas autor jälle kokku hulga vihjeid, sümboleid ja allteksti - ning lugu ise kadus sinna vahele ära.
 
Teist ja kolmandat lugu lugedes aga paranes mu arvamus märgatavalt. Nimelt täiendavad ja tugevdavad need nii mõndagi mõtet, mida esimeses loos ainult muuseas pillatakse. Põhiline on muidugi teooria, mille alusel olid põliselanikud kujumuutjad, kes suutsid inimkoloniste täiuslikult matkida. Teises loos aga näiteks ka mõte, et inimkolonisatsioone on olnud ka ammuunustatud minevikus.
 
Kujumuutjate mõtet on kasutanud ka üks Ray Bradbury "Marsi kroonikate" lugudest, kus Maalt saabunud raketi meeskond leiab Marsilt eest oma lapsepõlvekodud ja lähedased. Muidugi, ka ilma selle spetsiifilise mõtteta oleks päris ilmne leida mõlemast loost süüd kolonialismi eest. Siiski on Wolfe ka selles mõttes selgelt eristuv.
 
Nimelt on Wolfe'i kahetsusel mingi eriline katoliiklik värv, mida võiks võrrelda ehk kuulsa Inglise katoliku autori G. K. Chestertoniga. Nii on kolmas lugu kirjeldusest hoolimata vähem kafkalik ja rohkem viimase autori müstilise teose "Mees, kes oli Neljapäev" moodi. Mitte täiesti minu meele järele, kuid siiski täiesti loetav ja märkimisväärselt huvitav.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Hitchhiker's Guide to the Galaxy on humoorikas ulmelugu või ulmesketšide sari. Lugu algab Inglismaal, kus peategelane Arthur Dent püüab kaitsta oma majakest lammutamise eest (selle asemele rajatakse parajasti kiirteed). Ootamatult ilmub kohale tema sõber Ford Prefect, kes teatab, et maailmalõpp saabub mõnekümne minuti pärast.
 
Ford on tegelikult tulnukas, kes töötab reporterina "Pöidlaküüdi reisijuhi" väljaandes ning ta ei eksi. Planeedi kohale ilmub Vogoni tulnukate laevastik, mis hävitab Maa, et selle asemele rajada hüper-kiirtee. Arthur on ainus maalane, kes sellest pääseb, sest osava hääletajana meldib Ford neid mõlemat sekund varem sama laevastiku pardale.
 
Samal ajal aga röövib Linnutee teises otsas galaktika president Zaphod Beeblebrox eksperimentaal-ajamiga kosmoselaeva ning põgeneb, kannul poole universumi politseijõud. Kui nende kahe seltskonna teed juhuslikult ristuvad, siis tuleb välja, et tuttavad pole mitte ainult Ford ja Zaphod vaid ka Arthur ja Zaphodi salapärane kaaslane Trillian...
 
Omamoodi huvitav kogemus on lugeda raamatut, mille suuremad lööklaused on praeguseks juba nii sügaval popkultuuris, et neid teavad ka inimesed, kes Adamsit või "Pöidlaküüdi reisijuhti" muidu nimetada ei oskaks. See pole muidugi otseselt puudus, sest minu arvates ei kuluta liigne kasutamine mitte asja enda väärtust vaid pigem hoopis kasutajat.
 
Asi iseeneses ongi antud juhul jätkuvalt tugev. Veidi ketserlikult võiks küll öelda, et ulmeline osa ei ole siin tegelikult see kõige parem osa. Asjad mis haakuvad otseselt Inglise elu-oluga on lihtsalt kuidagi loomulikumalt parodeeritud. Vaimustav sõnavahetus kiirtee plaanide peitmise teemal või stseen kohalikus pubis hetk enne maailmalõppu on heaks näiteks.
 
Esimesed peatükid ongi seetõttu kõige võimsamad. Kuid kuigi peab tunnustama autori julgust Maa ilma liigse tseremooniata õhku lasta, kaob sellega ka mingi osa sellest kindlast pinnast, mis varem tema huumorit toetas. Kulda leidub ka edasisel teel (fjordide eest auhinna saamise seletamine võtab üsna tabavalt kokku kõik erinevad kultuuripreemiad), kuid harvem.
 
Eraldi võib ka välja tuua, et tegemist on ikkagi eelkõige lõdvalt seotud sketšide koguga. Kuigi autor on ilmselgelt vaeva näinud, et nende vahele ka kandev lugu tõmmata, paistab kogu kremplit koos hoidvat hõbedast teipi ikka siit-sealt. Filmiversiooni lisainfos nentisid tegijad samuti, et loo täiendav tugevdamine ja ühtlustamine oli nende kõige raskem ülesanne.
 
Loodetavasti ei kõla see kõik ülemäära kriitiliselt, sest tegelikult kuuluvad teose parimad hetked ikkagi kõigi aegade tippu. Teisest küljest aga pole nõrgemad kohad mitte ajale jalgu jäänud, vaid kardetavasti pole need kunagi tegelikult väga head olnud. Lugedes ongi hea juba eelnevalt arvestada mõlema poolega.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Door into Summer on ajarännu- ja (praegu vaadates retro-)tuleviku ulmelugu. Tegevus algab aastal 1970, kui Ühendriigid on Külma sõja võitnud ning robootikarevolutsioon on täies hoos. Üks selle revolutsiooni võtmeisikuid on geniaalne insener Daniel Boone Davis, loo jutustaja ja peategelane.
 
Nimelt on Davis koos paari sõbraga käima lükanud idufirma robootika rakendamiseks kodutööde juures. See töö on üle ootuste edukas ja tõotab uskumatuid kasumeid - aga peagi tõmbavad partnerid tal naha üle kõrvade ja üritavad teda kõigest ilma jätta. Erinevate plaanide tulemusena külmutatakse Davis lõpuks kolmekümneks aastaks ja ta ärkab uuesti üles aastal 2000.
 
Seal aga selgub, et vahepeal on Davis ilma jäänud kõigist oma investeeringutest ja rahadest. Puupaljana peab ta hakkama end tundmatus tulevikus uuesti üles töötama. Peagi aga tundub, et nii mõnigi asi pole selline, nagu olema peaks. Juhuslikult kuuleb ta siis ka kunagise geniaalse aga praegu põhja käinud professori Twitchelli katsetest päris ajamasinaga...
 
Ma pakuksin, et seda lugu võiks kõige paremini kirjeldada sõnaga "mahe". Siin ei ole sellist energilist tulevärki, nagu Heinleini paremates seikluslugudes, või hilisemate raamatute ideepõhisust ("Tähesõdalased", "Võõrana võõral maal"). Pigem voolab see üsna rahulikult algusest lõpuni välja.
 
Suhteliselt vaikse tooniga on üles võetud ka tegelased. Peategelase arvamused elust ja asjadest on autorile omaselt enesekindlad ja kergelt humoorikad, kuid midagi erilist temast meelde ei jää. Samuti on tema tõelisele armastatule lõpuks pühendatud vaid paar lehekülge. Kõige värvikam tegelane on hoopis peategelase mehine isakass Petronius, keda oleks tahtnud rohkemgi näha.
 
Välja võib küll tuua, et ajarännu-teema on kirjeldatud meisterlikkusega, mida võibki oodata selle teema klassikaliste juttude nagu "Enese ees ja järel" või "All You Zombies-" autorilt. Asjad, mis võivad tunduda kahtlased ongi nii mõeldud, et need saaks lõpuks selle võtte abil korralikult kokku tõmmatud.
 
Tervet romaani aga see õnnestumine päris kanda ei jaksa. Kahtlemata on tegemist hea sujuva lugemisega nii mõnegi toreda teema (ja kassiga). Heinleini paremad lood aga asetavad lati sellisele kõrgusele, et käesoleva võib selles reas nimetada pigem ausate keskmikute hulka.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Night Lamp on klassikalist tüüpi kosmose-ulmelugu millalgi täpsustamata tulevikukauguses. Loo peategelaseks on salapärase minevikuga orb Jaro. Planeedil Camberwell välitöödel olevad akadeemikud Hilyer ja Althea Fath leiavad ta kohalike külapoiste poolt vaeseomaks pekstuna ja viivad ta haiglasse.
 
On selge, et lisaks füüsilistele vigastustele on poiss üle elanud ka mingi hirmsa hingelise trauma. Tema elu päästmiseks otsustavad arstid ta mälu kustutada. Lastetu akadeemikupaar aga kiindub poissi ja lapsendab ta. Nii kasvabki Jaro üles armastavas kasuperes nende koduplaneedil Gallingale.
 
Siiski on selge, et Jaro minevikus peitub mingi saladus, mis talle alateadlikult rahu ei anna. Ta tunneb tohutut tõmmet kosmoselendude poole ning kasuvanemate taunivast suhtumisest hoolimata sõbruneb ta salapärase kosmosepiloodi Tawn Maihaciga...
 
Ma pean ütlema, et muidugi on kõiksugused salapäraste orbude lood praeguseks juba pisut kulunud. Samuti pärineb autori universum otse ulme kuldajastu perioodist, kus raketid lendavad planeedilt planeedile nagu lennukid. Selles suhtes on lugu küllalt sarnane näiteks sama autori pea 30 aastat varem kirjutatud "Emphyrioga".
 
Siiski on Vance sellest kivist päris palju vett välja pigistanud, mis on ka juba omaette saavutus. Tema erinevad kultuurid on meeldivalt kirevad, näiteks aitab Gallingale humoorikas klubide ja prestiiži süsteem kaasa loo esimese poole lugemisele. Jaro lapsepõlve osa võtab enda alla tegelikult pea poole raamatust aga venima see ei jää.
 
Samuti näitab head kompositsiooni see, et loo algus ja Jaro ema surm on üsna sünged, aga sellele järgneb pikem helge ja rõõmus periood. Lõpuosa kus saladusi paljastatakse, on jälle kohati päris sünge, eriti mis puutub Jaro kaksikvenna saatusesse.
 
