Kasutajainfo

Siim Veskimees

5.04.1962-

  • Eesti

Teosed

· Siim Veskimees ·

Haldjaradade ahvatlus

(romaan aastast 2014)

Hinne
Hindajaid
0
4
1
2
2
Keskmine hinne
2.778
Arvustused (9)

Käesolev romaan kujutab endast siis Veskimehe uue romaanisarja avateost... vähemalt võib nii öelda romaani lõpu põhjal, mis mitte midagi ei lõpeta. Romaanis on sedapuhku juttu dimensioonirändudest ja vihjeid autori varasematele teostele, mis sama teemat käsitlevad, leidub siin kuhjaga. Rohkelt vihjatakse ka välismaistele ulmetekstidele-Bradbury loo "Draakon" olemasolu meenus mulle aastate tagant just käesolevat romaani lugedes.

Sisust: on mingi salajase organisatsiooni korraldatav ekspeditsioon Põhja-Norrase, milles ka eestlasest peategelane (kes millegipärast esineb kummalise nime Oldi Kafac all) osaleb. Jäämerel Norra-Vene piiri kandis kisuvad asjad ekspeditsiooni jaoks juba ohtlikuks ja peagi satutakse ka paralleelmaailma...

Romaani headest külgedest: worldbuilding tuleb Veskimehel talle omaselt hästi välja ja märulistseene lugedes igav ei hakka. Ka kõike seda, mis Veskimehe loomingus halb on, on selles romaanis nagu veidi vähem. Veidi on muudetud peategelase olemust ja tema suhteid kaasinimestega-peategelane polegi mingi übermachost ülbe füüsikageenius, vaid hoopis veidi nohiklik bioloog. Ja naised, kellega ta romaani kestel vahekorras on, on täisealised ning neil on suured rinnad. Paternalistlikku targutamist ja maailmaparandamist on "Haldjaradade ahvatluses" võrreldes mõne autori varasema romaaniga oluliselt vähem-kohati küll kiidetakse Simi-nimelise paralleelmaailma kastiühiskonda, ent see kõik ei torka niiväga silma, kui näiteks "Lõputus juunis" või "Asteriuse kodutees".

Halvad küljed. Romaani tegelased on äärmiselt tuimad ja skemaatilised, lisaks on autor talle omaselt toppinud teksti rohkelt tuima, emotsioonitut erootikat. Kohati jääb mulje, et peategelase peamiseks eesmärgiks on liikuda tuima robotina punktist A punkti B ja paarituda tee peal kõigega, mis sõltumata liigilisest kuuluvusest naisterahvast meenutab. Pidev seks ja killurebimine kõige sobimatumates olukordades muudavad romaani tegelaste käitumise psühholoogiliselt usutamatuks.

Hindest. "3" oleks justkui veidi liiga karm, sest ega "Haldjaradade ahvatlusi" lugedes ju otseselt igav ega ebameeldiv ei olnud, aga "4" oleks ilmselgelt liiga kõrge hinne, sest miinuseid oli romaanil ikka samuti kõvasti. Olgu siis "4" pika miinusega.

Teksti loeti eesti keeles

Talvise ulmikute Tartus toimunud kokkutuleku tuules sai Veskimehe uusim romaan lõpulauseni loetud. “Haldjarajade ahvatlus” kui teose pealkiri kirjeldab päris täpselt romaani õhustikku. Ahvatlusi on seal tõesti nagu putru: ahvatlevad – sedakorda korpulentsemad – naised erinevatest liikidest, Eesti päritoluga bioloogist peategelase igatus Simi nimelise paralleelmaailma põneva kaoselikkuse järele, minu kui lugeja ootus, et kohe-kohe leidub jälle uusi muhedaid seletusi teistest teostest tuttavate (muinas)tegelaste tausta ning eesmärkide kohta jne.

Lugu räägib peategelase Oldi Kafaci silme läbi, kuidas ühe tundmatu organisatsiooni salapärane figuur ta missioonile palkab. Selgub, et lisaks eestlasele on kokku kutsutud üle maailma igasugu huvitavat rahvast, kus keegi ei paista olevat see, kellena väidab. Kaugel põhjas lumises laagris ja jäisel merel toimuv muutub juba esimestest päevadest alates väga paranoiliseks ja kõige tagatipuks satub rühm anomaaliate küüsi, mis viib seltskonna tavafüüsikat eirates tundmatutesse maailmadesse... Hatifnatid, haldjad, hatifnatid, sapiensid, hiidroomajad, HATIFNATID!!! Mida sa hing veel tahta oskad?

