Kasutajainfo

Andy Weir

16.06.1972–

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Kir Bulõtšov ·

Možno poprosit Ninu?

(jutt aastast 1973)

ajakirjapublikatsioon: «Smena» 1973; nr 3 [autorinimega Kirill Bulõtšov]
Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
3
2
1
0
0
Keskmine hinne
4.333
Arvustused (6)

Vadim Nikolajevitsh üritab päev läbi helistada oma kallimale - Niinale. Paraku on mingi kummalise telefonijaama rikke tõttu tekkindud permanentne valeyhendus ühe teise numbriga. Ka seal võtab kõne vastu Niina nimeline tytarlaps. Hilisõhtul yritab Vadim veelkord "oma" Niinat tabada. Jällegi võtab kõne vastu naise nooruke nimekaim. Kui Vadim huvi tunneb et miks tydruk ei maga, vastab too et kas onu teeb nalja - väljas ju alles varajane õhtupoolik..

Tõsiselt hea jutt!

Teksti loeti vene keeles

Hindan seda parimaks Bulõt$ovi novelliks.Arvatavasti saaks ainult venelane sellise novelli kirjutamisega hakkama. Loos on ehtsust, siirust. See on väga humaanne lugu selle sõna parimas tähenduses.
Vadim satub rääkima tüdrukuga 1942. aastast. Fa$istid lähenevad Moskvale, isa on rindel, ema tööl, väljas on pimendus ja hirm. Nii väga tahaks, et keegi räägiks lohutavaid sõnu, kuidas Punaarmee sõja võidab ja Hitler ennast mürgitab. Ja kirjeldaks õnnelikku elu tulevikus.
Juba sellest piisaks viieks. Ent siis tuleb lõpp. Ja see on nii ilus, et ma ei häbene, et mul tuli isegi pisar silma.
Teksti loeti vene keeles

Lihtne, suisa pretensoonitu ulmejutt ... aga mõjub!

Teksti ulmeline osa on absoluutselt ebateaduslik, kuid see pole ju oluline. Kir Bulõtšov kirjeldab situatsiooni, mis võiks toimuda, kui tänapäeva keskealine mees satub telefoni valeühenduse tagajärjel kontakti II maailmasõja aegse tütarlapsega. Tesisõnu otsekui ajaränd, sest sõja ajal oli minategelane ise niisama vana poiss, kui on see tüdruk, kellele ta tahtmatult helistab.

Jutt on psühholoogiliselt usutav, jutt on köitev, jutt ilus ja hea. Hindes ei saa mingit kahtlust olla – absoluutne viis!

Antud tekstiga on selline lugu, et nii mõnigi «erudiit» Venes väidab, et nagu oleks «Можно попросить Нину?» Alfred Besteri jutu «Out of This World» (1964) plagiaat! Kes on mõlemat juttu (ja veel mõnda) lugenud, see ilmselt muigab sellise «arutluse» peale. Kes pole mõlemat teksti lugenud, neile teadmiseks, et Kir Bulõtšovi jutt on ilmunud ka inglisekeelses tõlkes USAs ... ja seal pole keegi mingit plagiaadisüüdistust tõstatanud!

Teksti loeti vene keeles

Nonii, vihjati, et võiks lugeda, ja sain selle peale isiksuse lõhestumise.
 
Mõistusega tajun, et jutt on väga hea.
 
Kuid kogu see venelaste sõja, Leningradi blokaadi ja fašistide jutt hakkab mulle nii vastu, nagu hakkas juba selle loo ilmumise ajal. Ning nüüd seda enam, arvestades, millega "sõjavõitjad" praegu Ukrainas tegelevad.
 
Mõistus ütleb "viis", tunded "üks". Hindeks saab aritmeetiline keskmine.
 
 
Teksti loeti vene keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Detektiivilaadne ulme või ulmelaadne detektiiv. Kuigi kumbagi eriti ei ole. Kaks noort tegelast pannakse uurima laevatäie aparaatide kadumist. Kahtluse all on kaks planeeti. Ja tundub, nagu oleks asjasse segatud ka Lorenzi lühenemine...
Igavavõitu.
Teksti loeti vene keeles

Utoopia: pehme jõud võidab hambuni relvastatud sissetungijad.
 
Ent -- nagu ikka -- tuleb lähedalt uurida, mida helge tuleviku pimedamates nurkades leidub. Ja mulle jäid meelde Niina laused: "Seitsmeteistkümnes oli see pisike Bril. Tead, hetkeks ta isegi hakkas mind armastama."
 
Hea lugu igatahes, ja hästi kirjutatud.
Teksti loeti vene keeles

38. aasta kohta päris kobe tükk. Astronaudid on poolkogemata ruumikõverdamist ära kasutanud ja tundmatule planeedile sattunud. Pagan teab, kui kaugel see Maast võib olla...
 
