Kasutajainfo

Scott W. Schumack

Teosed

· Iain M. Banks ·

The Player of Games

(romaan aastast 1988)

eesti keeles: «Mängur»
Tallinn «Varrak» 2000 (F-sari)

Sarjad:
Hinne
Hindajaid
26
9
2
1
0
Keskmine hinne
4.579
Arvustused (38)

Olin mõnuga läbi lugenud “Consider Phlebas”-e ja lootsin sama meeldivat nädalalõppu sellest romaanist. Ja ma ei pettunud. Romaani tegevus toimub sadu aastaid hiljem “Phlebas”-est. Kultuur on kosmoseühiskond, mis põhineb inimeste ja masinate sümbioosile.
Kultuuri suurim mängur on Jernau Guregh, kõikide mängude meister. Oma edust tüdinenuna reisib ta Azadi impeeriumisse, et proovida oma võimeid mängus, mis on ääretult keeruline. Impeeriumi parim mängur on ühtlasi selle keiser. Azadi imperium püsib koos tänu mägule. Finaalis on ta vastaseks Azadi keiser Nicosar.
Teksti loeti soome keeles

Raamatut värskemalt lugenuna, parandaks kõigepealt eelkirjutanu mõningad ebatäpsused. Esiteks oli peategelase nimi minu mäletamist mööda Guregh, mitte Gurgen. Teiseks ei reisinud ta sinna Azadi Impeeriumi mitte igavusest, pigem ei jäänud talle muud valikut. Nimelt suutis üks oma kurvas saatuses pettunud küber (drone) suure Mänguri sohitegemise pealt peenelt vahele võtta. Millele järgnenud santaazi tagajärjel määris kohalik kontaktikomitee meie kangelasele kaela osavõtu järjekordsest Azadi Impeeriumi Turniirist. Azadi ühiskond ja riigikord olid... omapärased. Kõik ametikohad, kaasa arvatud kohaliku Imperaatori oma, jagatakse laiali vastavalt sellele, kui kõva käsi on keegi mängus nimega Azad. Impeeriumi nimi, kusjuures on tuletatud mängu omast, mitte vastupidi. Mäng ise on piisavalt komplitseeritud, et oma sümboolikaga simuleerida reaalsust. Siit ka loogika -> kes on edukas mängus, on edukas elus. Teisest küljest, mängu eesmärgiks on võit. Dominants vastase üle. Millest tulenevalt on ka parimatest mänguritest juhitud yhiskonna seisundiks-eesmärgiks agressioon. Kokkuvõtteks. Raamat oli yldiselt hea. Samas, "Consider Phlebas" meeldis mulle rohkem. Ei saaks öelda, et ma lausa pettunud oleksin... Ootasin aga rohkemat. Hindeks seetõttu paneks nelja plussiga. Võimalik, et teistsuguse lugemisjärjekorra puhul oleks see hinna teistsugune. PS! Puänt oli hea!
Teksti loeti inglise keeles
RIQ

Olin just lugenud “Consider Phlebas”-t ja esialgu ei tundunud "The Player of Games" samaväärsena. Kuid rõhk on sõnal "esialgu", sest pärast unist nn. sissejuhatust hakkas teema arenema. Puudus küll selline pidev madin nagu “Consider Phlebas”-es oli (päris actionivaba siiski pole), kuid omal (vaimsel või mõnel muul sellisel) kombel oli see raamat ehk isegi huvitavam. Minu arvates ei ole mõtet kogu värgi sisu avada aga robot, kes Jernau sellele avantüürile ahvatles, ei olnud ju tegelikult oma kurvas saatuses pettunud või kuidas!? Lugege kõik, kellel on piisavalt kannatust/inteligentsi sellelaadsete teemaarenduste jaoks, nagu seda Banks selles teoses pakub!
Teksti loeti soome keeles

Saadetakse niisiis Gurgeh Azadi Impeeriumi võistlema, topitakse mingid mängukirjeldused ja muu sihke sodi kah vahele, aga... hoopis huvitavam on see, mis toimub kuskil kõrval, kaadri taga. Suur poliitika ehk ametikohtade jagamine, sohitegemised ja kokkumängud et võõramaalast "pühast mängust" välja saada jne. Ette heita midagi ei oska ja tõttöelda ei taha kah. Küllaltki hoogne ja põnev lugu, milles ka sotsiaalne osa hästi kirjas. Üksjagu parem ja ladusam lugemine, kui Mõtle Phlebasest.
Teksti loeti eesti keeles

Mõnevõrra ladusam lugemine küll, kuid sellevõrra ka ebaulmelisem. Ainuke tõeliselt "ulmeline" asi mis meelde jäi oli kolmesoolisus - ja see ei puudutanud mitte kuidagi pidi süzeed. Autor oleks võinud teose tavalise mitteulmelise ilukirjandusteosena vormistada - sisust poleks midagi kaotsi läinud, teost poleks eesti keelde tõlgitud ja meie ulmefännid oleks oma raha eest ostnud hoopis mõne teise selle teose asemel avaldatud ulmeraamatu. Väga suure tõenäosusega oleks see tunduvalt kvaliteetsem teos olnud. Kahetsen, et ostsin - mis teha kui põhimõtteliselt iga ilmuva eestikeelse sf-teose moodi raamatu ostan.

Positiivne lugemiselamus neile, kes suudavad n-ndat hooaega hoolega jälgida x-filesites toimuvat.
Teksti loeti eesti keeles

Olin just lugenud Phlebast ja...

Ei, see on halb algus.

Phlebase lugemisest oli möödunud piisavalt palju aega, et detailid hägustuksid ja vaid üldine süzheeliin, raamatu lugemisel - ja pärast lugemist - tekkinud mõtted ja muu "üldise" alla käiv meeles oleksid. Niimoodi, tundsin ma, on päris hea "Mängurile" vastu astuda. Kuid see selleks. Raamat koosneb kolmest suurest ja ühest väikesest osast; esimene taob iga vähimagi vahendiga lugejasse peategelase olemust, teine on vahepala, kolmas crescendoni tõusev süzheesööst ja neljas pingelangus. Mõneti meenutas see raamat mulle John Fowles`i "Maagi", eriti just selle stiili poolest, millega näiliselt üksteisega seondumatud osad otsekui mustkunstniku käeviipe peale lahendatud puzzlena terviku moodustasid; stiili poolest, millega lõpuni läheneti ja lõpp täide saadeti.

Samas pole Banks kohe kindlasti teinud halbade kriminullide viga ning on andnud lugejale võimaluse kaasa mõtelda .. ja välja mõtelda. Niimoodi oli ära arvatav ka raamatu puänt (või isegi kaks puänti) ja veel üht-teist. Lugemisrõõmu see samas ei kahandanud, pigem vastupidi.

Mu suurimaid sümpaatiaid oli raamatus kaks. Esiteks Stygla numeraatorid. Ehkki vaid alguses ning vägagi episoodilises osas esinenutena jätsid nad, kuidas seda öeldagi, koduse ja armsa mulje... panid rõõmsalt muigama. Teiseks droon, kelle harras huvi suleliste vastu suutis samuti muige näole tuua. Za-nimeline tegelase mainimine tõi alati silme ette pisut purjus ja pisut räpaka iirlase/shotlase kuju... aga usutavate tegelaskujude loomist peaks Banksi puhul vist juba niisama eeldama.

