Kasutajainfo

Eugene Ionesco

26.11.1909-28.03.1994

Biograafia Bibliograafia

Teosed

· Kir Bulõtšov ·

Võbor

(jutt aastast 1971)

ajakirjapublikatsioon: «Znanije – sila» 1971; nr 3
♦   ♦   ♦

eesti keeles: «Valik»
antoloogia «Diogenese latern: Valimik nõukogude ulmejutte» 1976

Tekst leidub kogumikes:
Hinne
Hindajaid
9
5
1
0
1
Keskmine hinne
4.313
Arvustused (16)

Raske juhtum. Järjekordne lugu identiteedi problemaatikast. KB mulle millegipärast ei istu ja seepärast on "3" kerge ebaobjektiivsuse varjundiga, aga mis teha.
Teksti loeti eesti keeles

Neli, kuna ta jättis mõnevõrra külmaks, sellisel teemal oleks saanud minu meelest ka parema loo kirjutada. Sellest hoolimata loetav ja soovitatav lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Minuarust võrratu lugu!

Nagu ka enamus ülejäänud Kir(ill) Bulõtðovi loomingut.

Tulnukas Maal (Nõukogude Liidus), tulnukas aimab, et ta tavaline inimene pole, aga ega ta ennast sellest häirida lase... elab rahulikult edasi. Kuni ühel päeval tullakse talle kodumaailmast järele, aga tulnukas otsustab siia jääda.

Süþee, millest aja jooksul sai nõukogude ulmes totaalne kliðee... aga Bulõtðovil on kõik värske ja puhas.

Ilus ja väärt lugu... südamlik.

Teksti loeti eesti ja vene keeles

Millegipärast on mulle Bulõtshevi lood alati meeldinud. Ka seda oli nauding lugeda. Ilmselgelt ei olnud autoril kulm kortsus seda juttu kirjutades. Kasvõi stseen pargis, kus peategelane ennast ja Katrinit ämblikuna laseb näida. Loo üldtoon on poeetiline. Hindamine on alati subjektiivne, minult 5.
Teksti loeti eesti keeles

Mis siis ikka lugu oli igati OK. Tulnuka elust maapeal nii, et teised inimesed seda ei tea, et nende vahel on tulnukas. Kuid harilikuks kipus see, et üks inimene seda teadis ja selleks oli keegi naine. See jättis kuidagi viisi Super man´ i maigu asjale juurde. Aga siiski rohkem selle loo kallal norida ei ole. Jutt meeldis ja ta oli heaks vaheldueks Diogenese laternas . Peale selle oli kirjutatud väikest viisi musta huumoriga (nt: kui muutis ennast ja naist suureks ämblikuks, et üleliigset "austajat" eemale peletada.). Minu arust must huumor ongi kõik see parem huumor (raamatutes ja filmides ). Soovittatav lugeda. Silm lausa puhkab kui sellel juttul.
Teksti loeti eesti keeles

Hea laadna lugu pisut veidrast tulnukist, kellele meeldib seista Kirovi tänava poe meeletult pikas sabas. A mis siis. Kirja on pandud lugu igati lahedalt, selline paras iisi-riiding, kus palju pole vaja mõelda. No on ju hea - /.../ ütles külaline ja moondus väikeseks esitrükkal Ivan Fjodorovi mälestussambaks /.../Paneks õige viie... Panengi.
Teksti loeti eesti keeles

Tavaliselt on sellised debüütlood. Kuid autori debüütjutt on 6 aastat vanem. Lugu on värske, mitte ponnistatud.

Maal elab tulnukas, kes suudab võtta mistahes vormi ega tea isegi oma "õiget" kuju. Tema juurde tuleb külaline, kes tahab teda endaga kaasa viia. Külaline käitus taktikaliselt valesti, mistõttu lõpp on ootuspärane.
Minule meeldis ka, et Katrin ei öelnud, kas ta tahab sellise tulnukaga abielluda või ei. Mina ka tema asemel ei teaks seda.

Oh, Ats, Ats, kas sa pole siis kunagi armunud olnud?

Teksti loeti vene ja eesti keeles

Kohutav jama. OK, ta oli kasvanud kui sampinjon, see tähendab, et pimedas ja sitaga toidetud, aga ta jääb Venemaale elama, kuigi jutu järgi pidi ju intelligentne olema. Pähh - kanaaju! Ja paras talle!

Meenub ka üks venelaste film, kus tulnukad said õnnelikuks, kui oma kultuuri hülgasid ja vene külaelu elama hakkasid - meiearust ju kohutavaim kosmaar, mis olla saab... Vat see iseenda maailma nabaks pidamine - mis tähendab, et autoril on silmaringi asemel vaatepunkt, ja seiklejavaimu on tal ka samapalju kui kasekännul - teenib kuhjaga antud hinde.