Kuid üldiselt sarnaneb uus planeet paradiisiga, ja üks selle elanikke väidab, et maalasi koju tagasi saata oleks väike asi, ainult kõigepealt tuleb selgeks teha, kuhu...
Teksti loeti vene keeles

Antifašistlik jutt. Säärased ei saa minult kõrgemat hinnet enne, kui ei ole ilmunud samal hulgal antisovjetlikke jutte.
Teksti loeti saksa keeles

Kosmoselaeva kolmeliikmeline meeskond märkab äärmiselt haruldast ja äärmiselt hinnalist kosmoseelukat (ja pidage meeles, et tekstis toodud summad pärinevad sellest ajast, kui dollar veel kullaga tagatud oli). 
 
Nüüd saab ulme justkui selles mõttes otsa, et kahevahel olevale noorukile tehakse selgeks, et raha on parem kui õilsad ideaalid. Ulmejutus lööks nooruk rinna ette ja...
 
Teksti loeti vene keeles

Peategelane õppis arstiks ja sattus tööle Marsile. Kus selgus, et inimese terveksravimist hinnatakse kodulooma, näiteks lehma, terveksravimiseks kõvasti madalamalt.
Ega olnudki siis midagi imestada, kui surmväsinud arstile keset ööd helistati ja ta kosmodroomile järjekordset jama lahendama kutsuti. Ainult et seekordse jama mõõtmed ületasid kõik seninähtu...
 
Teksti loeti vene keeles

Pensionil astronaut elab oma tütre ja väimehe juures ning kannatab selle all kõvasti. Ühel päeval ostab zookauplusest miski Veenuse linnu, mis teeb koduse olukorra muidugi veel hullemaks.
 
A' lõpp tuleb õnnelik.
 
Vaat' sihuke pisarakiskuja lugu. Kogumikule nime andmise eest saab nelja, kuigi hirmpika miinusega.
Teksti loeti vene keeles

Sihuke tavapärane kosmoseseiklus ("Kohtumine "Ramaga"" :P).
Avastatakse Päikesesüsteemi siseneud objekt, mille kohta jutu noor peategelane arvab, et see on tehislik. Mõnesuguste intriigide järel saadatakse Maa kosmoselaev asja uurima. 
Pole vaja liialt rõhutada, et noor leitnant saab kogu jamaga hiilgavalt toime.
Esitatud füüsikalised absurdsused lugemist ei seganud. Ainult et ma ei ole siiamaani aru saanud, miks oli vaja neid eetilisi võrrandeid mängu tuua, kui nad ausalt öeldes mitte millegagi ei haakunud.
Teksti loeti vene keeles

Jutt liigitub hästi kategooriasse "ebateaduslik fantastika". Noor praktikant (bioloog!) istutatakse ühele pisikesele asteroidile, et ta sealt otsiks purunenud planeet Phaethoni jälgi...
 
Ma ei hakka siin pikemalt rääkima sellest, kui mööda on asteroidil valitsevaid tingimusi kirjeldatud, aga bioloog-praktikandi käitumine on hullemgi.
 
Ja ei saa me jutu lõpuks midagi teada, kuid seda enam ei jää õhku küsimust: "Aga mis seal võis olla?"  
Teksti loeti vene keeles

Aja dilatatsiooni ärakasutamisest omakasupüüdlikes huvides ja sellega kaasnevatest tehnilistest viperustest.
Teksti loeti vene keeles

Põlvkonnalaeva lugu. Mingi haigus on peaaegu kogu kamba hävitanud, jättes alles ainult ühe poisi ja ühe tüdruku. Ja kaks nende kasvatajat.
Lastel hakkab järjest suurem huvi tekkima selle vastu, mis pagana jamas nad elavad, ja kasvatajad räägivadki neile kõik ära.
Peale ühe asja.
Teksti loeti vene keeles

Eelarvustaja on romaanist jällegi korraliku ülevaate andnud.
 
Mulle istus lõpp, mis oli küll suhteliselt õnnelik, kuid mitte lääge. Kena oli ka see, et Esmasündinud said Maa (õigemini maalaste, kosmikute ja marslaste) käest juba teise dünamo. Arusaamatuks jäi küll see, mis häda oli maalastel ja kosmikutel omavahel sõdima hakata.
 
Lugedes tuli alailma meelde Clarke'i see või teine jutt, kas või kosmoselifti või päikesepurjega seoses. (Ja kogu raamatu ses mõttes nunnuim koht oli minu jaoks see, kus Myra soris raamatukogus vanu Marsi kohta kirjutatud raamatuid ning avastas Martin Gibsoni teose "Dust of Mars").
 
Kui keegi veel arvab, et fantastikakirjanikud tegelevad tuleviku ennustamisega, siis tasub märkida, et raamatus räägitakse alailma luminestsentslampidest ("torudest"), mis tegelaste teed valgustavad -- kuni Juri ja Myra viimse etteasteni Marsil. Kuid vaid mõni aasta pärast romaani ilmumist algas valgusdioodide võidukäik...
 
