(romaan aastast 1999)
Fantastiline näide sellest, kuidas hea kirjanik suudab mitte millestki viimasepeal hea ja paksu raamatu kokku kirjutada. Terve teose vältel sisuliselt ei toimu mitte midagi.
Sarja eelmise osaga võrreldes liigub syndmustik edasi vaid sel määral, et peategelane saab oma väljavalitult jah-sõna kätte, kuid see oli ysna selge juba sarja eelmises osas. Ainus vähegi aktsioonikuse tundemärkidega seik raamatus on äbarikuvõitu katse yhe kõrvaltegelase kastreerimiseks, kuid seegi kukub haledalt läbi.
Tegevust, seevastu on raamatus nii et tapab. Mis sest, et midagi ei toimu. Aset leiab yleyldine agar seltskondlik sebimine, mis on sedavõrd andekalt ja muhedalt kirja pandud, et igav seda kõike lugedes ei hakanud hetkekski.
Nagu selgub, on võimalik ka seebiooperit _hästi_ kirjutada. Hämmastav. Hinne "viis" on igal juhul auga ära teenitud.
Mis neist siis sai? Miles läheb naisele (nagu tal siiani taoliseid suhteid luues kombeks on olnud - ootab ta ju tegelikult, et talle ettepanek tehtaks). "Loll nõbu" mehistub õige kummalisel viisil, keegi mehistub veel, suht-koht ebatavalisel viisil. Loomulikult ei pääse lugeja hunnikust piinlikest momentidest ja tatistavatest, krahvkonna vappi kandvatest mardikatest...
Nali naljaks, aga tegelikult on see raamat ehe seep. Ulmeseep, kusjuures väga hea selline. Nii nagu teisedki arvustajad on juba enne märkinud, ei toimu siin sarja piires muud olulist, kui et Imperaator Gregor abiellub lõpuks ja ka Miles saab viimaks kindla pruudi. Vahepeale mahub aga ohtralt Barrayari kõrgema seltskonna intriige ja inimsuhteid, mis teebki romaani sarnaseks teatavate Lõuna-Ameerikas vändatud naistele suunatud tobedate muinasjuttudega. Bujold on sisse torganud hunniku veidraid kõrvaltegelasi, alates hajameelse teadlase parimast kehastusest Enrique’st ja lõpetades puht koomilisuse pärast sisse toodud võiputukatest, kelle oksest üritab Milesi kloon Mark oma kambaga söödavaid hõrgutisi teha. Asjatu lisada, et lõpp on täpselt selline nagu seebile kohane: pahad saavad karistatud, head saavad õnnelikuks ja rikkaks ja kõik on üleüldse nii happyd, et ajab oksele. Bujold suudab selle siiski nii kirja panna, et tõrget ei teki.
Tekib ainult kahjutunne, et sarja (seni ilmunud) lõpp nii lähedal on. Õnneks käivad ringi kõlakad, mille kohaselt ilmub varsti uus Vorkosigani raamat. Ootame.