Eraldi tahaks aga kiita Hilyeri ja Althea tegelaskujusid. Teist nii armsat kasuvanemate paari ei tulegi kohe vähemalt hiljuti loetud kirjandusest meelde. Just neil on suur osa selles, et hoolimata loo suhtelisest pikkusest ja sisu lihtsakoelisusest on lugemiselamus ikkagi hea.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

"Selle loo esimest poolt nägin ma unes", on autor öelnud raamatu kohta, mille tegevus algab koroonapandeemiaga. "Unenäoline" on ka paslik kirjeldus kogu lühiromaani kohta, mis stardib praeguseks kõigile väga tuttavast kohast, kuid mille tee võtab seejärel mõnegi veidra pöörde.
 
Pealkirjas mainitud päevik kuulub üksinda Tallinna külje all Peetri külas elavale noormehele, kes kirjutab seda enam kui kolm aastat pärast maailmalõppu ja peaaegu kümme aastat pärast käesoleva aasta pandeemiat. Tasapisi jõuab ta minevikukirjeldustest ka selleni, mis juhtub pärast.
 
Nõnda liigub lugu koroonaviiruse esimestest lainetest edasi kummaliste ja õõvastavate fenomenideni, mis ennustavad midagi kaugelt hullemat. Lõpuks jõuab kätte maailmalõpupäev – kuid on võimalik, et pärast seda varitseb maailma veel midagi palju hullemat ...
 
Maailmalõpu teema pole muidugi otseselt midagi uut ka Eesti hiljutises kirjanduses. Mari Järve "Esimene aasta" kujutas juba 2011. aastal kohaliku pilguga maailma laastavat ebolapandeemiat ning Armin Kõomägi maagilisem üksi-maailmas lugu "Lui Vutoon" võitis aastal 2015 isegi romaanivõistluse.
 
Tihhonovi unenägu aga lisab neile teose, mis põhineb eelkõige ulmekirjanduse kaanonitel. Näiteks on kirjeldused peategelase varustuse kogumiskäikudest inimtühja Tallinna ümbruskonnas otsekui kantud Richard Mathesoni klassikalise maailmalõpuromaani "I Am Legend" stiilist.
 
Ebardite kahese loomuse kirjeldused meenutavad jälle tähelepanuväärselt mitmekesise loominguga kirjaniku Colson Whiteheadi zombi-apokalüpsise lugu "Zone One". Stseenid põismagunatega aga tulevad tuttavad ette kõigile, kes on lugenud meilgi ilmunud John Wyndhami romaani "Trifiidide päev".
 
Erinevad müstilisemad noodid, eriti teose lõpuosas, langevad küll natuke rohkem ansamblist välja. Isegi mitmekesises loos tundub see kui asi, ilma milleta oleks lõpp tugevam saanud – korraks tuli neid lugedes ette ka mälestus autori varasema perioodi romaanist "Existerion".
 
Ideede rohkus on samaaegselt selle lühiromaani tugevus ja nõrkus. Ühest küljest on selle kulgemine tõepoolest kui unenägu, kus ühe painaja juurest põgenemine viib järgmiseni. Teisest küljest jätab selline kirevus mulje popurriist, mitte selgekujulisest tervikust.
 
Lõpptulemust tõstab kõrgemale Tihhonovi andekus konkreetsete stseenide kujutamisel ja lahendamisel. Kuigi teose stiil on päevikuvormile vastavalt pigem kuiv, siis teatud hetkedel paneb autor lihtsate sõnade sisse nii palju emotsiooni, et tulemus on tõesti kaunis.
 
Nõnda ongi esimene koroonapandeemiast inspireeritud kirjanduslik tulemus üldiselt täiesti lugemist väärt. Tihhonovi unenäolises loos keerlev erinevate maailmalõpu-värvide kaleidoskoop sobib nii ulmehuvilistele kui ka neile, kellele see oleks esimene apokalüptiline raamat.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti eesti keeles
Mart Pechter

Revelation Space on korraliku haardega kosmoseooperi tüüpi ulmelugu. Umbes tuhandeaastase kaugusega tulevikus on inimesed koloniseerinud peotäie planeete (kuigi nende vahel reisimine on raske ja aeganõudev, kuna valguse kiiruse ületamine pole võimalik). Teisi intelligentseid liike kosmoses aga väga kohatud pole.
 
Loo tegevus algab kolmes erinevas liinis. Ühes neist korraldab doktor Dan Sylveste planeedil Resurgam väljakaevamisi - tundub, et seal on elanud kunagi võõras tsivilisatsioon, kuid peaaegu miljon aastat tagasi on kogu planeedi pind ootamatult tuhaks põletatud. Keset tööd aga vangistatakse ta poliitilistel põhjustel.
 
Teises liinis hulgub kosmoses ringi iidne laev, mida juhib käputäis vaenutsevaid tegelasi. Nende eesmärk on leida üles doktor Sylveste, kes ainsana suudaks nende kaptenit ravida. Kolmandas palkab salapärane daam Yellowstone planeedil mõrtsuka, kes peab igal juhul sellesama doktor Sylveste kõrvaldama.
 
Palgamõrtsukas meldib end pettuse abil iidse laeva peale, kui too doktor Sylvestet otsides Yellowstonele jõuab. Nii saavad kõik osapooled lõpuks Resurgami juures kokku - kuid seal selgub, et neid kõiki on tagant lükanud jõud, mis on palju vanemad ja õudsemad kui ette kujutadagi suudaks...
 
Ma pean ütlema, et tegemist oli minu jaoks suhteliselt vastuolulise teosega. Ühest küljest oli tore näha autori tugevat füüsikatausta (ikkagi astronoomiadoktor), mis andis maailmaehitusele palju juurde. Fermi paradoksi teemadel mängimine (miks me pole maavälist intelligentsi kohanud?) ei ole uus teema, aga lahendus oli kahtlemata andekas.
 
Samuti oli teose kondikava hästi kokku pandud ja lahendatud. Kõik mõistatused, alates üksikute tegelaste väikestest teemadest kuni keskse uskumatu mastaabiga saladuseni, olid lugejale korralikult ette mängitud ning kõik otsad lõpuks ka kokku viidud. Paljud tuntumadki kirjanikud kipuvad sellistesse asjadesse lohakamalt suhtuma.
 
Kahjuks aga ägas seesama kondikava tekstikoorma all, mida oli vastandina esimese täpsusele kokku kuhjatud suhteliselt vaba käega. Esimese kahe kolmandiku jooksul ei juhtunud just midagi eriti olulist ning teose mahtu arvestades oli sellist jutuveeretamist kaugelt liiga palju. Autori pigem kuiv stiil süvendas siin probleemi veelgi.
 
See oli veider, sest olen eelnevalt lugenut mitut sama autori lühivormi, mis on kõik pigem meeldinud. Vahest on tegemist juhtumiga, kus lühemate mahtude piirangud ei lase kirjanikul oma muidu häid mõtteid üleliia teksti alla ära matta? Kuna sama universumi järgmised romaanid paistavad aga veel paksemad olevat, siis ei julgusta see teekonda jätkama.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
11.2020
Mart Pechter

The Dispossessed on sotsioloogiline ulmelugu. Tegevus toimub Tau Ceti tähe kaksikplaneedil, millest üks on Maa-sarnane (Urras), teine aga enamuses kuiv kõrb (Anarres). Peaaegu kakssada aastat enne loo toimumist asustasid Anarrese põgenikud Urraselt, kes soovisid luua vaba anarho-sündikalistlikku ühiskonda.
 
Lugu ise algab peategelase, geniaalse Anarrese füüsiku Sheveki põgenemisega koduplaneedilt ja suundumisega Urrasele. Sellest hetkest alates hargneb lugu kaheks, üks liinidest kujutab Sheveki elu ja tööd Anarresel alates lapseeast kuni põgenemiseni, teine aga tema saabumist Urrasele ja edasisi sündmuseid.
 
Sheveki töö tõotab nimelt ühendada erinevad aja-ruumi teooriad (natuke sarnaselt sellele, kuidas meie ajaloos otsitakse võimalust raskusjõu ühendamist osakeste standardmudeliga), mille praktiliseks väljundiks oleks valgusest kiirem infovahetus. Kuid kes oleks selle avastuse vääriline ning milleks seda kasutataks?
 
See on suurepärane teos. Võiks ju arvata, et lugu, mis räägib hästi palju ühiskonnakorraldusest, kollektivismist ja individualismist ning nende mõlemaga seotud vabadusest, kukub välja nagu kuivemat sorti loeng ülikooli esimesel kursusel. Õnneks on Le Guin sellesse lõksu langemiseks liiga tark kirjanik.
 
Sest kuigi kõik see on loos olemas, on see eelkõige rikkalikuks taustaks (samamoodi, nagu autori kuulsaim teos "Pimeduse pahem käsi" ei ole tegelikult rangelt sooteemaline). Lugu ise kuulub aga täielikult peategelasele Shevekile ning mina ise võtaks seda kui lugu üksindusest.
 
Eraldatus esineb siin sümboolselt mitmel viisil. Anarres on tahtlikult end eraldanud Urrasest, Urras omakorda koosneb rangelt eristatud riikidest (siin on nähtavad meie ajaloo Külma sõja ekvivalent-vastasseisud). Urrasel on omakorda kontakt kahe tulnukarassiga (Maa ja Hain), kes on aga kosmiliste vahemaade kaugusel...
 
Ükski eraldatus pole aga nii täielik kui olla üksi iseendas, nagu Shevek on. Selle osas ei ole kasu ei Anarrese kollektivistlikust ühiskonnakorraldusest ega ka Urrase kõrgemal tasemel olevast füüsikateadlaste seltskonnast. Tõeliselt ilmajäetud ei ole mitte Anarrese nappuses elavad inimesed, vaid Shevek ise.
 
Loo lahendus on sellele vastavalt sümboolselt ilus, meenutades Arkadi ja Boriss Strugatski romaani "Väljasõit rohelisse" lõpulauset. Ansible, mis suudab omavahel siduda valgusaastate kaugusel olevad planeedid, tõotab nende eraldatusele lõppu - kas seesama on võimalik ka väiksemal tasandil?
 