Teksti loeti eesti keeles

Teiselt poolt: miks ei võiks mitteinimene käituda mitteinimlikult, ehk siis valida nõukogude Venemaa ja seal end õnnelikult tunda? Kusjuures, ta ei valinud ju mitte elu Venemaal, vaid võimaluse elusaks eluks, võimaluse armastuseks... Ise oli rahul. Autor, kujutan ette, oli ka lahendiga rahul. Kas ta just nii mõtles, aga...
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

 Üldiselt oleksin "nelja" pannud, kuid et kaasarvustaja Ats Miller hindas teost "täiesti ilge suhtumise eest teistesse rahvastesse" "ühega", pannes samas täpselt samasuguse suhtumisega "Kadunud maailmale" "viie", püüan pisut õiglust jalule seada.
Teksti loeti eesti keeles

Teate, vanasti, kui inimesed veel teaduslikku maailmavaadet pooldasid,  käiski osa tolle tutvustamisest just nii. "Romaanid teadusest" või kuda see määratlus Verne'il oligi. Obrutšov tahtis lugejatele tutvustada paleontoloogiat ja valis sihukese esitusviisi. Punkt.
Pall läheb maha 1) "kõik-tõendid-kadunud"-lõpu ja 2) Doyle'i raamatu mahategemise eest saatesõnas.
Teksti loeti eesti keeles

Minu arvates kindlustab selleteemalise kogumiku tegemine iseenesest neli palli, millele kogumikku kuuluvad jutud liidavad mingi arvu, mis halvemal juhul muidugi võib negatiivne olla. Vaatame.
Hinde "5" said minult kaks juttu,
"4" -- neli,
"3" -- viis ja
"2" -- üks.
Millest nähtub, et 1) hinnete jaotus sarnaneb gaussiaaniga niivõrd nagu ta sellise praktiliselt olematu valimi korral üldse sarnaneda saab ja 2) kõver on nihutatud arvtelje kasvava haru poole (keskväärtus on 3,58). Seetõttu on lähtekohaks olnud neljale pallile ühe lisamine igati põhjendatud.
(Ja tegelikult oleksin "viie" ka eelneva lobisemiseta ära pannud).
Vigisemise mõttes märgin siiski, et värdkeelend "positrooniline aju" tulnuks välja toimetada. Eestikeelne termin on olemas 1965. aastast.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu kirjeldab MvM-i tegemist väljaspool Igavikku ja mõnesid selle käigus esilekerkivaid jamasid. Õige hinne oleks 4,5 ning seekord otsustas sõja  võitnud masin "nelja" kasuks.
Teksti loeti eesti keeles

Häbi tunnistada, aga ma tõesti pole kõiki Asumi osasid lugenud, ja hinne tuleb sellelt lähtekohalt. Kui olen haigutavad lüngad oma teadmistes likvideerinud, hindan uuesti.
Teksti loeti eesti keeles

Lugemine läks erakordse libedusega ja ühe palli võtab maha ainult järgnev tekstijupp:
"...misjärel taevas iga nädalaga aina enam tähtedega täitub, sedamööda kuidas Siwenna oma orbiidil üha enam Linnutee keskme poole vaatama hakkab."
Kui just loo ülesehituse jaoks vaja pole, pole vaja astronoomilisi jaburdusi kirjutada.
Teksti loeti eesti keeles

Lugu käis edenedes vaikselt maha ... ja eelmistes arvustustes tehtud märkus tegelaskujude kohta on kah õige.
Teksti loeti eesti keeles

Kurat, nii haiget lugu saab harva lugeda! Heas mõttes, ma mõtlen. Ja "peopessa vahtimine" on mõnus :D
 
Teksti loeti eesti keeles

Olgu looga kuidas on, kuid mõte, et inimkonna õitsengu huvides tuleb likvideerida Galaktikaimpeeriumi tekkimise võimalus, ei käi Hea Doktoriga küll kuidagi kokku. 
Teksti loeti eesti keeles

Hakatuseks: Kristjan Rätsep -- "Catch That Rabbit" oli just üks kahest "I, Roboti" jutust, mis "Kadunud robotist" välja jäid.
Susan Calvinit ma nii välitöödel hästi ette ei kujuta, kuid üldiselt oli jutt täitsa tasemel. Ütleme, "Lenny" tasemel.
Teksti loeti eesti keeles

 Asimoviga on tõesti vähe pistmist, kuid vist seepärast meeldiski see jutt mulle algmaterjalist enam.
Teksti loeti eesti keeles

Nojah, see "Seiklusjuttude" sarja raamat saab "viie" juba üksnes nostalgilistel kaalutlustel. Ja illustratsioonide pärast. Kui olin kümnene, ei õnnestunud mul leida piisavalt paksu tekki kaitsmaks end selle pildi eest, millel lihasööja dinosaurus Malone'i taga ajab.
Kuid kasutan võimalust inimkonna hoiatamiseks: ärge jumalapärast lugege "Maracoti sügavikku" originaalis. Või vähemalt jätke see pooleli samas kohas, kus eestikeelne tõlge lõpeb. Sest edasi tuleb hullu koera unenägu.  
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Mõne pisema venna täielikul jutukogul oleks vähemalt täielikkuse väärtus, siin kaalub selle paar suurusjärku üles sisu väärtus. 
Teksti loeti inglise keeles

Hm... kas Lem luges selle jutu läbi ning otsustas kaheksa aasta pärast kondikavale ka muskulatuuri kasvatada?
Teksti loeti mitmes erinevas keeles