Ja kui kaasarvustaja Targo Tennisberg omal ajal "Kosmoseodüsseia" kohta märkis, et nagu Verne'il elekter, on Clarke'il deus ex machina-ks von Neumanni masinad, siis käesolevas sarjas teeb imesid nanotehnoloogia. Pluss muidugi kunstmõistus.
 
Kokkuvõttes on "Esmasündinu" -- nagu kogu triloogia -- hästi loetav ja mina küll tehniliste üksikasjade ülekülluse pärast ei virise. Kas "viis"? Hm. Kas loeksin üle? Tõenäoliselt jah, kuid mitte kuigi varsti. Seega plussiga "neli". Mis võiks ka kogu kolmiku hindeks saada.
Teksti loeti inglise keeles

Nii. Kuidagi on söör Arthuril õnnestunud end köidikutest vabastada, hr. Baxterile millegagi (tõenäoliselt oma lühijuttude enam kui 1000-leheküljelise kogumikuga) vastu pead virutada ning klaviatuuri äärde asuda. Suure humanistina laseb ta siiski ka Stphenil sõna sekka öelda.
 
Ja tulemus on triloogia esimesest osast mõni pügal parem. Vähemalt mind üldse ei sega, et suur osa romaanist koosneb Clarke'i lugude ümberjutustustest, refereeringutest või lausa tsitaatidest. Kokku on need pandud uuel ja väga loetaval viisil. 
 
Teise osa lugemise käigus sain ka aru, miks mulle need Esmasündinud mitte 1 raas ei meeldinud. Nad on ju tasaarengu propageerijad, kusjuures teevad seda üsnagi jõhkral moel. (Ahjah, 15 Jupiteri suurune gaasplaneet virutati meile mitte "Galaktika teisest otsast", vaid kõigest 16 valgusaasta kauguselt).
 
Ja tõesti, Andy Weir on seda raamatut lugenud. Mis muidugi ei tähenda, et tema teosed oleksid plagiaadid või millegi poolest kehvemad.
 
Teksti loeti inglise keeles

Viimase paarikümne aasta jooksul on eelarvustajad teose sisu piisavalt refereerinud, mis teeb mul elu kergemaks -- piirdun vaid oma muljetega.
Ja esimene neist on see, et söör Arthurit ma selles raamatus peaaegu ei näinud. Mõned üksikud pildikesed olid (ja issand olgu kiidetud, et ahvinimestest rohkem juttu ei olnud kui oli :).
Teiseks -- kõik karvased ja sulelised ühele platsile kokku lasta oli päris huvitav mõte. Ajaloos üsna võhikuna jäin algul kergelt kahtlema, kas mongolid olid nii vastikud, kui siin näidatud, aga siis kahtlus hajus, sest kuskilt peavad meie idanaabrid ju olema oma kombed saanud.
Igatahes annab raamat kergelt lugeda ega taha teda käest panna. Midagi jääb "viiest" siiski puudu... ju ma nii suur ajaloohuviline pole. 
Teksti loeti inglise keeles

Kui inimene kirjutab pulajutu, siis ei maksa seda hakata arvustama selliste kohtade peale, et kas ikka on küllalt tõepärane ja kas kaduvikust on piisavalt palju mõeldud jne. Tuleb hinnata seda, kui palju nalja saab.
 
Ja kuigi ma ollivuudi tegelastega pole iialgi kokku puutunud, siis üsna usutavalt koomilised nad selles loos on. Ülejäänud seltskond takkapihta.
 
Aga väga naljakas ei ole (ma ilmselt ei loe seda romaani enne kümne aasta möödumist uuesti üle), nii et saab "nelja".
 
P.S. "mitmes erinevas keeles" ei sisalda eesti keelt. Eelarvustajad on mind küllaga hoiatanud.  
 
P.P.S. "Surmailmast" iga kell parem, nagu mõned kaasarvustajad on märkiud (üks neist on pidanud ka "Purpurpunaste pilvede maad" "Surmailmast" paremaks ja ma ei oska sellele kuidagi vastu vaielda).
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Ürgpaha kapitalismi kriitika, sealjuures osaliselt maha kirjutatud Aleksei Tolstoi ja osaliselt Robert Anson Heinleini pealt. 
Teksti loeti vene keeles

Kogumik loetud ja hinnatud, aeg tervikule hinne anda.
Üksikud lood said minult järgmised hinded:
 
1. Metšta (1964) - 1
2. Dom s zolotõmi okoškami (1966) - 2
3. Soprikosnovenije (1964) - 2
4. Elektritšeskoje vdohnovenije (1969) - 5
5. Vosemnadtsatoje tsarstvo (1964) - 2
6. No jesli... (1969) - 4
7. Osleplenije Frideja (1963) - 3
8. Poligon (1966) - 4
9. Dostupnoje iskusstvo (1965) - 2
10. Tri šaga k opasnosti (1969) - 4
11. Spasti dekabra! (1967) - 2
 
Kokku tuleb 31 palli, mis 11 loo keskmiseks teeb 2,82. Ennäe, enne arvutamist mõtlesingi "rahuldava" panna.
 
Teksti loeti vene keeles