Oldi sattumine kõikvõimalikesse ebameeldivustesse erinevate reaalsuste vahel meenutas natuke Kingi „Tumeda torni“ saagas seikleva Laskuri üsnagi lootusetuid olukordi võõrastes maailmades. Oldi oli muidugi tüütavalt muigavamav, ironiseerivam ja himuram. Olles ise bioloogi kadalipu koolis läbinud, oli autoripoolne peategelase erialavalik intrigeeriv. Jah, meile meeldis(b) asja tuumani jõuda ja kõike elavat detailideni otseses mõttes lahata. Samas ei oska öelda, kas oleksin haldjate elu kirjeldavas teatmetoses esimese asjana (inimestega) kopuleerumise peatükini sobranud. Võib-olla küll, eks nad ühed ropud elukad ole, need bioloogid. Kuid mitmed stseenid vastassugupoolega lõppesid väga naturalistlike vahekorrakirjeldustega, mistap pani lugejat kulmu kergitama, et kas see kõik oli otseselt vajalik.

Ühe piimapärmidega tegeleva teadlasnohiku kohta käitus Oldi kohati liiga palgasõdurilikuna, kui jutt läks eri relvatüüpide kirjeldamise, taktikalise analüüsi ja lahingutegevuse peale. Kuid tuleb nentida, et ega ta suurt tihtipeale ise teinudki. Ärkas, sõi, vestles veidi, ootamatu madin, uus päev, sõi, vestles, uus madin, vahekord, ärkas, pesi... Sõnaga, sündmused olid Oldist alati sammu jagu ees ja rääkimata temast endast, ei saanud ka ta kaaslased toimuvast suurt sotti. Dialoogid olid minu maitse jaoks natuke liiga ebalevad. Laused katkesid pidevalt kolme punktiga ja olid ülemäära hüplikud, mis raskendas mõtte jälgimist. Seda mitte ainult peategelase ütlemiste puhul.

Romaani esimene pool meeldis mulle väga, kirjeldet maailmad olid huvitavad ning hää fantaasia pealt kirjutatud. Raamatu keskkosas oli tegevus konkreetsem ja meenutas rohkem tüüpilist spioonipõnevikku, kus tundmatud sala-superorganisatsioonid üritavad üksteist üle kavaldada. Raamat lõppeb klassikalise „alati on olemas suurem kala“ lahendusega, mis paneb arvama, et on oodata teist osa, kuna miski otseselt ei klaarunud. Autoriga põgusalt “Fantaasia” ja “Reaktori” sünnipäeval vesteldes sai eelnev väide kinnitust, et saame veidral moel hüpnotiseerivat haldjamaailma tulevikus taas mekkida. Jaksu Veskimehele, sest raamat sai loetud lenneldes ja tahaks teada, mis värk seal ikkagi toimub.

Teksti loeti eesti keeles

Jõuluvaheajal Tallinnas põigates sai ostetud seesamune Veskimehe uus romaan ja jälle üks pikem õhtu sai kasulikult veedetud. Veskimees on Veskimees on Veskimees: suurepäraselt teostatud maailm/maailmad, palju põnevust ja madinat, ohtralt seksi. Miinuseks: ikka ja jälle on tegelasi sedavõrd palju, et peab lehti pöörama ja meenutama, kes on kes.

Avastasin Pilvelinnustega palju seoseid: heldid, tulejumal Alfred Kärp ehk Alf Human, karvased vanemad rassid jne. Kahtlustan, et autor seob tulevikus Haldjaradade ahvatluse ja selle järje(d) Lõimekera sarjaga. Hindeks tugev neli. Jään ootama järge.
Teksti loeti eesti keeles

Raamatus kirjeldatakse, kuidas peategelane asja eest-teist taga satub aina ühest märulist teise olenemata maailmast, kus ta parasjagu viibib. Kui peategelane korraks märulist pääseb, tekivad tal võimalused magada, süüa ja vahekorda astuda. Lugu oli pinnapealne, üksluine, igav.

Tõenäoliselt on minu kui lugeja sugu süüdi selles, et raamatu võlu tabamatuks jäi. Samas, tänu sellele, et minu kui naise südame tegi soojaks toatäie laste heakskiitmine, saab teos palli võrra kõrgema hinde, kui muidu saanud oleks.

Teksti loeti eesti keeles

13 aasta jooksul avaldatud 13 romaani teeb Veskimehest isegi lühivorme arvestamata selgelt kõige viljakama autori eesti ulmes. Mõni aeg tagasi pillas üks kaasulmik eravestluses arvamuse, et kui SV oleks poole raamatute kirjutamisele kulunud ajast eraldanud teoste viimistlemise peale (raamatuid oleks seega vähem, aga kõik kirjapandu oleks läbimõeldum), võiks mõni neist olla lausa väga hea kirjandusteos. Olles lugenuna Veskimehe romaanidest läbi tubli kolmandiku (nii et mingi sämpling peaks justkui olema), ei saa ma ometi selle arvamusega nõustuda. Ma lihtsalt ei näe kusagil seda potentsiaali, mis meistritöö võimalikuks teeks. Kujutagem enesele ette fiktiivset Loova Kirjutamise Algkooli. Väidan, et SV on seal õppimise käigus mõnest olulisest tunnist poppi teinud ning sellest jäänud kirjutamishariduslik lünk on tunnusjooneks kogu SV loomingule.