Kui midagi üldse kritiseerida, siis on Urrasel toimuv lugu oluliselt lihtsakoelisem kui Anarrese vaimustavalt põhjalik ja nüansirikas versioon. Pigem kasutatakse seda kui peeglit, et anda Anarresele põhjalikumat tausta (ning tuletada meelde, kui kaugele viimane vigadest hoolimata jõudnud on).
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Shrinking Man on psühholoogiline ulmelugu. Peategelane, Scott Carey on loo alguseks umbes 5/7 tolli pikkune (natuke alla 2 cm) ja vangis oma maja keldris, kus ellujäämine muutub iga päevaga raskemaks. Lisaks väheneb ta iga päev täpselt 1/7 tolli kaupa ja küsimus on, mis temast viie päeva pärast saab...
 
Paralleelselt selle looga näeme ka tagasivaateid Carey elule, alates juhtumist mis algatas tema kahanemise. Kogu protsess on aega võtnud väga pikalt (1/7 tolli päevas) ning kuigi füüsiliselt valutu, on see kohutavalt mõjunud Carey vaimsele poolele.
 
Nimelt on see lagundanud märkamatute sammudega Carey seost ülejäänud maailma ning eriti tema naise ja tütrega. Kõigepealt on see röövinud talt autoriteedi, siis taandanud ta lapse, seejärel ebardi tasemele. Lõpuks, alates nukusuurusest ja sealt allapoole on ta teistele vaevalt enamat kui huvitav putukas.
 
Minu arvates on tegu suurepärase teosega. Kõige enam saaks seda võrrelda ehk Franz Kafka klassikalise looga "Metamorfoos" eelkõige peategelase võõrandumise ja tema ära tõukamise motiivide tõttu. Ebardiks muutunud perekonnaliikme vangistus on muidugi veel vanem teema, mis jõuab otsaga tagasi Minotaurose müüdini.
 
Seda lugu saab võtta ka kui allegooriat ravimatu haiguse teemal (veidi nagu Robert Silverbergi romaan "Dying Inside" räägib võimeid kaotava telepaadi loo kaudu tegelikult surmast). Ma usun, et näiteks vähi laastamistööd näinud inimesed tunnevad vägagi ära kirjelduse sellest, kuidas haige otse füüsiliselt kokku kuivab.
 
Carey teeb peategelasena huvitavaks see, et ta on üsnagi lihtne isiksus - teatud mõttes täiesti tavaline mees omas ajas ja ruumis, oma paremate ja halvemate külgedega. Ta ei taha aga oma saatusele alistuda ja kuigi ta murdub nii mõneski selle õudse teekonna etapis, tõuseb ta lõpuks jälle ja läheb edasi.
 
Teaduslikku poolt pole siit mõtet otsida - aga see olekski vale lähenemine. Nagu pole mingit põhjust vaja selleks, et Gregor Samsa ühel hommikul hiiglaslikuks putukas moondatuna ärkab, ei ole tegelikult ka selleks, et Scott Carey alates ühest päevast täpselt seitsmendiktolli kaupa kahanema hakkab. Mõte on ju hoopis mujal.
 
Siin on minu arvates jälle tegemist juhtumiga, kus ulmežanri teos võtab ette midagi, mis võiks olla peavoolukirjanduse leivanumber - ning lihtsalt lööb selle üle. Kui autor jutustabki selle loo hemingwayliku sirgjoonelisusega, siis seda ma veaks ei pea. "I Am Legend" võib olla Mathesoni kuulsaim raamat, aga ma olen üsna kindel, et see siin on tema parim.
 
Hinnang: 10/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

A Deepness in the Sky on planeediseikluse-ulmelugu. Tegevus toimub millalgi kaugemas tulevikus, kus inimkond on valguse kiirusele lähedase kosmoselennu-tehnoloogiaga koloniseerinud juba hulga planeete. Kahjuks on kauba- ja infovahetus üle kosmiliste vahemaade ikkagi äärmiselt aeglane ning tsivilisatsioon erinevatel planeetidel langeb murettegeva järjekindlusega kokkuvarisemise ja barbarismi tsüklitesse.
 
Seda olukorda leevendab pisut Qeng Ho võrgustik, lõdvalt seotud ühendus kaubitsejatest, mis oma laevadega pidevas planeetidevahelises lennus. Käesolev lugu läheb käima siis, kui salapäraselt SisseVälja tähe ümber tiirlevalt planeedilt püütakse kinni signaal, mis viitaks nagu mitteinimestest tsivilisatsioonile. Nähes riskantset võimalust muinasjutuliseks kasumiks, varustab üks Qeng Ho seltskond väikese ekspeditsiooni sinna suundumiseks.
 
Kohale jõudes selgub aga kaks keerulist asjaolu. Esiteks on tulnukate tsivilisatsioon tõesti olemas, kuid oma arengus on nad alles kusagil uusaja alguses. Erinevalt inimtsivilisatsioonide pidevast tõusust ja langusest ei paista ka, et Ämblikutel (nagu neid välimuse järgi kutsuma hakatakse) oleks kunagi mingit kõrgtsivilisatsiooni olnud. Arusaamatu tundub ka kogu kohaliku päikesesüsteemi ülesehitus, mis tundub trotsivat tuntud füüsikaseaduseid.
 
Teiseks jõuab Qeng Ho seltskonnaga samal ajal sinna ka ekspeditsioon lähedalasuvast Tõusjate impeeriumist. Erinevalt ärimentaliteediga Qeng Ho'st on Tõusjate ekspeditsioon üles ehitatud julma sõjaväelise korra järgi - ning tundub, et nad peidavad veel mingit saladust. Kokkupõrked nende kahe poole vahel on kiired tulema, samas kui taevas toimuvast teadmatuses oleval Ämblikute planeedil tõuseb esile geniaalne teadlane, kes muudab nende tsivilisatsiooni käiku...
 
Ma arvan, et Vinge on kahtlemata andekas kirjanik. Mulle meeldib, et Ämblikud olid kolmest tegelaste grupist kõige sümpaatsemad, eriti arvestades seda, kui lihtne on inimeste instinktiivset jubedust hiidputukate ees ära kasutada. Sarnasena meenuvad näiteks Hal Clementi "Mission of Gravity" peategelastest sajajalgsed. Andekalt oli lahendatud ka see, miks Ämblikute kirjeldamine nii inimesesarnane oli (võõraste keelte ja selle kaudu kultuurielementide tõlkimise aspekt on siin rohkem kui olulisel kohal).
 
Tore on ka see, et kui enamuse teosest andis Vinge suhteliselt läbinähtavaid vihjeid erinevate saladuste kohta, siis oli see eelkõige võte lugeja tähelepanu hajutamiseks. Lõpus oli tal ikkagi võtta veel täiendav pööre, mille kohta olid tagasivaates ka vihjed tegelikult olemas, kuid need on peidetud lihtsalt tavapärasest sügavamale. Tänu sellele õnnestus tal mind kenasti ja ootamatult tabada.
 
Loo peamine ja ainus probleem tuleb sellest, et kuigi idee on väga hea, siis praktikas ei taha selle kaks erinevat tükki hästi kokku minna. Ma saan aru, et loo seisukohast pidid inimesed kohale jõudma siis, kui Ämblikud olid ühes spetsiifilises arenguetapis ja ei saanud enne tegutseda, kui Ämblikud olid jõudnud järgmisesse. See tähendab aga, et esimese kokkupõrke ja lõpplahenduse vahel ei toimunud inimeste loos tegelikult mitte midagi olulist.
 
Iseenesest oli ka inimeste loos piisavalt huvitavat, et lugedes tuju ära ei kaoks - tagasivaated Qeng Ho ajaloole, Fookuse idee unikaalne jubedus, natuke vandenõupunumist ja mõtteid Stockholmi sündroomi kohta. Siiski, kui tegevus juba aastatepikkuse mõõtme sai, muutus see kõik mingil hetkel nagu lõputuks sõelaga vee kandmiseks. 
 
Huvitav on, kuidas Vinge teist kuulsat teost "Leek sügaviku kohal" lugedes mõtlesin, et universumiloome on autoril geniaalne, aga lugu oleks ehk parem olnud peamiselt kõigest ühele planeedile keskendudes. Ämblikute planeedi lugu siin raamatus ongi tegelikult piiratum ja sellevõrra parem - aga samas tundub mulle, et autor on lasknud ennast loo teatud osadel liigselt kaasa tõmmata. Lõpptulemuseks ongi kokku väga tugev sooritus - aga kõrgemast klassist ka seekord samm puudu, lihtsalt teistsugune.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Hellstrom's Hive on allegooriline ulmelugu. Tegevus läheb käima siis, kui salajane valitsusasutus (mida kutsutakse lihtsalt "Agentuuriks") satub kahtlase saladuse jälgedele. See kannab koodnime "Projekt 40" ja seostub ekstsentrilise putukauurija ja dokumentaalfilmitegija doktor Nils Hellstromiga.
 
Agentuur on muidugi ise hõivatud pidevate sisevõitluste ja tülidega ning ei pane alguses tähelegi, et Oregoni osariigi vaikses maakohas asuvat Hellstromi maavaldust uurima saadetud agendid hakkavad üksteise järel kaduma minema. Tõde ei oska nad aimata ka veel siis, kui on selge, et midagi kahtlast on teoksil.
 
Nimelt näevad lugejad samal ajal kõrvalt ka doktor Hellstromi vaadet, mis on Agentuurist alati sammu võrra ees. Juba põlvkondi kestnud projekt on tema valdustes loonud ühiseluliste putukate põhjal korraldatud ühiskonna mille hiiglaslik pesa ulatub juba kümnete korruste võrra maa alla. Ja varsti peaks pesa välja saatma esimese sülemi...
 