See arvustus pole ülistuslauluna mõeldud -tahan vaid ära märkida, kui väga antud ajahetkel see raamat mulle sümpatiseeris. Võrreldes Phlebast ja Mängurit, näen esimeses tavalisemat sorti bondiaanat, teises ent mõnd Tarkovski filmi. Nii et kellele Phlebas meeldis, leiab Mängurist ilmselt veelgi rahuldavama lugemise.

Teksti loeti eesti keeles

No nii hea ta kah nüüd polnud, kui kõvasti mainitud "Consider Phlebas", kena raamat, aga kuidagi kulunud teemaarendus ja idee. Tegelaste emotsioonid jätsid suht külmaks.Stseen vihmas, droon peategelast rinnust kinni hoidmas mõjus nagu kliðee keskpärasest filmist. Ajaviitekirjanduse kesktase, aga lugeda siiski võib;))
Teksti loeti eesti keeles

"Mängur" on väga hea raamat minu meelest. Banksi loodud tulevikumaailm (Kultuur) on suhteliselt intrigeeriv. Robotitel-droonidel on samad õigused, mis inimestel, kellegile pole peaaegu mitte miski keelatud jne. Üsna imeliku mulje jättis Kultuuri inimeste pidev soovahetamine. Sellele vabale ühskonnale vastandub brutaalsetes värvitoonides keelamise ja jõu ühiskond (Azad). Paras tsivilisatsioonide kokkupõrge.

Peategelane Gurgeh on peaaegu tavaline Kultuuri elanik. Ta on erakordselt andekas igat sorti mängudes. Tema valitakse välja, et Azad kui "valel" põhimõttel loodud riiklik moodustis hävitada. Gurgeh tulebki sellega toime, olgugi et lõpuni oma tegelikust rollist aru saamata.

Nagu paljud eespoolkirjutanud nii tahaksin ka mina lõpplahendust esile tõsta, sest see oli tõesti päris hea.

Hea lugemismaterjal, mis väärib kindlasti maksimumhinnet.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat oli hea, ehkki veidi uimane. Mulle isiklikult meeldib veidi kiirem tegevus, kuid lugesin siiski lõuni. Üks suur puudus (uimasuse kõrval), on minu arvates see, et autor seletab lõpuks siis viimastel lehekülgedel lahti mis varjatud intriigid punutud olid. Need oleks siiski pidanud tooma välja juba tegevuse käigus, see oleks hoidnud ülal põnevust ja udishimu, niiviisi serveerituna aga oli kogu värk kuidagi jõuetu.
Teksti loeti eesti keeles

raamat sellest, et elu on mäng. ja sellest, et mõni mäng (azad) on nagu elu ise. ülistuseks demokraatiale ja isikuvabadusele (kultuur) ning laituseks totalitarismile ja hierarhilisele ühiskonnale (impeerium). päris kenasti loetav raamat, millel on (erinevalt “mõtle phlebasest”) olemas ka happy end. mõneti jäi häirima mingi “tasapinnalisus” – vähe oli huvitavaid tegevusliine ja –suundi (tegelikult just see, mis muutis hästi loetavaks!). üldiselt – täitsa hää!
Teksti loeti eesti keeles

Olen lugenud Banksi järjekorras "Phlebas", "Mängur", "Herilase..." ja iga raamatuga autoris järjest rohkem pettunud. Sest tema petab mind - tal on päris hea kirjutamistehnika ja kuidagi suudab ta üsna haarava tekstiga täita uskumatu hulga lehekülgi. Alles hiljem tekib küsimus - milleks? Ja teine asi - ta surub kogu aeg üht nuppu, kirjeldades haruldaselt detailselt ebainimlikku jõhkrust, julmust, jälkust. Alguses - nagu "Phlebases" - on veel huvitav, "Mänguris" "jah, OK, kuulub asja juurde", ja "Herilase vabrik", mis on tegelikult Banksi esimene raamat, ainult sellele üles ehitatud on.

Kokkuvõtteks - hea raamat, aga isiklikult minule on Banks ennast nüüd ammendanud.

Teksti loeti eesti keeles

Kui eesti keeles ilmusid "Hyperion" ja "Mõtle Phlebasest" siis mõlemat lugenuna tundus esimene teisest selgelt üle olevat. Nüüd kus on ilmunud mõlemale "järjed" (siis "Hyperioni langus" ja "Mängur") on olukord minu jaoks täpselt vastupidine - "Mängur" on ikka võrratult huvitavam. Raske öeldagi miks, ilmselt teemakäsitluse ladusus ja terviklikkus pluss veel midagi. Kui võrrelda "Phlebasega" siis ka siin kaldub isiklik eelistus üheselt "Mänguri" kasuks. Lõpp oli muidugi mõneti aimatav, aga paljuks neid raamatuid kus pole. Kokkuvõtteks väga tugev viis, julgeks lugeda soovitada küll :)
Teksti loeti eesti keeles

Tahan ka sellist mängu, kus mängulaual ringi trambitakse ja vägesid liigutatakse, kusjuures nupud ei pruugi olla need, kellena nad alguses näivad!
Teksti loeti eesti keeles

Raamat, mis sarnaneb ja samas ka täielikult erineb kirjanike Kultuuri sarja avaraamatust "Consider Phlebasest". Stiil on neil m6lemal enam-vähem yks, mida ei saa aga kindlasti öelda teemale lähenemise kohta. Kui "Consider.."`is anti igast torust nagu vähegi võimalik ja verd ning muid vedelikke pritsis laias kaares, siis "Player..." on t6eline maiuspala oma intellektuaalsusega. M6lemale romaanile on omased nii m6neski kohas äärmiselt naturalistlikud stseenid, samuti on m6lemat raamatut läbivaks teemaks m6istuslikud masinad, kes inimestega koos eksisteerivad. Alla viie panna oleks patt.
Teksti loeti eesti keeles

Parem kui `Phlebas`. Ega ilmaasjata see teos pidevalt `Internet SF & F top 100` edetabelis top kümne seas ei figureeri. Tõlge on tugevalt parem, kui Phlebasel, inglise keeles asja ülelugemine tundus (pärast ülelugemist) mõttetuna. Banks on pärast selle raamatu lugemist üks mu lemmikautoreid.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Võrreldes "Mõtle Phlebasega" on autori areng tunda. Enam ei proovi filosofeerida "suurte ja igavikuliste" asjade üle või õnneks ei paista välja, kõik vajalik tuleb tegelaste käitumisest. Ainukesena jäi selgusetuks, miks on tulevikus robotitel nii tobedad sidekriipsuga nimed? Loodetavasti annavad sarja järgmised raamatud sellele küsimusele vastuse. Meeldis rohkem ja oli meeldejäävam kui samal ajal eesti keeles ilmunud "Hüperioni langus".
Teksti loeti eesti keeles

