Kasutajainfo

Carl von Weisenstein

Teosed

· Riho Välk ·

Marssi vallutamas

(jutt aastast 2017)
http://ulmeajakiri.ee/?jutt-marssi-vallutamas

ajakirjapublikatsioon: Reaktor
  • Reaktor
  • Reaktor, juuli 2017
Hinne
Hindajaid
0
2
1
2
0
Keskmine hinne
3.0
Arvustused (5)

Punapunk paistab ikka rahvale rõõmu valmistavat. Alternatiivset on siin muidugi niisama vähe kui Turtledove'i "Joe Steele'is": st. üldse mitte, sest võimatus ei saa juba põhimõtteliselt olla alternatiivne. Aga see on juba teose tõlgendamise küsimus, sest autor pole kuskil öelnud, et kavatses alternatiivajalugu kirjutada.
 
Tekst on väheke konarlik. See, et "Говорит Москва" ei osata õigesti kirjutada, on ilmselt autori ja toimetajate sünniaastast tulenev. Autor ei suuda peategelaseks oleva jõmpsika muljeid hästi eakohastena hoida ning vahepeal tuuakse ära raadioteksti, mida vanaisa üsna kindlasti polnuks sõna-sõnalt tõlkima hakanud. Aga see kõik pole eriti oluline.  
 
Oluline on lõpp. Lõppu ei ole. Lõpu asemel on mingi tühi jama. Kui ei tule stiilset lõppu, siis lagunevad sellised jutud täielikult koost. Lõpp peaks olema punaperioodiga kuidagi olemuslikult seotud ning keerama mõne selle aja absurdi abil eelnevale vindi peale. Seda, et tulnukad sõjaga ähvardavad, võib ükskõik mis ajastu stiliseeringule külge riputada: kiviajale, antiigile, Victoria ajale, 1960-ndatele, vahet pole. Näiteks Freya Eki jutus "Lennake, kotkad!" (2000), mis on vist siiamaani omas žanris kõige stiilsem, on lugu lõpetav "kangelastegu" nii truu ajastule omasele märgisüsteemile, et ajab peaaegu et oksele; siin on aga iseenesest lubavale arendusele lihtsalt suvaline lamedus otsa lajatatud. Arvustaja asi muidugi ei ole katsuda juttu ümber kirjutada, aga näiteid võib ikka pakkuda: näiteks oleks olnud niisama hüsteeriline reaktsioon Marsil parasjagu moes olevale igal pool haakristide kasutamisele (kleidimustrist linnaplaneeringuni) palju asjakohasem lahendus.
 
Kokkuvõtteks, jutt tekitas erinevalt mõnest täielikust lalinast vähemalt paar mõtet, millest kirjutada. Ilma lõputa siiski rahuldav ei ole.
Teksti loeti eesti keeles

Lisaks fraasile "rääkima Moskva" on tekstis veel valesti kirjutatud kosmoselaeva nimi, mis eesti transkriptsioonis ja traditsioonis on Sojuz. See selleks. Jutt ise on üldiselt täitsa loetav, aga  selle taguots jääb õhku rippuma, nii et ei saagi aru, kas autori ainsaks eesmärgiks oligi presenteerida suhtkoht esoteerilist ideenatukest, et päikesesüsteemis on peale meie veel mõistuslik elu ja et see ongi põhjus, miks me oma kosmosereisidega kuhugi jõudnud pole. See võiks olla tegelikult taust, mille taustal hargneb kellegi/millegi lugu, aga mitte lugu ise.
 
Ka siis, kui autori taotluseks oligi maalida selline suurte sündmuste peegeldus rohujuure tasandilt, oleks lugu pidanud jõudma tagasi lapspeategelase juurde ja näitama tema reaktsiooni toimunule. Huvitavad (ja soovitavalt eripalgelised) oleks võinud olla ka vanavanemate reaktsioonid, aga kõige tähtsam tegelane selles jutus on Kaido, kelle silmade läbi me maailma ju näemegi. Oleks võinud saata ta kasvõi maja taha oma mängukosmodroomi segi peksma, ilmselt mõtleks kirjutamisega tegelev inimene sellest midagi märksa originaalsemat kerge vaevaga välja. Midagigi. Praegu lõpeb lugu lihtsalt jahmunud vaikusega.
 
Ning lõpumärkus eksitab natuke, nagu oleks see kosmonautide kolmik päriselt Marsile suundunud või nagu oleks Komarov päriselt kuul käinud. Selle, et need kokku neli kosmonauti said meie reaalsuses kosmoses surma, oleks lihtsalt võinud ilma mingi märkuseta lugejatele avastada jätta.
 