Peab ütlema, et Herberti kuulsaima teose "Düün" kosmoseooperi-mastaapidega võrreldes on siinne lugu kaugelt väiksem ja lihtsam. Siiski võib ka siin näha ideed, mille järgi võib inimeste tõuaretusega jahmatavaid tulemusi saavutada (mulle tundub ka, et osad siinse raamatu mõttearendused jõudsid hilisemasse teosesse "Düüni jumal ja keiser").
 
Andekaks teeb siinse kujutluspildi autori võte kujutada Hellstromi kolooniat sümpaatsemana alternatiivist - Ühendriikides valitseb selles loos paras politseiriik ning lisaks on Agentuuri töötajad kujutatud madalalaubaliste jõhkarditena. Teiselt poolt aga näitab autor ka inimputukate elu õudsemaid külgi, tekitades sellega mõjuva dissonantsi.
 
Kui ainult raamat lõppeks selles staadiumis! Kahjuks aga hakkab autor alates teose keskosast vinti järjest peale keerama ja muudab sellega põhilise põnevuskoha - Hellstromi koloonia kui eksistentsiaalne oht inimkonnale - järjest vähem usutavaks. Lõpplahenduse ajaks on see usk juba nii madal, et viimane "deus ex machina" on peaaegu koomiline.
 
Vahest tuleb probleem sellest, et algselt ajakirja järjejutuna ilmunud lugu ei valminud ühekorraga? Kindlasti on tegemist huvitava ja täiesti loetava näitega, kui eesmärgiks on tutvuda Herberti vähem tuntud loominguga. Väga palju enamat see lugu, mõnedest märkimisväärsetest tugevustest hoolimata, siiski tervikuna kokku ei anna.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

A Canticle for Leibowitz on postapokalüptiline ulmelugu. Millalgi 1950ndatel puhkenud tuumasõda on hävitanud maailma - kuid veel hullem on olnud sellele järgnev Lihtsustamise pogromm, kus katastroofis teadust süüdistavad raevunud ellujäänud on tuhaks põletanud kõik raamatud ja mõrvanud iga kätte saadud intelligendi.
 
Loo esimene osa "Fiat Homo" toimub 600 aastat peale katastroofi, kuskil Arizona kõrbes seisvas Püha Leibowitzi kloostris. Katoliku kirik on ainus organisatsioon maailmas, mis hoiab veel alles fragmente kunagistest teadmistest. Kui aga noor noviits Francis kõrbes paastudes muistse pommivarjendi avastab, kardab kloostriülem Arkos, et see toob kaasa pahandusi...
 
Loo teine osa "Fiat Lux" toimub eelmisest veel 600 aastat hiljem. Samal ajal, kui ümbruskonnas hakkavad võimust võtma esimesed ilmalikud riigid, võõrustab sama kloostri abt Paulo geniaalset teadlast Thon Taddeot, kes soovib uurida kloostris säilitatavaid käsikirju, et leida sealt kadunud teadmisi...
 
Loo viimane osa "Fiat Voluntas Tua" toimub veel 600 aastat hiljem. Kosmosetsivilisatsioon on tagasi ja ikka samas kohas seisev klooster on muutunud tähtsusetuks reliktiks. Kuid Ameerika konföderatsiooni ja Aasia koalitsiooni vahelised pinged on juba viinud kokkupõrgeteni ja kloostriülem Zerchi saab teate katoliku kiriku viimase võimaluse plaani kohta...
 
Lugesin seda raamatut teist korda ja esmakordselt originaalkeeles - ning pean ütlema, et vahepealse umbes kümne aasta jooksul on see ainult paremaks läinud. On hämmastav, et kuigi see lugu tõukub eelkõige oma perioodile omastest Külma sõja ja tuumaohu muredest, on see võrreldes mõnede teiste samateemaliste teostega jäänud ajahambast täiesti puutumata.
 
Seda seetõttu, et tuumasõda pole siin muud kui instrument. Eelkõige on see lugu säilitamise, püsivuse ja stabiilsuse väärtustest. On põnev, kuidas autor on seda esitanud kolme ajastu taustal - pimeduse aeg, kus klooster on tsivilisatsiooni tipp; renessanss, kus ilmalik maailm mööda läheb; ja lõpuks uusaeg, kus seda pole enam kellelegi vaja (kuni jälle juhtub...).
 
On lausa hämmastav, kui sügavalt kristlik-konservatiivne see teos oma olemuselt on ning kui veenvalt see samas oma loo ja mõtte esitab. Sellele aitab kaasa tegelaste sisekaemuse esitamine - kõik nad käivad läbi oma sümboolse Ketsemani aia hirmu- ja kahtlushetked enne meelekindluse leidmist. Samuti pehmendab meeleolu autori huumorimeel, kord soojamalt, kord süngemalt.
 
Kui midagi kritiseerida, siis ei ole loo kolmas osa ehk päris samasugusel tasemel kui esimesed kaks. Üldiselt aga on tegemist täiesti monumentaalse teosega. Isegi veendunud ateist võib selle lõpuks tunda tahtmist mungarüüd selga tõmmata ja saada selleks peaaegu nähtamatuks sinepiivaks, mis hoiab üleval midagi tõeliselt suurt.  
 
Hinnang: 9/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Martian Time-Slip on unenäoline ulmelugu. Tegevus toimub meie omast natuke erinevas maailmas - Marsi kuulsates kanalites voolabki päris vesi (kuigi seda palju ei ole) ning planeeti katvas kõrbes hulguvad ringi Austraalia aborigeene meenutavad marslased, iidse tsivilisatsiooni mandunud riismed.
 
Samal ajal on Marsi koloniseerimine inimeste poolt täies hoos. Jämedat otsa hoiab enda käes ÜRO, kuid nii Ühendriigid, Nõukogude Liit, Lääne-Saksamaa, Ungari kui ka Iisrael on igaüks oma rahvast kohale saatnud. Poliitilised erimeelsused on siiski tagaplaanil, sest Marsi karmis kõrbes on tähtsad hoopis teised asjad.
 
Näiteks on Veevärgi töömeeste ametiühing üks võimsamaid organisatsioone Marsil ja ametiühingu boss Arnie Kott nagu kohalik väike mõisahärra. Kuid ühel päeval Iisraeli koloonias asuvas erivajadustega laste koolis oma poega külastades huvitub Kott kohaliku psühhiaatri Milton Glaubi ideest, et autistlikud lapsed tajuvad lihtsalt aegruumi teisiti.
 
Lootes seda fakti enda huvides ära kasutada, võtab Kott katsealuseks autistliku poisi Manfred Steineri ja hangib lepinguga tööle skisofreeniliste hoogude all kannatava mehhaaniku Jack Bohleni. Viimane peab ehitama masina, mis võimaldaks Steineril oma visioone edasi anda. Bohleni motiveerimiseks kasutab Kott ka oma noore armukese Doreen Andertoni abi...
 
Minu arvates on tegu jälle ühe tähelepanuväärse Dicki romaaniga. Kuigi teemad taju ja tegelikkuse küsimuste kohta on tema teostes ikka ja jälle korduvad, teeb selle loo siin erilisemaks keskendumine vaimsele spektrile neuroloogilistest eripäradest kuni psüühikahäireteni - ja peab ütlema, et tema lähenemine on hämmastavalt kaasaegne.
 
Hullumeelsuse kasutamine kirjanduses on muidugi vana teema, näiteks Edgar Allan Poe paljud kuulsamad lood lähtuvad monomaania-tüüpi kinnisideest. Kuid teaduslik idee neuroloogilisest mitmekesisusest kui maailma nägemise erinevatest viisidest on isegi praegu suhteliselt uus ning oli üllatav siit nii sarnast ideed leida.
 
Mõningad klišeed jooksevad siit loost küll läbi - Jack Bohleni naine Silvia etendab 1950ndate äärelinna igavlevat koduperenaist ja Doreen Anderton on punapeast femme fatale. Samas on näiteks Arnie Kott suurepärane lurjus, labane aga samas kaval aparatšik. Ka hulk kõrvaltegelasi on märkimisväärselt hästi kujutatud.
 
Võib ju öelda, et sarnased mosaiigikillud on Dick paremini kokku pannud oma hilisemas tippteoses "Ubik". Siiski jääb käesoleval raamatul samast tasemest üsna vähe puudu. Samuti on armas mõelda, et tegemist on väikese kummardusega Ray Bradbury jutukogule "Marsi kroonikad" - kuigi Dick on kohati ikka palju süngem kui Bradbury.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Dying of the Light on planeediseikluse-ulmelugu. Tegevus läheb käima siis, kui peategelane Dirk t'Larien saab sõnumi oma eks-armastatult Gwen Delvanolt, kes kutsub teda teadmata põhjusel enda juurde. Gweni asukohaks on parajasti hulkurplaneet Worlorn, mis ei kuulu ühtegi süsteemi vaid kihutab üksinda Galaktika ääre poole, et peagi igavesse pimedusse kaduda.
 
Kui Dirk aga kohale jõuab, tundub talle, et midagi on valesti. Gwen on juba ammu abielus (või tegelikult erilisemat moodi suhtes) Kavalari planeedilt pärit üliku Jaan Vikary ja tema mees-abikaasa Garse Janacekiga. Lisaks on surev hulkurplaneet seadusteta ala, kus Kavalari karmist-barbaarsest kultuurist pärit erinevad osapooled omi asju ajavad. Dirki saabumine paneb selle segu veel kohe eriliselt käärima...
 
Ma pean alustuseks ütlema, et maailmaehitus on siin esmaklassiline. Hulkurplaneet on olnud tühjaks lõuendiks, mida hulk planeedikultuure on selles loos kasutanud omamoodi maailmanäituse pidamiseks, täites selle kirevate pidupäeva-linnadega ja loomaaia-taolise fauna- ja flooraseguga. Selle tausta kaudu saadud pilguheited äratavad kindlasti huvi autori teiste, samas universumis ("Tuhat maailma") toimuvate lugude vastu.
 