Jah, "Mängur" on parem kui "Mõtle Phlebasest", kõvasti kohe parem. Aga siiski jääb midagi puudu. Raamat on uimane ning venib kohati. Ka viimane seletav lõpp oleks võinud olemata olla. Aga muidu arengut paremuse poole on tunda.
Teksti loeti eesti keeles

Viis pika miinusega. Viimasel ajal olen puutunud kirjanduses pidevalt igasugu "ulmemängudega" kokku. Erilist elamust teos ei andnud, midagi uut ka mitte. Võibolla paar uut eesti-inglise ületulnud sõnakõlksu jäi ehk kõrva taha. Tahaksin panna nelja, aga kuna ma ikkagi nägin hullu vaeva, et raamat poeletilt enesele kosida, siis panen Eeskujuliku, kaheldava pika miinusega.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus on väga häid, hästi välja mängitud ideid. Näiteks see, kuidas üldises jõudeelus on omandanud erakordselt tähtsa osa mängud, kuidas professionaalsed mängurid on tunnustatud ühiskonnaliikmed, kes avaldavad väga tihti mänguteoreetilisi artikleid jne. Või siis see kolmesoolise ühiskonna soorollide jaotus. Samas oli teemaliin natuke etteaimatavam kui "Use of Weaponsis" ja "Consider Phlebases", raamat jäi üheplaanilisemaks.
Teksti loeti eesti keeles

Kultuur on kindlasti üks köitvamaid SF-maailmu, mida olen sattunud lugema. Seni pole ükski selle sarja ettesattunud osa pettumust valmistanud. Üldiselt saab ka "Mänguriga" rahul olla. Iriseda võiks ainult selle kallal, et kui juba pakuti välja kolme sooga rass, siis oleks võinud sellise bioloogia mõju ühiskonnale rohkem sügavuti ja mitte ainult kirjelduse tasemel käsitleda - gender-fantaasiate osas on Banksil võrreldes näiteks LeGuiniga veel arenguruumi.
Teksti loeti eesti keeles

Olen ennegi oma sõpradele öelnud, et ma ei saa aru inimestest, kes võrdlevad Banksi raamatuid Simmonsi raamatutega.

Esiteks kirjutab minu avates Banks nii, nagu Simmons tahaks kirjutada - ühtlaselt, ladusalt, pinget ülevalhoidvalt, mõtlikult, professionaalselt.

Teiseks, Banks ei ürita elu eest midagi maha teha või midagi ülistada. Simmonsi algajalikud tehnilised seletused näiteks TehnoTasandi tekkele panevad isegi minu, naissoost olevuse, üleolevalt muigama. Samas kui Banks kirjutab nii nagu oleks seda oma silmaga pealt näinud.

Banks edastab oma filosoofia ja mõtted sujuvalt, peidetult. Mitte nagu Simmons, kes peab vajalikuks aegajalt näiteks Aenead panna pikka loengut pidama mingil teemal. Banks pole nii haledalt läbinähtav kui Simmons.

Viis, tugev viis!

Teksti loeti eesti keeles

Järjekorras teine raamat, mida sellelt autorilt olen lugenud, peale "Mõtle Phlebasest". Raamat, mis avab tulevikuühiskond Kultuuri eluviisi ja tagamaid. Lugema hakates kartsin, et siit hakkab tulema filosoofilisi mõtisklusi masinate ja inimeste suhete kohta ja teema areneb selleni, kuidas inimesed oma hedonismis on kaotanud tegeliku kontrolli oma maailma üle tehisintelligentsile ja on muutunud rumalateks lillelasteks. "Mõtle Phlebasest" sellele võimalusele mingil määral nagu viitaks. Õnneks see nii pole.

Kultuuri maailm tundub selle kirjelduse järgi selline maailm, milles enamik inimesi sooviks elada. Maailm, kus kõik materiaalsed vajadused on rahuldatud ja kus ühiskond on täiesti vaba. Kus naudingud ja meelelahutus on eesmärgiks, kus ühed inimesed ei saa võimutseda teiste üle. Kus mehed ja naised on sotsiaalselt võrdse staatusega ja soovahetus on nii loomulik, et enamus inimesi jõuab elu jooksul korduvalt olla mõlemast soost ja tuua ka lapsi ilmale.

Selle juures ei ole inimesed ullikestest elunautlejad, vaid on geneetiliselt arendatud olema suurema intelligentsusega ja tegelevad intellektuaalsete hobidega. Nagu peategelane, kes on mängudele pühendunud, mis meenutavad midagi tuleviku male taolist, kuid on keerukamad.

Meeldib ka see, kuidas on kujutatud robotite (droonide, ajude) ja inimeste suhteid. Droonidel on kõik inimlikud omadused ja siiski pole nad inimesekujulised, inimnäo või -silmadega. On droone, kellest võivad saada sõbrad ja teisi, kellega läbi ei saa. Ja droonid ise suhtlevad omavahel nagu inimesed. Kõik on võrdsed. Ajud on küll üliintelligentsed ja neil on Kultuuri maailmas väga vastutusrikas roll, kuid samas ei ole nad võimul traditsioonilises mõttes.Kui neil on võim, siis väga subtiilsel kujul.Muidugi jääb selgusetuks, kes määratleb Kultuuri ühiskonna eesmärgid, selle sotsiaalse korra, suhtumise teistesse tsivilisatsioonidesse. Samas, kuna inimesed ja masinad on võrdsed, siis võiks mõelda, et nad teevad seda käsikäes.

Impeeriumi ühiskond seevastu meenutab täna maailmas valitsevat ühiskonda oma sotsiaalsete hierarhiatega, rõhuasetusega võistlusele ja vallutamisele, oma julma ja perversse ning tabudega pikitud suhtumisega seksuaalsusesse.

Raamatu lõpp pole just selgelt etteaimatav, on mitu varianti kuidas see lõppeda võiks ja püüda tegelikku lahendust ära mõistada on huvitav.

Teksti loeti eesti keeles

Sarnaselt Consider Phlebas`i looga suhteliselt selline sirgjoones arenev lugu: lenda kaugele-kaugele, täida ülesanne, sellest kujuneb sportlik ja seejärel tõsine jõukatsumine. Lõpuks selgub sügavam skeem ka. Meelelahutusena hea. (Loetud ammu aega tagasi...)
Teksti loeti eesti keeles

Mulle ei meeldi jätkuvalt kirjanikud kes paljastavad oma tegtelaskujude kohta käivaid olulisi fakte alles raamatu lõpus. Näiteks äsjalahkunud Banksi "Mänguris" oli stseen, kus robot ütles peategelasele, et ära raisk lükka käppa rüü alt välja. Selles maailmas kägistatakse neegrid kohe peale sündi. Sealt kohas hakkasin mõtlema, et oot mida? varem pole kusagil öeldud, et peategelane on neeger. Samas oli kirjeldatud kuidas tüüp kahvatus. Kuidas neeger saab kahvatuda? mu kujutlusvõime jääb siinikohal hätta. Ma ei teagi, kuidagi mõru mekk jääb suhu kui avastad, et oled mõnd tegelaskuju kogu raamatu läbi nt naiseks pidanud ja tegelikult on ta hoopis mees vms. On siis rumal mina või autor?