P.S. Tõenäoliselt oleks taolises situatsioonis, kus laps on siiras vaimustuses nõukogude kosmonautide poolt kohe-kohe kordasaadetavast kangelasteost, ilmnenud ka mingi mahedamat sorti nõukogudevastasuse väljendus vähemalt ühelt vanavanematest.
Teksti loeti eesti keeles

Jah, lõpp jäi õhku rippuma.
Jah, miskit erilist ei juhtunud ja millegipärast ma arvasin, et pealkirjas kajastatud vallutamine juba a priori tähendab võitlust mingite tulnukatega.
Jube lühike oli kah.
See on juba kolm miinust aga minu jaoks kaks plussi annab juurde see, et jutt oli väga hästi kirjutatud. Mulle meeldisid kõik laused ja nende esitamine. Ladus oli lugeda. Mõnus oli lugeda. Mõnda ulmelugu loed ja ei saa mitte halligi aru, siin aga on kõik justkui sulavõi, millest silmad üle jooksevad.
Mõne loo puhul pole vaja palju öeldagi, piisab vaid vihjamistest. Neli reaalselt eksisteerinud kosmonauti muutusid Nõukogude propagandas õigete eelduste täitumisel kangelasteks aga päriselus näe - tänu kapitalistlikele sigadele, kes ei lasknud NLiidul õilmitseda, pidid needsama neli kosmonauti hukkuma kosmoses.
Teksti loeti eesti keeles
x
Olev Toom
14.06.1955
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustust:

Ulme tõesti ei ole, kuid lugeda ikka kannatab. Muide, Raudmees ei soovinud mitte vanarauda, vaid uraani või tooriumi.
Mulle meeldis see koht, kus Raudmehe juurde toodi kaks tanguudi keele spetsi ja too ütles professoritele, et need on "kha-khangid", mispeale professorid jäigastusid ja äärmise viisakusega palusid luba baasi territooriumilt lahkuda.
Teksti loeti eesti keeles

 Mulle tundub see jutuke olema romaaniga "Raske on olla jumal" samas suhtes kui Clarke'i "The Sentinel" tema 2001. aasta kosmoseodüsseiaga.
Teksti loeti vene keeles

Ju mul on vale peakuju, kuid olles omal ajal end Mirabilias ilmunud romaanist suure vaevsga läbi närinud, unustasin selle põhjalikult. Nüüd vaatasin üle -- ei olnud paremaks läinud. Ega pole ma julgenud ühtki teist Ursula K. Le Guini teost enam lugeda. 
Teksti loeti eesti keeles

Mõnest eelnevast arvustusest võib jääda mulje, nagu oleks Kubrick kõigepealt filmi valmis teinud ja siis Clarke selle põhjal romaani kirjutanud. Päris nii see ei ole. Film ja raamat valmisid koos, iteratsioonimeetodil. S.t., režissöör ja kirjanik alustasid kumbki oma lähtepunktist ning kohandasid oma tegevusi teise poole omadega. Lähemalt saab sellest lugeda Clarke'i raamatust "The Lost Worlds of 2001", mis ei olegi väga igav ;).
Seetõttu romaan ja film täiendavad teineteist. Mina sain raamatu kätte enne filmi ja see ongi vist hea järjekord -- mõned eelarvustajad on öelnud, et raamatuta on filmist kohati raske aru saada.
 
Teksti loeti mitmes erinevas keeles

Jutt Susan Calvinist (jah, lugesite õigesti). Ja siis muidugi robotitest ja kellestki veel. Kuid ega peale nimede muud pole. Oleksin pannud "kolme", kuid tekstis leiduva aritmeetikaülesande esitus võttis palli maha.
Teksti loeti vene keeles

Piloot Pirx -- nüüd küll juba üksjagu aega kapten Pirx -- on just jõudnud oma laevaga Marsile, sealsesse uurimisjaama varustust vedama. Ta arvab küll, et kauaks seda tööd enam ei ole, kuivõrd parajasti lendab Maalt Marsile kolm "sajatuhandelist" -- 100 000-tonnise massiga uut laeva, mis usutavasti tõrjuvad Pirxi Cuvier' sarnased 10- kuni 20-tuhande tonnised mingeid kõrvalülesandeid tegema.
 
Esimene, Ariel, saabub ja ... kukub segastel asjaoludel puruks. Moodustatakse uurimiskomisjon, kuhu ka Pirx satub. Edasist ma ümber ei jutusta.
 
Suure osa tekstist võtab enda alla Pirxi mõtisklus teemal "Marss tõmbas meid kõiki lohku", mis usutavasti on ajendatud 60. aastatel Marineride tehtud piltidest. See pani mind mõtlema "kolmele", kuid las' olla ka Pirxil ... või Lemil... õigus oma arvamusele, nii et lugu saab "nelja".
Teksti loeti vene keeles

Ats Miller on kõik vajaliku juba öelnud. Mul tekkis romaani käestviskamise soov 48. leheküljel 179-st. Kuid (lühi)jutt on endiselt vapustav.
Teksti loeti inglise keeles