Umbes sama hästi on tehtud viited ajaloole, mida teksti sees puistatakse - kuigi põhifookus, Kavalari ajaloo ja kultuuri osa jääb natuke venima. Iseenesest on viimane siiski kena variatsioon teemale "ajalugu tõlgendatakse vaatleja arvamustest-eelarvamustest lähtuvalt". Samuti on positiivne, et kultuuri sees mängitakse läbi veel liberaalse, traditsioonilise ja reaktsioonilise maailmavaate omavahelised kokkupõrked.
 
Lõpuks aga said vähemalt mulle komistuskiviks tegelased Dirk ja Gwen, kes peaksid olema kultuuri ja ellusuhtumise poolest lugejale kõige lihtsamini mõistetavad. Enamuse ajast jätsid nad kahjuks lihtsalt närviliste tobukeste mulje, eriti kõigis stseenides, kus nad kahekesi jäid. Selles osas oli hea meel pigem Jaani ja Garse üle, kes elavdasid lugu oma iga kohalolekuga.
 
Mingis mõttes saan ma aru, et autor on kasutanud kuningas Arthuri müüdi töötlust. Dirk ja Gwen kutsuvad üksteist isegi tekstis mõnikord Lancelotiks ja Guinevereks - Jaan on siis ilmselt kuningas Arthur ja Garse on vahest nagu rüütel Gawain? Dirk on aga erakordselt vilets versioon Lancelotist. Tõenäoliselt oli selline "realistlik" tõlgendus autori teadlik valik, aga võrdlused selliste klassikaliste variatsioonidega nagu T.H. White'i "Kunagine ja tulevane kuningas" või Marion Zimmer Bradley "Avaloni udud" kippusid siiski segama.
 
Lisaks on teose juures näha ka märke probleemist, mis autorit hiljem tema kuulsaima teose juures kummitama hakkab - ta võib küll kujundlikult öelduna hulga palle huvitaval viisil õhku pilduda, aga nende efektse kinni püüdmisega tekib tal lõpus probleeme. Nii mõnigi teema jookseb siin vaikselt liiva või lõigatakse lihtsalt vägivaldselt läbi. Maailmaehituse toredus ja andekus tõstavad selle teose kindlasti positiivseks ja annavad sellele korraliku lugemisväärtuse. Muu osa läheb aga vähemalt minu jaoks üsna vagusalt sinna lahkesse öösse.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Best of Cordwainer Smith on ulmejuttude kogumik (SF Masterworks sarjas välja antud pealkirjaga "The Rediscovery of Man"). Väga hästi valitud jutud annavad umbkaudselt kronoloogilise ülevaate Smithi loodud Inimkonna Vahetalituse universumist (Instrumentality of Man) ja selle erinevatest pöördepunktidest uskumatu, pea 15 000 aasta pikkuse ajaloo vältel.
 
Scanners Live In Vain (1950) 8/10
 
Siin loos on Vahetalitus üsna algusjärgus, umbes aasta 6000 juures. Kosmoselendudes kasutatav aegruumi painutamine tekitab inimestele kohutavat valu, seetõttu on loodud inimrobotilaadsed habermanid ja skännerid, kelle aju on ülejäänud kehast lahti ühendatud. Aga nüüd on mingi teadlane teada andnud, et ta on valu probleemi lahendanud! Kas skännereid on üldse enam vaja?
 
Väga hästi kirja pandud lugu, kus on juba tunda autori loodud universumi rikkalikkust ja jutustamisoskuse andekust. Vähetähtis pole ka õuduselement, mis jookseb läbi pea kõigist autori lugudest. Lõpplahenduses on natuke tunda pulp-stiili mõju, aga muidu ei usuks, et nii tugev lugu autori esimeseks avaldatuks on.
 
The Lady Who Sailed the Soul (1960) 8/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. Kosmoselaevade juhtimine on ikka veel piinarikas tegevus, mis teeb inimesed enneaegselt vanaks ja haigeks. Kuid mis juhtub siis, kui üks selliselt räsitud piloot saabub Maale ja kohtub tütarlapsega, kes on tõenäoliselt kõige üksildasem inimene tervel planeedil?
 
Tegemist on lihtsalt ilusa armastuslooga (kuigi kosmoselennu kujutamises on jätkuvalt paras annus õudust). Siin tuleb juba hästi esile autori võte, kus lugusid esitatakse kui pärimusi või legende.
 
The Game of Rat and Dragon (1955) 7/10
 
Siin loos on Vahetalitus umbes aastas 9000. Kosmoselennud on jõudnud uude etappi, kus on avastatud liikumine hüpetega läbi "ruumi väljaspool aegruumi". Kuid üsna pea selgub, et seal varitseb mingi kohutav ja näljane jõud. Telepaadid leiavad poolkogemata selle vastu relvad, kuid inimrefleksid pole nende kasutamiseks piisavalt kiired. Appi tulevad... kassid!
 
Tegemist on ehk kõige lõbusama looga kogumikus ja mitte halvas mõttes - pigem ongi tegemist toreda vaheldusega teiste, pigem tõsiste kuni süngete lugude reas.
 
The Burning of the Brain (1958) 7/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. Üldkasutatavaks on muutunud elu ja noorust pikendav aine nimega stroon. Kuid ühe laevakapteni abikaasa keeldub seda kasutamast, et näha, kas teda armastatakse ka ilma selleta. Ühel lennul aga juhtub mõeldamatu ja nende laev eksib kosmosesse...
 
Nukker lugu, mille keskmeks on mürgine armastus. Kui "The Lady Who Sailed the Soul" oli helge variatsioon armastusloost, siis see on sünge variatsioon. 
 
Golden the Ship Was – Oh! Oh! Oh! (1959) 6/10
 
Siin loos on Vahetalitus umbes aastas 13 000 ning kosmoses hakkavad pead tõstma ammu Maalt lahkunud inimeste järeltulijate loodud impeeriumid, mis ei taha Vahetalituse võimu tunnistada. Üks selliseid ongi saatnud laevastiku Maad vallutama. Kuid Vahetalitusel on mõni trikk varuks...
 
Tõenäoliselt kõige nõrgem lugu kogumikus, aga siiski kenasti jutustatud.
 
The Crime and the Glory of Commander Suzdal (1964) 7/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. Võltsile appikutsele vastates saabub üks laevakapten planeedi juurde, kus on tekkinud täielik meesühiskond - ning nagu selgub, on see täiesti maniakaalne. Tal on pääsemiseks vaja kiiret lahendust, kuid võibolla on selle tulemus veel hullem...
 
Lugu tõstab tavalisest kõrgemale ettekujutus hullumeelsest meeste ühiskonnast, kaugelt enne seda, kui sõnapaar "toksiline maskuliinsus" populaarseks sai. 
 
The Dead Lady of Clown Town (1964) 10/10
 
Siin loos on Vahetalitus umbes aastas 14 000 ning utoopia on saavutatud. Konkurentidest impeeriumid on alistatud, kõigile inimestele on garanteeritud eluiga 400 aastat ja täielikult õnnelik elu. Kuid osa sellest utoopiast kannavad oma õlgadel loomade põhjal konstrueeritud Alaminimesed, kellel õigused puuduvad. Ühel päeval aga läheb sünde kontrollivast arvutist läbi viga ja sünnib tütarlaps, keda ei tohiks olemas olla...
 
Fantastiline lugu. Kristlike müütide mõju on siin väga tugevalt tunda, aga samas sobib see teemaga väga hästi kokku – lõpuosa juurde jõudes oli tunne, nagu loeksin Henryk Sienkiewiczi suurteost "Quo Vadis" (kui alguses on mulje, et tegemist on "Alice Imedemaal" tüüpi looga, siis on selline pööre eriti mõjus).
 
Under Old Earth (1966) 7/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. Üks Vahetalituse juhte on arvamusel, et loodud utoopia mõjub inimestele halvasti. Kinnituse leidmiseks laskub ta all-linna, kuhu on jäetud seadusteta ala, et ta saaks uurida seal toimuvat...
 
Lugu eristub teistest veidralt psühhedeelse õhustiku poolest. See sobib aga stiilivõttena päris hästi seletamaks, miks tuleb utoopia vähemalt osaliselt lammutada.
 
Mother Hitton’s Littul Kittons (1961) 8/10
 
Siin loos on Vahetalitus umbes aastas 16 000, aga lugu ise keskendub peamiselt universumi kõige jõukamale planeedile Norstrilia ja meistervargale, kes on juba sajandeid planeerinud seda röövida. Nüüd saab ta juhuse kaudu võimaluse selle planeedi kaitsesüsteemide kohta midagi välja uurida...
 
Tegemist on lihtsalt hea varguslooga, mis eristub jälle selle poolest, et ei üritata puänti tekitada, vaid erinevate poolte käigud ja vastukäigud mängitakse natuke tragikoomiliselt kohe läbi. 
 
Alpha Ralpha Boulevard (1961) 7/10
 
See lugu toimub umbes samal ajal ja kujutab Vahetalituse uue programmi "Inimese Taasavastamine" käivitamist. Selleks, et elanikel utoopias igav ei oleks, taaselustatakse vanu keeli, kombeid ja muud sellist. Aga kuidas saavad selliste asjadega hakkama inimesed, kes on seni olnud nagu hellitatud lapsed?
 
Natuke nukratooniline lugu, kus on väga hästi läbi mängitud tegelaste lapsikus, et näidata, miks muutusi vaja oli. Stseenid taevasse ulatuval teel aga olid nii hästi kujutatud, et need võivad kõrgusekartusega inimestes kerget pööritust tekitada.
 
The Ballad of Lost C’mell (1962) 8/10
 
See lugu toimub üsna varsti pärast eelmist. "Inimese Taasavastamise" programm töötab hästi, ja nüüd pöörab üks Vahetalituse juhte tähelepanu Alaminimeste õigustele. Salaja otsib ta kontakte selle kogukonna müütilise juhiga...
 
Väga tugev lugu, mis sobib näiteks kohe "The Dead Lady of Clown Town" kõrvale Alaminimeste teema arendamiseks - kui üks neist vaatab revolutsiooni, siis teine reformatsiooni.
 