Kordan, et asi polegi iseenesest nahavärvis vaid pigem selles, et alguses võiks tegelase sugu ja rass enamvähem ikka selge olla. Kellele sa täpselt kaasa elad ikka, ebamugav on kui peab üle poole raamatu läbilugenuna hakkama enda silme ette tekkinud kujutluspilti vahetama. Ka lugejaloleks märksa põnevam teada kohe alguses, et tegemist on neegriga, kes saadetakse sellisesse ülikarmi ja rassistlikku ühiskonda.

Mul pole otseselt midagi veidrate tegelaste vastu. Muarust on isegi igav, et Banksi kesksed tegelased sellised kuivikud on, kes oma soost ja orientatsioonist kraplikult kinni hoiavad. Andku aga takka. Ainult öelgu siis enne lugejale kah, muidu jookseb viimasel juhe kokku.

Mis puutub mängu ennast - siis arvestades, et see on kõige olulisem asi mille ümber raamat keerleb oli kole raske elada kaasa mängule mille reeglid pole päris selged. Raamatus oli see mulle umbes sama nagu vaadata ameerika jalgpalli (ma pole kunagi arusaanud kuidas see ikka käib). Lugedes tekkis korduvalt õigustatud küsimus, et kas autor isegi korralikult ette kujutas, mismoodi see kõik käib, või pani ta huupi. Ehk siis, detailid olid selged, aga kogu süsteem jäi ähmaseks. Banks kirjeldab küll nt alguses millised keerukad mitmetasapinnalised kujundid ning poolelusad ja morfsed nupud mängus kasutust leiavad. Lõpuks muutub aga kõik mingiks Red Alerdi arvutimängu keerukamaks analoogiks.

Jürka feissisõber Kärt Mikli ütles Mängu kohta hästi: "Banksi versioonis digimuundub ameerika jalgpall maleks, siis kunstkäsitööringiks ja lõpuks hakkavad vastasmeeskondade kaptenid omavahel valssi tantsima. Aga tegelikult on valss hoopis postitants ja selle kaotaja saab eetikamedali."

Kokkuvõtteks võib öelda, et Banks on kahe esimese raamatu järgi üsnagi ühetaoline kirjanik. Jutustab lugu sageli samade stiilivõtetega, ningpärast Phlebase lugu ei too ta enam enda maailma juurde mitte midagi märkimisväärselt lennukat või uut. Enderi mäng on parem mäng!
Teksti loeti eesti keeles

Lugesin kunagi ammu eesti ja nüüd inglise keeles. Originaalkeeles nautisin rohkem. Üks mu lemmikuid Iain M. Banks Kultuuri sarjast.
Lugu Kultuuri parimast universaalsest (mitmeid mänge mängivast) mängurist Jernau Morat Gurgeh, kes psühholoogilise töötlusega meelitatakse juba võidetud mängus petma (saamaks ideaalset tulemust) ja sunnitakse hiljem selle paljastamisega hirmutades Kultuuri eest mingit ülikeerulist (ja mitte selgelt kirjeldatud) Azadi impeeriumi saatust määravat mängu mängima.
Üldiselt väga ladus lugemine, vahepeal läheb küll Azadi sadistlikkuse kirjeldus minu jaoks liiga graafiliseks.
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Lugesin "Mängurit" esmakordselt ca 20 aastat tagasi. Vahepealse aja jooksul olen isegi päris palju oma elust mängudele pühendanud ning erinevad inimesed on seetõttu küsinud, kas ma olen seda romaani lugenud ning soovitanud taas üle lugeda. Lõpuks võtsingi raamatu ette, et vaadata, kas siis kõnetab või mitte. Kunagi esmalugemisel ilmselt kõnetas, sest mul on hämaralt meeles, et mõnedes keskkondades sai lausa aliaseks Morat pandud... aga sisust küll miskit meeles polnud.
 
Lugemine ei kulgenud eriti ladusalt, sest kuigi kirjutatud on hästi, on loos samas palju korduseid ning lehekülgede kaupa tühja teksti. Ei, mitte igavat ja mõttetut, aga loo arenduse seisukohalt ebavajalikku. Ka mängu kirjeldus on väga ähmane ja abstraktne, seega ei ole mängurile seal raamatus tegelikult suurt midagi kasutatavat või isegi äratundmisrõõmu pakkuvat. Sun Tzu "Sõjakunst" on selles mõttes palju asjalikum ja praktilisem "käsiraamat".
 
Siiski meeldis lugeda Kultuuri ühiskonna kohta - jah, sellises vabas maailmas sooviksin ma tõepoolest elada. Ning otse loomulikult on Azadi impeerium oma tavade ja korraldusega jälk moodustis ning mille paralleele leidub ka meie igapäevaelus. Kuid kui see ongi kogu raamatu sõnum, siis tjah... Kui see kõik tundus minu 20-ndate lõpuaastates minale veel huvitav ja mõtisklemist vääriv, siis praegusele, 47-aastasele minale jääb see selgelt lahjaks, tahaks kangemat kraami. Raamat saab mult küll hindeks "nelja", kuid seda väga suurte mööndustega ning päris kindel on, et enam rohkem see ülelugemisele ei tule.
Teksti loeti eesti keeles
x
Toomas Aas
18.09.1973
Kasutaja rollid edit_books
edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Üks raadiojaam reklaamis end kunagi loosungiga "raadio inimesele kes parajasti ei mõtle". Harry Dresdeni sari paistab olevat kirjutatud sellelesamale inimesele. Ja ega mul selle vastu midagi ei ole, sest vahel mulle endale meeldibki olla see inimene. See ei tähenda sugugi et ma peaksin seda sarja kuidagi alaväärseks või arvaksin et "niisuguse asja võiks igaüks kirjutada". Kindlasti mitte.
Teksti loeti inglise keeles

Ebastandardne katastroofilugu. Sedalaadi lugudes suudetakse tavaliselt Maad ähvardav häving kangelaslike jõupingutustega ära hoida. Antud juhul aga saadakse aru et ära hoida ei ole siin midagi ja parim mis võiks õnnestuda oleks väikese inimkoloonia ellujäämine orbiidil. Romaani esimesed kaks kolmandikku, mis sellele keskenduvad, on minu meelest ka parim osa. Ma ei ole füüsik ega kosmonautika spetsialist, seega on väga võimalik et mingid ebakõlad jäid mul märkamata. Aga igatahes tekkis arusaam sellest et inimese pikemaajaline ellujäämine kosmoses on täna ikka veel äärmiselt küsitav ning optimism stiilis "varsti kolime kõik Marsile" võib olla veidi naiivne.  
 