A Planet Named Shayol (1961) 9/10
 
See lugu toimub umbes samal ajal ning kujutab vanglaplaneeti, mis kuulub küll ühele väiksemale impeeriumile kuid mille tegevusega on seotud ka Vahetalitus. Sinna saadetav kurjategija ei oska arvatagi, millise süsteemi ta eest leiab...
 
Täiesti ettearvamatult hea lugu kehaõuduse stiilis - kirjutatud hulk aega enne Harlan Ellisoni klassikalist "Mul pole suud, aga ma pean karjuma". See, et tegemist on süsteemiga, mis ise peab ennast heatahtlikuks, lisab siia veel täiendava taseme, mida näiteks nüri sadism ei annaks.
 
Üldiselt on tegemist väga tugeva kogumikuga, keskpäraseid lugusid siin põhimõtteliselt pole. Samuti väärib eraldi kiitust koostaja (John J. Pierce) kokku pandud loogiline struktuur, mis tekitab autori universumist nagu ühtse kroonika. Lõpuks, Cordwainer Smithi omanäolisus, eriti lugude kirjutamise aega arvestades, ei ole midagi vähemat kui hämmastav.
 
Hinnang: 9/10 (lõpphinnangule tuli lisaks lugudele punkt juurde kogumiku enda idee ja struktuuri eest)
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Swastika Night on alternatiivajalugu. Tegevus toimub rohkem kui 700 aastat pärast seda, kui Saksamaa ja Jaapan on Teise maailmasõja võitnud ning maailma omavahel ära jaganud. Saksamaale kuulub Euroopa, Aafrika ja Lähis-Ida; Jaapanile aga Aasia, Okeaania ja Ameerika. Kokkupõrked kahe impeeriumi piirialadel jäävad alati suurema tulemuseta.
 
Ajalugu on aga samuti hävitatud ja moonutatud. Hitlerist on legendides saanud müütiline messias, kuldsete juuste ja habemega kahemeetrine hiiglane, kes istub taevas oma Kõuejumalast isa kõrval. Enne igavest Saksa riiki polnud ametliku teadmise järgi olemas rahvaid, ainult tsiviliseerimata hõimud, kellele sakslased rahu ja kultuuri tõid.
 
Peategelasi on siin kolm. Kõigepealt Hermann, Saksa natside klassi kuuluv talumees, kes kunagi sõjaväeteenistuses Inglismaal viibides armus sealsesse lennukimehhaanikusse. Siis Alfred, Inglise natside klassi kuuluv seesama mehhaanik, kes on nüüd Saksamaal palverännul. Lõpuks Friedrich von Hess, Saksa rüütlite klassi kuuluv aadlimees, kelle käes on peidus sajandeid hoitud saladus...
 
Ma pean ütlema, et tegemist on hämmastava leiuga. Ei ole vist populaarsemat alternatiivajalooteemat kui teljeriikide võit Teises maailmasõjas, kuid see siin on oma fookuselt väga erinev sellistest teostest nagu Philip K. Dicki "Mees kõrges lossis" või Harry Turtledove "In the Presence of Mine Enemies" (vahest ka seetõttu, et see on kirjutatud juba enne sõda).
 
Nimelt kasutab see George Orwelli "1984"-sarnast ideed (kuigi Constantine romaan on hoopis varasem ja ehk ise Orwelli mõjutanud), kus täielik ühiskondlik kontroll on saavutatud ajaloo hävitamise ning jäiga klassisüsteemi abil. Lisaks on huvitav, et see maailm ei ole mitte kõrgtehnoloogiline vaid hoopis pastoraalne - tehnikat hoitakse teadlikult vaevalt 20. sajandi alguse tasemel.
 
Eraldi tasub veel mainida autori keskendumist naiste saatusele. Varase feministina on ta valmis kirjutanud düstoopia, mille kõrval Margaret Atwoodi "Teenijanna lugu" tundub kui kerge piknik - siin maailmas on naised sisuliselt aedikus hoitavad kariloomad. Iroonilisel kombel on ülejäänud hüpermaskuliinne ühiskond seetõttu muutunud sügavalt homoerootiliseks ja -seksuaalseks.
 
Kuna päris palju infot liigub siin läbi dialoogide, siis on huvitav vaadata, kuidas tegelased püüavad üksikute infokildude abil lahti mõistatada seda, mis ja kuidas üldse enne sellist maailmakorda eksisteeris. Kirjanik näitab andekalt, et tegelased on oma ühiskonnast nii mõjutatud, et nende kujutlusvõime ei jõua isegi parima tahtmise korral väga kaugele.
 
Siin aga tuleb välja ka teose kõige suurem puudus. Eriti just keskmises osas istuvad tegelased peatükkide kaupa järjest lihtsalt tugitoolides ja vestlevad. Minu jaoks sai nendest sokraatilistest dialoogidest üsna varsti kõrini ning see pani mind igatsusega tagasi vaatama nendele peatükkidele, kus sama infot anti edasi ühes sellega, kui tegelased midagi ka samal ajal tegid.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Riddley Walker on postapokalüptiline ulmelugu. Tegevus toimub Lõuna-Inglismaal, kus enam kui 2000 aastat pärast tuumasõda on tingimused jätkuvalt üsna viletsad. Kliima on püsivalt jahenenud ning külma vihma ja inimsööjatest metskoeri trotsivad oma palktarade taga vaid üksikud viletsad külaühiskonnad, kaugel lagunevate linnade varemetest.
 
Viimasel ajal on aga tekkinud midagi keskvõimu-taolist, mis suunab meeskondi linnavaremetest kadunud tsivilisatsiooni muistiseid välja kaevama. Ühel päeval saab sellistel kaevamistel surma peategelase, noore Riddley Walkeri isa. Sellest algab kokkusattumuste jada, mis tõmbab Riddley muutuste keerisesse...
 
Ma pean ütlema, et lugemise poolest on tegemist üsna raske teosega. See on kirjutatud Riddley päevikuna (ta on oma ameti tõttu üks väheseid kirjaoskajaid), kuid autor on selleks loonud spetsiifilise kirjastiili, mis kujutab endast aastatuhandete jooksul moondunud keelt. Samuti on tekst kirja pandud ühtlase mõttevooluna, mis ei tee lugemist sugugi lihtsamaks.
 
Näiteks võib tuua raamatu kõige esimese lause, mis on kirja pandud järgmiselt: "On my naming day when I come 12 I gone front spear and kilt a wyld boar he parbly ben the las wyld pig on the Bundel Downs any how there hadnt ben none for a long time befor him nor I aint looking to see none agen."
 
Idee ja teostuse poolest on tegemist muidugi märkimisväärse tööga - võrrelda võiks seda näiteks Anthony Burgessi romaaniga "Kellavärgiga apelsin", mis on samuti peategelase mõttevooluline jutustus ja sisaldab tohutult väljamõeldud slängi. Hoban on aga viinud selle idee veel sammu võrra kaugemale kui Burgess seda tegi.
 
Kahjuks ei saanud ma erinevalt Burgessi teosest selle looga kunagi nii hästi ühele lainele, et seda sujuvalt lugeda. Põnevust loo vaieldamatult märkimisväärse vormi üle ei jätku just kauaks, kui selle tulemusena saab teksti mõistmise ülesandest lõputuna tunduv nüri rügamine.
 
Olles aga lõpuks vormist läbi tunginud, ei anna ka sisu kahjuks väga palju. Keskne teema meenutab Walter M. Miller Jr. kuulsat romaani "Kantileen Leibowitzile", kuid kus viimane on kohati süngelt humoorikas, on see siin lihtsalt sünge. Nii ongi parim hinnang, mida kogu komplektile anda saab, kõigest "huvitav eksperiment".
 
Hinnang: 3/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Unquenchable Fire on fantaasia-alternatiivajalugu. Tegevus toimub Ühendriikides peaaegu sada aastat pärast üleloomulike jõudude Revolutsiooni, kus hiljem Asutajate nime saanud prohvetite seltskond pühkis imetegude abil minema kogu teaduslik-tehnilise maailmakorra. Uus maailm, kus jumalikud väed painutavad füüsikaseaduseid ja kus tiirutavad ringi head ja kurjad vaimud, on paljuski uskumatult võõras.
 
Mõnes mõttes on see aga küllaltki sarnane. Peategelane, Jennifer Mazdan, kes elab Poughkeepsie väikelinnas New Yorki osariigis on jätnud ülikooli pooleli, teeb lihttööd kohalikus energiaettevõttes ning on just äsja oma mehest lahutatud. Väikelinna on aga hiljuti kihama pannud uudis, et teadmata põhjusel tuleb pühade ajaks sinna esinema New Yorki üks kuulsamaid Jutustajaid.
 
Jenniferi see eriti ei huvita ning Jutustust kuulama ta ei jõua - kuid täpselt samal ajal välitöid tehes tabab teda veider nägemus. Mõne kuu pärast selgub, et ta on lapseootel ning vaba tahet selle osas talle eriti jäetud pole - üleloomulikud juhtumid teevad õige kiiresti selgeks, et talle on määratud see laps ilmale tuua...
 
See on üks veidramaid lugusid, mida ma lugenud olen - seda eelkõige maailmaehituse tõttu. Kõige enam sarnaneb see linnafantaasia tüüpi lugudele (näiteks Charles de Linti või Neil Gaimani teostele, kus müüdid pärismaailma sisse voolavad), kuid siin on meile tuttav maailm juba pea sajandi eest minema pühitud.
 
Lisaks pole autori maailmaehitus mitte ainult uskumatult põhjalik vaid ka täiesti võõras. Kui muidu kasutab fantaasiakirjandus ikkagi lugejale suhteliselt tuttavaid teemasid ja tüüpe, siis siin pole sellist pehmet vastuvõttu oodata. Uskumuste ja rituaalide süsteem on kirju ja kõikehõlmav ning seletused on äärmiselt napid.
 