Aga nagu eelarvustajad on juba rääkinud, ellu siiski jäädakse, ehkki ellujäämine rippus ikka väga peenikese juuksekarva otsas. Romaani kolmas kolmandik toimub 5000 aasta pärast tulevikus kui Maad on asutud uuesti terraformima. See tulevikuvaade sisaldab mitmeid lahedaid elemente, aga selleks et seda vaadet lugejale anda pidi autor välja mõtlema ka mingi tegevusliini, ja see paraku just väga veenev välja ei kukkunud. Tuli justkui nii välja et kogu katastroofist hoolimata jäid kõik ikkagi ellu? Oleks võinud suhkruvatiga pisut tagasi hoida, aga romaani esimeses kahes osas sisalduvaid väärtusi ei suuda see tilk tõrva minu silmis rikkuda.
Teksti loeti inglise keeles

Paraku jättis mind see teos üsnagi ükskõikseks. Teose spionaažipool tundus liialt lihtsakoeline. Esimene peatükk oli küll paljutõotav, parimate spioonipõnevike stiilis, aga üsna varsti sai tagaaetava topeltagendi isik lugejale teatavaks, ja siis põnevus kadus. On teoseid mis ka niisuguse ülesehituse juures hästi toimivad - võtkem näiteks Frederick Forsythi "Šaakali päev" - aga Rajaniemi sellele tasemele ei küündi. Põneviku asemel on välja kukkunud suhteliselt ebameeldivalt morbiidne psühholoogiline draama. Võib-olla see ebameeldiv morbiidsus oligi eesmärk, aga noh... mulle ei meeldinud.
 
Teose ulmepool on küll piisavalt omapärane selleks et mitte lasta hinnet lausa mutta vajuda, aga siiski, kui algidee on kord juba välja käidud ei arene see enam kuhugi edasi. Viimastes peatükkides küll selgub et kogu NSVL ja Suurbritannia kemplemise taustal ähvardab Suvemaad hoopis tõsisem probleem, aga kui see tõsiasi on selgunud siis sinnapaika see ka jääb - midagi rohkemat sellega enam ei toimu.
 
Ulme ja kriminulli/spioonipõneviku kokkusegamise vallas on kirjutatud palju paremaid teoseid kui "Summerland" - meenub näiteks hiljuti loetud Alastair Reynoldsi "Century Rain".
Teksti loeti inglise keeles

Pärast "Fractal Prince" lugemist võtsin aastaks ajaks Rajaniemist pausi, nüüd otsustasin uuesti üritada. Pean siiski jätkuvalt nentima et minu peaaju ei suuda päriselt küündida niisugusele abstraktsioonitasemele mis on vajalik selle teose nautimiseks.
Teksti loeti inglise keeles

Brandon Q. Morris, kelle kodanikunimi ei ole Brandon Q. Morris, on füüsikaharidusega saksa tehnikaajakirjanik ja kirjanik. "Enceladus" (inglisekeelses Amazonis e-raamatuna "The Enceladus Mission") on lähiajal lähikosmoses aset leidev seikluslugu.      
 
Aastal 2031 jõuab ühele Saturni paljudest kaaslastest, mis ka teosele pealkirja on andnud, mehitamata kosmosesond. Sond sondeerib keskkonda ning tuvastab selliseid elemente mille üsna tõenäoliselt on tekitanud mingi orgaaniline eluvorm. Muidugi on tegu tohutu sensatsiooniga ning järgmiseks otsustatakse korraldada mehitatud lend, et läbi mitme kilomeetri paksuse jääkihi sukelduda kogu kuud katvasse ookeani ja selle põhjast loodetavasti see saladuslik elusorganism üles leida.
 
Missiooni jaoks pannakse kokku rahvusvaheline meeskond, kelle hulka, nagu sedalaadi teostes tihtipeale, satub saatuse ootamatu keerdkäigu tõttu peategelane kes varem kosmoses käinud ei ole. Tema nimi on Martin ja ta on sakslasest tehnoloogianohik. Peategelast inimesena tundma õppida meil teose käigus kuigi palju ei õnnestu, ning sama kehtib ka teiste tegelaste kohta. Tegelasi kasutatakse ainult sündmustiku edasiandmise vahenditena, muus osas on neis elu sees sama palju või vähemgi kui keskmise Hollywoodi kassahiti tegelastes.
 
Mis sündmustikku puutub, siis mehitatud kosmoselend mis viib kordades kaugemale kui ükski eelmine ja kus kasutatakse paljuski uudset tehnikat ei saa loomulikult kulgeda probleemideta. Tegelastel tuleb hakkama saada nii tõrkuva tehnikaga kui ka ootamatute meditsiiniliste probleemidega. Kosmoseuustulnukast peategelane peab sulanduma meeskonda ning tulema toime enda jaoks enneolematus olukorras. Ja noh, lõppude lõpuks on tegu ikkagi ulmeromaaniga, nii et juhtub ka midagi ulmelist. Aga ulmeosa ei ole selles teoses keskne. Kujutan ette et midagi sellist oleks kirjutanud Jules Verne kui ta oleks korraks saanud meie aega piiluda ja ennast natuke tänapäeva tehnika ning kosmose uurimise alaste teadussaavutustega kurssi viia.
 
Jah, tuleb tõdeda et tegu on sedalaadi teadusulmega kus rõhk on selgelt rohkem teadusel kui ulmel. Võiks isegi öelda et tegu on ulmevormi rüütatud populaarteadusliku teosega. Näha on et kosmoselendude temaatika pakub autorile suurt huvi, ta on sellega põhjalikult kursis ning annab ka lugejale võimaluse sel teemal üksjagu targemaks saada. Minu lemmikosaks selle romaani juures kujuneski järelsõna kus anti ülevaade nii Enceladuse kohta täna teadaolevast kui ka kosmoselendude tehnoloogia olevikust ja lähitulevikust. Kui läbi kogu teose kohtame mitmeid kosmonautika ja arvutitehnika tehnoloogiaid ja kaubamärke mis on juba täna igapäevased, siis päris huvitav oli lugeda et ka kõik need muud tehnoloogiad mida romaanis Enceladusele lendamiseks kasutati on juba täna kui mitte pilootprojektide siis vähemalt rahastamist ootavate uurimistööde näol olemas.
 
"Enceladus" on tegelikult alles algus, sest sellele järgnevad tänase seisuga veel neli "Eismond" nimelisse sarja kuuluvat romaani, aga sarja avaosa minus nii suurt entusiasmi ei tekitanud et ka järgmine kohe käsile võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Jääb üle ainult ülaltoodud kiitusega ühineda. Ulmeromaan mis on ilmunud praktiliselt kaks inimpõlve tagasi ja millele saab kõrgeima hinde panna vähimagi "pensionäri allahindluseta" on tõeliselt erakordne asi. Soovitan kõigile!
Teksti loeti inglise keeles

Minu jaos mõneti ootamatult on Derek Künsken oma 2018. aastal ilmunud romaanile "The Quantum Magician" kirjutanud järje "The Quantum Garden", mille tagajärjel on tekkinud sari "Quantum Evolution". On siin nüüd teie jaoks juba piisavalt quantumit?
 
Kui "Magician" lõppes sellega et kvantinimene Bellisarius Arjona viis üliedukalt ellu riskantse ja suurejoonelise petuskeemi, sai enda valdusesse Ajaväravad ning kolis uuesti kokku noorepõlve kallimaga, siis paraku ei jää idüll kestma. Unioon on Ajaväravate kaotusest tõsiselt ärritatud ning hävitab tuumarünnakuga kõikide kvantinimeste koduks oleva asteroidi. Arjona ise ei ole õnnekombel kodus ning asub Ajaväravaid ära kasutades ellu viima päästeoperatsiooni.
 
Paraku peab ütlema et minu silmis kuulub see romaan kategooriasse "järjed mis oleksid võinud jääda kirjutamata". Mitte et maailm selle romaani olemasolust midagi kaotaks, aga midagi ei võida ka. "Magician" kujutas endast terviklikku ja kenasti lõpule jõudnud lugu, järg tundub olevat sellele vägisi otsa poogitud. "Magicianis" lugejate ette toodud uudsele ja huvtavale, paljude erinevate inimrassidega maailmale ei lisandu järjes enam eriti midagi uut. Võiks peaaegu öelda et tulemuseks on üsnagi standardne kosmoseooper. Mõnevõrra päästab üldmuljet ajarännuga seotud osa, kus tuleb osavalt ajaparadokside vahel laveerida. Kokkuvõttes aga jättis lugu mind siiski pigem ükskõikseks ja jäi kaugele alla sarja eelmise osaga autori suhtes tekkinud kõrgetele ootustele.
 
Teksti loeti inglise keeles

Romaani parim osa oli minu meelest see mis toimus enne kui "päris" sündmused lahti läksid. Majanduslikesse raskustesse sattunud IT-spetsialist liitub kaevanduslaeva meeskonnaga ning peab samaaegselt toime tulema uude kollektiivi sobitumisega ja enda jaoks täiesti uudse kosmilise elukeskkonnaga. Niisugune uustulnuka-süžee ei ole muidugi põhimõtteliselt midagi originaalset, aga kirja on see pandud kaasahaaravalt ning piisava detailsusega et võimaldab lugejal ennast peategelasega samastada.
 
Kui loo sõlmpunkt on juba ära olnud ja läheb lahti galaktilise ulatusega võitlus inimkonna kestmajäämise nimel siis muutub loojutustamine kuidagi pealiskaudsemaks. Areenile ilmuvad kaks osapoolt kes galaktikas ülemvõimu nimel võitlevad ning inimesed on valiku ees (ilma seda ise taipamata) kumma poolega liituda, ehkki see valik, nagu üks tegelane mainib, tundub mõnes mõttes lihtsalt valik erinevate väljasuremise viiside vahel. Samal ajal muidugi on inimkond mitmel moel lõhenenud nagu sedalaadi teostes ikka - Ameerika vs Venemaa, kõlupäised sõjaväelased vs edumeelsed teadlased jne. Ja nagu ikka, peab vastu tahtmist sündmuste tulipunkti sattunud üksik peategelane leidma mingi eriti kavala lahenduse mis kõikide vastuolude kiuste päästaks inimkonna kindlast hukust. Ning mille peale ükski teine tsivilisatsioon miljonite aastate jooksul tulnud ei ole.
 
Kokkuvõttes nõustun Indrekuga - mõnus kerge lugemine, kuigi mõnevõrra ehk liiga pinnapealne.
Teksti loeti inglise keeles

"Pika talve" triloogia viimane osa on ühtaegu samasugune ja erinev kui eelmised.    
 
Sarnane on ta selle poolest et jällegi toimub ühel hetkel pööre ning selgub et kogu lugu ei ole üldse sellest mis seni tundus. Erinev aga sellepärast et see lugu on... erinev. See sari on justkui äraspidine matrjoška, kus iga osa avades koorub selle seest välja miski uus, mis on suurem kui välimine. Lugesin üle ka oma märkmed sarja eelmiste osade kohta ja leidsin et see on üks paremaid näiteid sarjast mis kulgeb kogu aeg tõusvas joones, kui vaadata tagantjärele mu reaktsioone.  
 
Esimene osa: "Hm, noh, ei tea, käib kah".  
 
Teine osa: "Okei, midagi head siin igatahes on".
 
Kolmas osa (veidi dramaatiliselt üle pingutatud aga siiski): "OH SA RAISK!!!".  
 
Nüüd aga tagasi käesoleva juurde. Romaani esimene pool ei ole just halb kuid ei tekita ka erilist vaimustust. Kolonistid, kes eelmises osas jõudsid uude tähesüsteemi ja ennast sealsel omapärasel planeedil sisse seadsid, avastavad et oli siiski üks faktor millega planeeti elamiskõlblikuks tunnistades puusse pandi. Selle tulemusel tuleb üle elada looduslik kataklüsm ning võidelda elu ja surma peale - ausõna! - dinosaurustega. Olukord kisub tegelaste jaoks päris halvaks ja lugeja jaoks veidi tüütuks.  
 
Siis aga toimub totaalne pööre. Ja seekord on see ikka tõesti selline mida tasus oodata. Justkui oleksid kogu elu elanud kahemõõtmelises maailmas ning ühel hetkel omandab see kolmanda dimensiooni. Sündmused ja nähtused mis varasemas maailmas tundusid juhuslikud või seletamatud asetuvad nüüd täitsa loogiliselt põhjuste-tagajärgede ahelasse. Rääkimata sellest et maailm on kõvasti suurem ja keerulisem kui seni tundus. Ja eriti rääkimata sellest kuivõrd irooniline on tervikpilt mis lõpuks paljastub.      
 
Rohkemat ei tahagi tulevastele lugejatele lugemisrõõmu säilitamiseks ära rääkida (kardan et olen juba niigi liiga palju paljastanud).Tõsi on see et endiselt mõjuvad  peategelased pigem filmikangelaste kui päris inimestena, aga sarja ülejäänud vooruste kõrval on see tõesti vähetähtis pisiasi.    
 
Soojalt soovitatav!
Teksti loeti inglise keeles

"The Solar War" on teine osa "Pika talve" triloogiast. Sarja avaosa "Winter World" jättis ausalt öeldes niisuguse mulje et ma ei olnud päris kindel kas edasi lugemine on ikka hea mõte. Ta ei tundunud päriselt halb. Küll aga jäi mulje et tegu on pigem konveieritoodangu kui autoripoolse hingestatud käsitööga. Oli kartus et terve sari kujutab endast kõige tavalisema "kangelane päästab maailma" skeemi järjekordset taaskasutust, mida on juba 300 korda loetud või filmist nähtud ja millele midagi uut enam lisada ei ole.
 
Loodetavasti ma liigselt ei spoilerda kui nendin et jätkuvalt ei ole lugu nii halb nagu karta võiks.
 
Kui sarja esimeses osas löödi Maad sügavkülmutada üritanud tulnukrassi plaanid segamini, siis teises osas on kurjad tulnukad mõistagi tagasi ja täis otsustavust asi seekord lõpule viia. Jah, geniaalne teadlane ning suur juht James Sinclair peab tõepoolest jälle maailma päästma, aga pääsetee ei ole selline nagu igas teises "inimkond vs pahad tulnukad" loos. Jääb iga lugeja enda otsustada kuivõrd vastuvõetav niisugune lahendus tundub, aga vaieldamatult saab selgeks et see sari on midagi natuke enamat kui ma esialgu kartsin.
 