Veidi mahendab seda asjaolu, et lugu on iseenesest lihtne. Töötlusena Uue Testamendi neitsi Maarja loost uurib see vaba tahte piire maailmas, kus üleloomuliku jõu võimu ei ole võimalik eitada. Eriti huvitav on see seetõttu, et kogu autori maailmaehitus on muidu rõhutatult mittekristlik ja egalitaarne - pigem on maailma muutvad jõud animistlikud ja inimeste kasutatavad rituaalid meenutavad uuspaganlust või New Age-liikumist.
 
Ma pole küll päris kindel, kas selline keskne mõte üksi terve raamatu mahu välja kannab. Tõenäoliselt oleks see teos mõjukam lühiromaanina, hetkel tundus, et liiga palju oli sisu täidetud väikelinnale omase intriigitsemisega. Maailmaehituse keerukuselt sobiks see teos lausa loovkirjutamise kursusele õppematerjaliks, kuid kogu muust sisust jääb lõpuks natuke vähe sõrmede vahele.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

War with the Newts on satiiriline apokalüpsise-ulmelugu. Lugu saab alguse ühel väikesel Malai saarestiku saarel, kus pärlikauplejast kapten van Toch avastab väikese koloonia hiiglaslikke mere-salamandreid, kelle ainsaks elupaigaks on üks madal lahesopp.
 
Nagu selgub, on tegemist äärmiselt intelligentsete loomadega ning kapten van Toch õpetab nad kiiresti välja talle merepõhjast pärleid tooma. Vastutasuks annab ta salamandritele nugasid, mille abil nood suudavad võidelda haidega, kes on neid seni selles lahes vangis hoidnud. Mõne aastaga levivad salamandrite kolooniad üle terve Vaikse ookeani.
 
Inimesed avastavad peagi, et salamandrid on töökad, vähenõudlikud ja äärmiselt kiire õppimisvõimega. Nõnda lähebki lahti tohutu äri salamandrite püüdmiseks, kasvatamiseks, õpetamiseks ning eelkõige tööle rakendamiseks. Selline tasuta tööjõud toob inimestele tohutu majandusliku õitsengu, mille haripunktis on iga inimese kohta maailmas kuni kümme töötavat salamandrit. Aga siis...
 
Nagu arvata võib, on tegemist "orjade ülestõusu" tüüpi looga - Čapek on ka ise seda teemat kasutanud oma varasemas teoses "R.U.R.", kus orjade roll on antud robotitele. Kuigi viimane on tuntum ja kuulsam, on "Sõda salamandritega" minu arvates oluliselt küpsem ja paremini loetav teos.
 
Siin raamatus on nii mõndagi huvitavat. Autor mängib salamandrite peal satiiriliselt läbi otse ajaloost inspireeritud erinevad kolonialismi vormid - kapten van Tochi suhteline heatahtlikkus, millele järgneb aga kiiresti täiemõõdulise orjakaubanduse õudus ja lõpuks kapitalismi veskikivide ühtlane jahvatamine.
 
Tänapäeva lugeja loeks siit teosest välja ka kliimamuutuse-teema (kuigi autor vaevalt seda ette nägi). Kõnekas on see, kuidas riigid ei suuda loobuda hävingule viivast teest, sest see tähendaks märgatavat majanduslangust. Tore on ka see, kuidas näiteks Tšehhis arvatakse, et see teema neid ei puuduta, kuigi juba pool Saksamaad ja kolmandik Prantsusmaad selleks ajaks vee all on.
 
Teose vorm on samuti põnev. Lugu koosneb erinevatest dokumentaalset tüüpi jutukildudest - kõige parem on keskmine osa, mis on kogu erinevatest dokumendifragmentidest koos viidetega (mis on omakorda tihti poolikud). Selles on täitsa varajase postmodernismi värve - kohati tundub, nagu loeks mõnda Jorge Luis Borgese hüpertekstuaalset novelli.
 
Kriitikana võib välja tuua, et erinevad osad võivad siin olla erineva tasemega, geniaalsete osade vahel on ka keskpäraseid ja nõrku (ning tihti võivad viimased olla pikad ja venivad). Siiski on tegemist "hea klassika" tüüpi looga, mida võib ka praegu lugeda vabalt selle enese pärast, mitte lihtsalt närida selle kirjandusajaloolise väärtuse tõttu. 
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Lord Valentine's Castle on eepiline fantaasialugu. Tegevus toimub planeedil Majipoor, mis on Maast umbes kümme korda suurem, kuid erinevatel põhjustel on seal raskusjõud ligikaudu sama. Neliteist tuhat aastat enne selle loo toimumist, kosmoserändude ajastul asustasid selle peamiselt inimesed, kuid ka seltskond teisi intelligentseid liike.
 
Loo peategelaseks on Valentine, noor rändur, kes ei mäleta oma minevikust suurt midagi. Ta saabub Pidruidi sadamalinna just sellel hetkel, kui seal toimuvad pidustused tema nimekaimu Koronaal lord Valentine auks. Ta palgatakse kähku ühte rändtsirkusesse, kellel on abikäsi vaja ning peagi selgub, et ta on ebatavaliselt andekas...
 
Teatud mõttes on huvitav, et Silverberg sellise raamatu kirjutas - enne seda oli ta endale nime teinud peamiselt ulmekirjanduse "uue laine" stiilis sotsiaalteemasid kasutavate teostega. Käesolev lugu on aga üsna puhas fantaasia, lisatud SF elemendid on pigem kaunistuseks ning tugevat teaduslikku põhja ei maksa neistki otsida.
 
Maailmaehituse kõige huvitavam aspekt on ehk planeedi vastandlikud Neli Suurvõimu - taevani ulatuva mäe tipus asetsevast lossist valitsev Koronaal; sügavale maa alla maetud labürindist seadusi ja bürokraatiat juhtiv Pontifeks; õitsvalt palverändurite saarelt rahu ja õpetust saatev Ulmaemand; ning kuivast kõrbest karistusi jagav Unenägude Kuningas.
 
Veel huvitavam on aga kogu teose toon. Kui praegu valitseb fantaasiat peamiselt "sünkmorn" stiil, siis selle raamatu toon on radikaalselt vastupidine (ehk võiks seda kutsuda "rõõmhelgeks"?). Majipoor on praktiliselt utoopia - elu õitseb, kõik intelligentsed liigid elavad rahus, sõda on aastatuhandete tagune mälestus ja mõrv mõeldamatu kuritegu.
 
Isegi vandenõu, mis on Valentine'i loo keskmeks, on üllatavalt leebe. Verevalamisest hoidutakse siin loos isegi lahingus, kus vähegi võimalik. Ainus otseselt süngem teema on planeedi põlisasukate kohtlemine - sisalikutaolised Piurivarid, keda kutsutakse Kujumuutjateks, on ühiskonnast välja surutud ja virelevad džungli-reservaatides.
 
Mingil hetkel võis ehk arvata, et tegemist on teatud kolonialismi allegooriaga Ameerika või Austraalia stiilis, kus elab küll täielik rahvaste paabel, kuid tõrjutud aborigeenid seisavad siiski eraldi. Samuti on potentsiaalne süngus peidus unenägude kontrollis - Emand ja Kuningas võivad oma käe sirutada praktiliselt iga Majipoori elaniku pähe.
 
Tegelikult siiski siin nii sügavale ei minda. Eelkõige on see ikkagi rännak, mille käigus kogutakse kokku punt sõpru ning minnakse siis õiglust jalule seadma. Tõeline Valitseja ületab siin takistused eelkõige oma südameheadusega, mis töötab, sest ta ongi päriselt õilsameelne. On see kõik natuke naiivne? Ehk tõesti, aga kindlasti ilus ja praeguses ajas omamoodi värskendav.
 
Hinnang: 7/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Prestige on ajalooline ulmelugu. Tegevus algab 20. sajandi lõpu Inglismaal, kus noor ajakirjanik Andrew Westley satub kõmulugu jälitades vanasse mõisahoonesse. Seal elav Kate Angier, Colderdale'i aadliperekonna viimane järeltulija jutustab talle, et sada aastat tagasi olid nende esivanemad olnud suured rivaalid.
 
Seejärel liigub tegevus pikemaks ajaks 19. sajandi lõppu. Peamiselt kahe päeviku sissekannete, puusepa poja Alfred Bordeni ja aristokraatide järeltulija Rupert Angieri kirjutiste kaudu saame teada, kuidas kahest väga erinevast inimesest said suured mustkunstnikud ning mis põhjustas nendevahelise tüli ja vihkamise.
 
Professionaalselt mõjub Angierile kõige rängemalt üks Bordeni leiutatud mustkunstitrikk, mis tundub olevat täiesti võimatu. Püüdes selle saladust mõista ja seda järele teha jõuab ta lõpuks Ühendriikidesse, kus otsingud viivad ta geniaalse kuid ekstsentrilise leiutaja Nikola Tesla laborisse...
 
Selle raamatu juures oli mul jälle hea meel näha päevikuvormi asjatundlikku kasutamist autori poolt. Põhimõtteliselt jutustavad Borden ja Angier üksteise järel sedasama lugu, kuid see pole mitte ainult erinevatest vaatenurkadest esitatud, vaid tihti on erinevates jutustustes ka faktid omavahel vastuolus.
 
Need kaks lugu ongi ise nagu mustkunstitrikid (millele ka Borden oma päeviku alguses tähelepanu juhib) - on selge, et mõlemad jutustajad segavad illusiooni loomiseks tõde ja valet. Huvitav on siinjuures see, et ka päris lõpus ei ole võimalik tegelikkust täielikult mõista ja paljugi jääb selgitamata.
 
Kõrgelt hindan ma ise 19. sajandi lõpu ajaloolise õhustiku ning tollase mustkunsti kujutamist. Ulmeline osa on siin tegelikult üsna väike (kuigi lahenduse jaoks väga oluline) ning ma usun, et tervikteos võiks väga meeldida ka neile, kes hindavad ajaloolist romaani ja ulmet tavaliselt kätte ei võta.
 