Põhiline probleem minu jaoks on siin ikka sama mis esimeses osas - peategelased on natuke liiga tublid et usutavalt mõjuda. Olukorras kus tsivilisatsioonist on järel põhimõtteliselt varemed ja mõni tuhat inimest, töötab üks väike teadlaste ja tehnikute  rühm loetud kuude jooksul välja uut tehnoloogiat, saadab orbiidile satelliite jne...? Tõsi, nad ei tee seda mitte ilma välise abita, aga siiski pidin ennast veidi sundima et sellele mõttes mitte liiga kõva häälega vastu vaielda.
 
Positiivse poole pealt jällegi - kipun ennast nüüd kordama, aga sarja teise osa lõpuks on tegevus jõudnud kohta mida ma alguses kuidagi ei oleks osanud ette näha ja nüüd on täitsa kindel et ka kolmas osa tuleb ette võtta.
Teksti loeti inglise keeles

Unustage kliimasoojenemine. Põhjustel millest (esialgu) keegi aru ei saa on Maale jõudva päikesekiirguse kogus tunduvalt vähenenud. Muljetavaldava kiirusega tungib peale jääaeg. Järelejäänud osa inimkonnast koondub viimastesse vähegi elamiskõlblikesse piirkondadesse kunagistel kuumimatel kõrbealadel.    
 
Kokkuvariseva maailma keskel elab teadlane James Sinclair, kelle erialaks on bioloogia, robootika ja tehisintellekt. Kohtume temaga romaani avalehekülgedel parajasti siis kui ta kannab vanglakaristust. Meile antakse mõista et karistuse põhjustas see et teadlane ületas oma uuringutes teatavaid eetilisi piire. Läheneva maailmalõpu tõttu tundub teadlase ellujäämise võimalus vanglas suhteliselt habras, aga just siis kui asi kipub täitsa käest ära minema ilmuvad kohale mehed mustades ülikondades ja toimetavad meie kangelase otse NASAsse. NASA tarkurid on välja raalinud et Päikese võimsus ei ole mitte üleüldiselt vähenenud vaid just Maa on sattunud kosmilise külma kätte. On tugev kahtlus et tegu ei ole loodusliku fenomeniga vaid Päikesesüsteemis tegutseb keegi või miski mis on nõuks võtnud inimkonna surnuks külmutada. Dr. Sinclair kaasatakse missioonile mille eesmärk on selle fenomeniga kontakti võtta või võidelda, sõltuvalt sellest kuidas olukord kujuneb.    
 
Pealkirjast ja kaanepildist hoolimata ei ole "Winter World" niisiis mitte kliimaulmekas vaid hoopis kosmoseooper. Aga mitte selline mis toimub määratlematult kauges tulevikus ja tohutus galaktilises mastaabis, vaid üsnagi lähedases tulevikus ja seespool asteroidide vööndit. Kosmoselaevade arv mille inimkond suudab välja panna on ühekohaline ja nendega kuhugi jõudmine võtab kuid või aastaid.
 
Väga peadpööritavat hardcore SF-i siit just ei leia. Keskendutakse rohkem seiklusele, ja see on päris hästi välja kukkunud, kannatab lugeda küll. Kõige suurema etteheitena tahaksin kurta peategelaste Jamesi ja Emma üle, kes on liiga täiuslikud superinimesed - mitme doktorikraadiga, ülimalt intelligentsed, töövõimelised, suurepärased meeskonnajuhid, strateegid jne. Vägagi nagu eesrindlikud kosmosevallutajad nõukogude ulmes. Aga kuidagi suutsin ennast mitte liigselt häirida lasta (päris nõukogude kosmoseooperid olid ikka mõõtmatult hullemad) ja ilmselt võtan ka järje käsile. "Winter World" nimelt on esimene osa Pika Talve triloogiast.
Teksti loeti inglise keeles

Kirjutada ulmeromaan täiesti tavalise inimese igavast elust oli kindlasti paras julgustükk isegi Silverbergi jaoks. Tulemus ei ole kindlasti halb aga lausa suurepäraseks ei taha ma seda siiski hinnata. Kohati läks lugemine ikka liiga nüriks kätte, nagu loeks kooli kohustuslikku kirjandust (mille hulka see teos Silverbergile iseloomuliku seksirohkuse tõttu ilmselt siiski ei kvalifitseeruks). Hindeks pandud 4 on pigem ümardatud 3.5.
Teksti loeti inglise keeles

Romaani sisust ei tahaks eriti rääkida. Pealkiri muidugi reedab mingil määral millega tegu on, aga üks asi mis mulle lugemisel eriti meeldis oli just see kuidas autor viis mind lugejana sellesse punkti kus ma sain aru millist ulme standardteemt käesolev teos üldse käsitleb. 
 
Veidi üle 300 lehekülje paksune teos on ülesehituse poolest jagatud viieks "raamatuks". Esimese raamatu jooksul saame tuttavaks ühe New Yorki politseinikuga ja ühe Stanfordi ülikooli teadlasega. Mõlemal tegelasel on põhjalikult lahtikirjutatud elulugu. Mõlemaga juhtuvad ka teatud seletamatud sündmused, kuid mingisugust seost nende kahe tegelase vahel ei ole. Sündmuste käik viib selleni et teadlane, kelle erialaks on inimese mälu salvestamine (millega ta hakkas tegelema lootuses aidata oma Alzheimeri tõve all kannatavat ema), lahkub ülikooli juurest et jätkata oma uurimistööd pururikka erainvestori rahastamisel. Uurimistöö kulgeb edukalt, aga alles esimese raamatu päris viimasel leheküljel saab selgeks mis on selle töö tegelik tulemus, ja siis alles läheb andmiseks...
 
Kui üritada võrrelda seda teost nende väga paljudega mis ulmekirjanduses samal  teemal varem on kirjutatud siis ei saa just öelda et autor oleks lagedale tulnud mingi eriliselt uue kontseptsiooni või teaduslik-fantastilise teooriaga. Pigem on tegu oskusliku taaskasutusega. Nagu öeldud, koosneb romaan viiest osast ehk raamatust, ja sissejuhatavale järgnevad raamatud käsitlevad teemat igaüks veidi isesuguse nurga alt, aga kõik siiski viisil mida lugedes tundub et kuskil olen seda juba kohanud. Vähemalt ühes peatükis tekkis vägagi otsene paralleel ühe krestomaatilise Heinleini jutuga, kuigi Crouchi vastavad stseenid on oluliselt verisemad.
 
Aga ega asjaolu et mingil teemal on varem juba kirjutatud ei pea tähendama et seda ei ole uuesti võimalik hästi teha. Crouch tõestab et on küll võimalik. Põnevuse üleskütmine ja üleval hoidmine ei ole tema jaoks mingi probleem, ja ulmeraamistikku kasutab ta sel otstarbel oskuslikult ära. Samuti on peategelased kirjutatud selliseks et nende saatus läheb mulle lugejana korda ning nende tegutsemise motiivid tunduvad usutavad. Kui midagi parandada siis ehk võiksid nad 10% vähem melodramaatilised olla, aga see on juba pisiasjade kallal norimine.
 
Ja lõppjäreldus on muidugi et kui mingid asjad tunduvad olevat untsu läinud siis ei maksa võib-olla tormata neid parandama. Võid asja hoopiski hullemaks teha.
Teksti loeti inglise keeles

Ajarännu teemalise looga peaks olema suhteliselt raske tänapäeval kedagi üllatada, aga Reynolds suudab seda ikkagi niimoodi jutustada et loed ja mugised heameelest... Ei ole ühtki põhjust miks maksimumhindest midagi maha võtta. Võrreldes "Revelation Space" sarja kosmoseooperitega on käesolev teos mitu korda rohkem kontsentreeritud. Lõpuni jõudes tekib hetkeks isegi pettumus - juba saigi läbi? Aga järele mõeldes taipad et seda oligi just täpselt parasjagu. Originaalseid ideid ja huvitavaid tegelasi sai ju küllaga. Kõik mis vajalik sai öeldud ja tegevusliinid korralikult kokku viidud.  Selle lühikese ja terava romaani juurde ei sobiks ka pikk ja heietav arvustus kohe mitte kuidagi, nii et võtke lihtsalt kätte ja lugege.
Teksti loeti inglise keeles

Kui "Võililledunastia" sarja avaromaan "The Grace of Kings" oli igati nauditav lugemine, siis teine osa "The Wall of Storms" tõstab taset veelgi. Avaosa sündmustik oli üles ehitatud peamiselt selle ümber kuidas kaks liitlast - heasüdamlik kelm Kuni Garu ja võimult tõugatud klanni viimane sõdalane Mata Zyndu - tegid koostööd kurja imperaatori kukutamiseks. Imperaator küll kukutati, selle käigus aga pöördusid esialgsed liitlased parandamatult tülli ja sündmused lõppesid mõnevõrra ambivalentselt - Mata Zyndu hukkus konfliktis aga Kuni Garu sai uueks imperaatoriks nii et põhimõtteliselt "head" ikkagi võitsid.
 
Paraku ei ole poliitikas asjad kunagi nii lihtsad ja ajaloo lõpp keeldub saabumast. Kuni Garu, uue nimega imperaator Ragini, lähikonnas tekivad erinevad fraktsioonid kellel on igaühel oma arusaam sellest kuhupoole impeeriumi areng peaks suunduma, kellest peaks saama troonipärija jne. Mitmed tegelased, kes sarja eelmises osas said lugejale hingelähedaseks vabadusvõitluse ustavate jüngritena, on nüüd valmis erilise kõhkluseta oma kunagisele liitlasele noa selga lööma. Ka Kuni Garu ise jõuab kohati tõdemusele et tema olukord ja tegevus eriti ei erinegi selle kurja imperaatori omast kelle kukutamisele ta kunagi oma elu pühendas.
 
Üldise olukorra Dara saarestikus muudavad ebastabiilsemaks ka vahepealsel Mata Zyndu võimuperioodil tekkinud ja nüüd uuesti likvideeritud pisiriikide endised valitsejad, kes loomulikult ei ole oma olukorraga rahul ja püüavad õhutada mässu selleks et uuesti võimule pääseda.
 
Ja nagu sellest kõigest veel vähe oleks, ilmub kaugelt põhjapoolse silmapiiri tagant uus välisvaenlane, kes ähvardab kogu võimuvõitluses lõhestunud Dara saarestikule käpa peale panna. Nende salarelvaks on needsamad olendid kelle suuri sarvilisi kolpasid on põhjapoolsetelt randadelt mõnikord leitud ning kes, nagu selgub, on umbes kolme elevandi suurused, lendavad ja purskavad tuld...
 
Et saavutada edu võitluses ülekaaluka vastasega, kaldub Võililledünastia kõrvale traditsioonilise fantasy radadelt. Appi ei tõtta mitte võimas maag ega mäekollide armee, vaid hakatakse hoopis edendama teadusuuringuid. Osaliselt võiks seda romaani liigitada isegi pigem teadusulme kui fantasy žanri. Uuringud on Ken Liu poolt ülimalt vaimukalt kirja pandud. Eriti meeldis mulle korralik bioloogiline käsitlus sellest mismoodi tuldpurskav lohe ikkagi tuld purskab ning kuidas teda võitlusvõimetuks saab muuta. Samuti on kirjeldatud elektri avastamist ning relvana kasutuselevõttu, ning kuidas see muudab lahingutaktikat. Kui juba romaani poliitilise intriigi osa  oli maksimumpunkte väärt, siis teaduspoolega koos on minu hinnanguks kestvad tormilised kiiduavaldused.
 
Kui sarja esimene osa moodustas üsnagi iseseisva terviku, siis teise osa tegevus katkeb kohas kus on selge et kolmas osa tulemata ei jää. Loodan et taset õnnestub hoida.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi romaani tegevusmaailm on tuletatud vanast Hiinast, tekkisid minul lugedes paralleelid ka Kreeka mütoloogiaga. Tegutsevad ju siin lisaks inimestele ka jumalad, kelle jaoks kogu see inimeste impeeriumide kukutamine ja omavahelised sõjad on otsekui lauamäng. Igal jumalal on mängus omad nupud ning selleks et mängu oma kasuks kallutada liiguvad jumalad aeg-ajalt ka inimeste hulgas ringi, sekkudes asjade käiku päris otseselt. Nii et rohkem kui üks kord tuli meelde mõni nooruses loetud lugu raamatust "Vana-Kreeka muistendid ja pärimused".
 
Raamatu õhustik, nagu juba Kristjan eelmises arvustuses kirjutas, on suhteliselt leebe ja helge, hoolimata sellest et inimesi hukkub sadade tuhandete kaupa. Vägivalda enamasti väga graafiliselt ei kujutata, lihtsalt nenditakse stiilis "ja siis aeti kakskümmend tuhat lahingu kaotanud armee sõdurit auku ning maeti elusalt".
 
Palju on kõrvaltegelasi, sealhulgas niisuguseid kes ilmuvad kuskil poole raamatu peal mõneks peatükiks et anda oma panus sündmuste arengusse ja seejärel hukkuda kas lahingus, poliitilise palgamõrva või siis lihtsalt lolli juhuse läbi. Seejuures saame alati hea ülevaate nende tegelaste päritolust, iseloomust ja elukäigust nii et naljalt neid omavahel segi ei aja.
 
Siinkohal lõpetan eelmise arvustuse oma sõnadega ümberkirjutamise, nõustudes lõpuks veel ka viimase väitega -  ilmselt võtan mingil hetkel ka järje ette.
Teksti loeti inglise keeles

Esimese hooga lajatasin kolme, aga olles hetk mõelnud, arvan siiski et see on enamat väärt. Kuigi lugu on üsna staatiline ega tekita erilist kaasaelamist, avaldab siiski muljet see viis kuidas on kujutatud inimesi lootusetus olukorras. Kohe alguses tundub et kõik on täiesti lootusetu, loo edenedes muutuvad asjad järjest lootusetumaks ja ka lõpp on tegelikult lootusetu. Niisugune masendus on omaette saavutus ja väärib tunnustust.
Teksti loeti eesti keeles