Kriitikana tooksin välja, et peategelasi ei ole võrdselt arendatud (Angieri päevik on umbes kaks korda pikem kui Bordeni oma). Selle tulemusena jääb Bordeni kuju pigem varju ja Angieri jutustus kipub vahepeal venima. Samuti on kaasajas toimuv lugu sellele kõigele küll huvitavaks raamiks ning muutub lõpuks pea õuduslooks - kuid midagi sisuliselt olulist seal paraku pole.
 
Hinnang: 8/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

The Invisible Man on õudus-ulmelugu. Jutustus algab 19. sajandi lõpus Lõuna-Inglismaa väikeses külas, kui ühel kibekülmal talveööl saabub kohalikku võõrastemajja veider tundmatu. Tegelane on pealaest jalatallani riietesse mässitud, nägu sidemetega kaetud ja silmi varjamas suured tumedad prillid. Võõrastemaja perenaise kõhklused hajutab ta korralikult makstud rahaga ja teatab, et kavatseb pikemaks peatuma jääda.
 
Peagi toimetatakse võõrastemajja suured kastid raamatute, laborivarustuse ja kemikaalidega. Kuid lisaks muudele veidrustele on tundmatu ka kohutava iseloomuga - tihti katkestavad tema tööd metsikud raevupursked, mille käigus ta oma laborit purustab, siis jälle passib ta päevade kaupa sünges masenduses niisama. Kuude möödudes süveneb järjest ka seletamatu hirm, mida ta kohalikus külarahvas tekitab...
 
Minu jaoks oli see kolmas kord "Nähtamatut" lugeda ning esimest korda originaalkeeles. Huvitaval kombel on minu arvamus igal lugemiskorraga kraadi võrra langenud, hoolimata loo mõnedest märkimisväärsetest tugevustest. Üheks selliseks tugevuseks on õuduselement, mistõttu loekski ma seda teost eelkõige õudusulmeks. Seda toetab ka asjaolu, et enamus loo hilisemaid töötlusi on tehtud just nimelt õuduse võtmes.
 
On ju üsna selge, et see lugu on eelkõige variatsioon "teadlane loob koletise, keda ta kontrollida ei suuda" teemal, mille eelkäijaks on Mary Shelley "Frankenstein", aga ka näiteks Robert Louis Stevensoni "Kummaline lugu dr. Jekyllist ja mr. Hyde'ist" ja Wellsi enda "Doktor Moreau' saar". Hoolimata teaduslikust aluspõhjast on need kõik oma olemuselt just õuduslood.
 
Õuduse teeb siin mõjusaks autori sõnameisterlikkus õhkkonna loomisel. See algab kohe esimesest lausest ning tõuseb aeglaselt ja oskuslikult kuni plahvatusliku kokkupõrkeni umbes poole raamatu peal. Loo teine pool langeb aga paraku totrasse ja tüütusse tagaajamisse, kus ainus kõrgema kvaliteediga osa on peategelase jutustus oma eksperimendist (ja ehk veel ka täiesti viimane stseen).
 
Probleem ongi minu jaoks selles, et pärast esimese saladuse paljastamist ei ole autoril enam suurt midagi öelda. Nähtamatu peategelane on algusest peale olnud täielik sotsiopaat ja kogu loo mõtteks on lihtsalt "lurjused kasutavad võimu halvasti". Kuigi Wells kipub ka oma teistes teostes moraliseerima, on tal tavaliselt siiski natuke rohkem tähendusi varuks.
 
Kui ka teaduslikust põhjast rääkida, siis öeldi juba peagi pärast loo esmailmumist, et nõnda kirjeldatud nähtamatus poleks täielikult võimalik, sest silmadel on nägemiseks vaja valgusele reageerida. Siiski arvan ma, et autor oli sellest teadlik (mida näitab peategelase jutustus sellest, kuidas ta kassi peal oma meetodit testis) ja ta lihtsalt loobus väikesest osast teaduslikust tõest loo huvides. Teiste, suuremate teemade kõrval pole see küll mingi puudus.
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Non-Stop on kosmoserännaku-ulmelugu. Kuna teadaolevate füüsikaseaduste järgi ei ole valguse kiiruse ületamine võimalik, siis on selle loo tegevuspaigaks kosmoselaev, mille reis tähtede vahel võtab aega sajandeid. Kuid mingil hetkel on pardal toimunud katastroof ning laeva elanikud on langenud barbarismi, unustades iga põlvkonnaga järjest enam oma päritolu...
 
Peategelaseks on noor kütt Roy Complain ühest väikesest rändhõimust. Kogu tema maailmaks on koridor, mida mööda hõim aeglaselt edasi liigub, kasutades toiduks seal kasvavaid metsikuid taimi ja küttides loomi. Ühel päeval aga ärgitab hõimu preester Marapper teda liituma salajase ekspeditsiooniga Laevaks kutsutava maailma kaugetesse müütilistesse piirkondadesse...
 
Teatud mõttes on huvitav, kuidas enamus kosmoseulmest ei lase ennast liialt häirida valguse kiiruse piirist vaid leiutab selle ületamiseks lihtsalt rohkem või vähem fantastilisi seaduseauke. Natuke tõepärasemad ideed, nagu reisideks sadu aastaid kulutavad "põlvkonnalaevad", ongi tihti jäetud ainult tsivilisatsiooni hävingu temaatika teenistusse.
 
Nõnda tegi selle lootüübi esimene kuulus näide - Robert A. Heinleini "Taeva orvud" ja sama teeb ka see jutustus. Aldiss on suutnud küll teemale vürtsi lisada sellega, et tegelaste olukorra ja olemuse osas on loos peidus mitu saladust ning maailmale lisavad värvi intelligentsed hiired ja telepaatilised liblikad. Suures plaanis jääb see kõik siiski vaid kergeks variatsiooniks.
 
Sellega ei taha ma öelda, et see variatsioon halb oleks. Autor on näiteks hästi kujutanud jõhkramat tüüpi eelajaloolist mõtteviisi ning lõbusaks lisandiks on freudismist inspireeritud viisakusvormelid. Lisaks on tegevus seikluslik ja hoogne, sündmused ja paljastused järgnevad üksteisele kiiresti kuni lõpplahenduseni välja.
 
Samas aga jääb see kõik pisut liiga pinnapealseks. Inimestesse puutuvate müsteeriumite lahendused antakse loo käigus tegelikult üsna läbinähtavate vihjetena ette ning kogu muu fantastiline floora ja fauna on lõpuks vaid dekoratsiooniks, ilma mingi olulise rollita.
 
Aldiss on kahtlemata andekas kirjanik ja "barbarismi langenud põlvkonnalaeva" teemal võetuna on see lugu täiesti OK. Lugedes tuli lihtsalt liiga tihti meelde võrdlusi sarnaste teemade huvitavamatest ideedest, nagu Arthur C. Clarke'i "Kohtumine Ramaga" või Poul Andersoni "Tau Zero".
 
Hinnang: 5/10
Teksti loeti inglise keeles
Mart Pechter

Dr. Bloodmoney on postapokalüptiline ulmelugu. Esimeste peatükkide tegevus läheb käima 1981. aastal ja tutvustab kirjut seltskonda San Francisco elanikke - kuid ei lähe kaua aega, kuni Külm sõda kuumaks muutub ja tuumapommid olemasoleva elukorralduse hävitavad. Seejärel liigub tegevus kiiresti seitse aastat edasi, et vaadelda sedasama seltskonda uues maailmas.
 
Eelkõige põhinebki see lugu tegelastel ning keskendub sellele, kuidas endised suurvõimu kodanikud nüüd tükkideks purunenud maailmas hakkama saavad. See on kindlasti teose tugevam külg, sest nende spekter on siin üsna lai.
 
Realistlikumas otsas on näiteks praktilise meelega mustanahaline müügimees Stuart McConchie, kes müüb nüüd telerite asemel lõkse metsikute rottide ja kasside püüdmiseks. Kuskil keskel on Walter Dangerfield, kes pidi lendama Marsile, kuid jäi sõja puhkemise tõttu orbiidile, kus ta on juba seitse aastat veetnud Maaga raadiosidet pidades.
 
Fantastilisemas otsas on jälle talidomiidi tõttu käteta ja jalgadeta sündinud Hoppy Harrington, kellel tundus veidraid võimed olevat juba enne sõda, kuid kelle paranormaalne jõud nüüd pidevalt kasvab. Või Edie Keller, kes eostati sõjapäeval ning kes kannab enda sees kaksikvenda, kellega ta telepaatiliselt suhtleb. Või siis nimitegelane, Austria füüsik doktor Bluthgeld, kes peab ennast vastutavaks kogu tuumasõja eest ja on üpris peast segi (või kas ikka on?).
 
Tuumasõja-järgne maailm on samuti hästi kujutatud segu reaalsest ja fantastilisest. Näiteks on mehhaanikud ja muud töömehed hinnas, samuti arstid, apteekrid ja prillitehnikud. Teisi töid õppinud püüavad lihtsalt hinge sees hoida. Fantastilisem on jälle mutantide pool, nagu intelligentsemaks muutunud rotid ja kassid, kes karjadega varitsevad ja söövad väikelapsi.
 
Suures plaanis aga jääb see kõik natuke tühjaks. Philip K. Dicki teosed teeb tihti eriliseks just see, et loo kihtides on tähenduste taha peidetud teised tähendused - ja siin on see osa puudu. Seletamatu osa (eriti Harringtoni, Kelleri kaksikvenna ja Bluthgeldi puhul) on küll olemas, kuid ei arene edasi millekski suuremaks.
 
Muidugi on armas see, et tegemist on nagu mõttelise järjega Stanley Kubricku filmile "Dr. Strangelove" ja erinevalt filmi iseloomustavast võllahuumorist kannab Dicki raamat lõpuks pigem positiivset sõnumit. Hoolimata kõigist tugevustest ei küüni tulemus aga siiski autori tippteoste hulka, jäädes lihtsalt tugevaks keskmiseks.
 
Hinnang: 6/10
Teksti loeti inglise keeles