Iseenesest tuleb SV selles romaanis oma kriitikutele vastu ja on vältinud mitut autorile kurikuulsuse toonud tüüpmotiivi või lausa need teistpidiseks pööranud. Erinevalt Veskimehe tüüpkangelastest on "Haldjaradade ahvatluste" peategelane näiteks võrdlemisi saamatu oportunist (ja seksuaalne juurvili). Samas asjaolu, et romaani tegelast pole enam võimalik aktiivselt jälestada, vabastab tähelepanu seda koormanud lastist ning võimaldab selgemini märgata autori fundamentaalseid nõrkusi kompositsioonis ja karakteriloomes.

"Haldjaradade ahvatlus" kujutab endast räpakalt kokkutraageldatud stseenide jada. Kuhu iganes ka romaani kangelane ei satu (heal juhul jõuab ta seal korra süüa ja magada), käib seal õige pea mingi litakas, mille järel jätkub tegevus juba uues, täiesti muutunud situatsioonis. Ilmselt ekspluateeritakse siin Raymond Chandleri klassikaks kulunud soovitust, et kui süžee kipub kinni jooksma, lase siseneda kahel revolvriga varustatud molkusel; abiks nõuanne küll, aga ühegi nõuandega praktiseerimisega ei ole mõtet vinti üle keerata, muidu väändub see eneseparoodiaks.

Romaanis toimuvale hirmsale rahmeldamisele sekundeerib tegelaste portreede pinnapealsus, Teose lõpuks ei eristanud ma enam ühtegi tegelast teisest (neid on seal võrdlemisi palju ka). Eestlasest peategelasel, kes kannab nime Oldi Kafac (või Kafak, autor pruugib vaheldumisi mõlemaid kujusid) puudub arvestatav siseelu või kui ka midagi oli, ei olnud see huvipakkuv. Teistel polnud sedagi. Milleks kuhjata raamatusse tegelasi, kes ei anna isegi mitte tüpaaži mõõtu välja?

Okei, niipalju kui on autorist teada, ei hinda tema ise ulmes mitte kirjanduslikku tulevärki, stiili nõtkust või mingit muud raskestihõlmatavat kategooriat, vaid eeskätt ideede uudsust ja sügavust. Selle koha pealt jääb "Haldjaradade ahvatlustest" meelde paljuekspluateeritud paralleelmaailmade teooria ning (ulme)kirjandusklassika tegelaste taaskasutus. Sel taustal käib tihe luurekas ning üldmulje võib koondada sõnapaari "esoteeriline jamps". Kummastav on praktiliselt kõigi tegelaste võime ulmekirjandust tsiteerida või sellele viidata. Ja veel kummastavam on mitu korda kõlanud õpetus millestki keerulisest arusaamiseks - "loe läbi kolm raamatut ja mõtle nende üle 5 aastat, võib-olla siis hakkad midagi taipama".

Samas, võib-olla see ongi retsept, kuidas SV loomingut tarbima peaks.

P.S. Kesiganes seda raamatut loeb, võib leheküljed 20-25 vahele jätta, sest see on muu tekstiga täiesti mitteseostuv osa, unenägu kui soovite; tõenäoliselt lihtsalt toimetuspraak, kustutamata jäänud mustandijupp. Üleüldse võib romaani esimest 30 lehekülge võtta hoiatavana näitena sellest, kuidas romaani ei tohiks alustada; tegevuskohad vahelduvad ilma mingi üleminekuta suvalises järjekorras - kord on selleks buss, kord hõljuk, kord kopter, kord lennujaamahoone fuajee - ning see, kuidas autor romaani tegelastest suuremat osa lugejale elementaarselgi määral tutvustama ei vaevu, on üldse omaette teema.

Teksti loeti eesti keeles

Üldjuhul reserveerin ma hinde "üks" teostele, mis on tekitanud päris otsesõnu vastikust või vähemalt tugevat negatiivset emotsiooni. Veskimehe käesolev romaan pääseb (mitte et see mingit päästmist vajaks) halvimast lihtsalt seetõttu, et annan endale aru, et mitte enam kui 30 lk lugenuna ja veel 10-20 lk diagonaalis skanneerinuna, pole ma ilmselt päris pädev "lajatama". Lihtsalt - võimalik ju on, et ma tõesti ei jõudnud tuumani ja huvitavate osadeni. Viidates eelarvustajale - ma pole vaiksel nohinal läbi lugenud ja seejärel 5 aastat loetu üle mõtisklenud. Samas on iga hindamine ikkagi subjektiivse kogemuse peegeldus. Ehk siis...

Alustuseks meenutas "Haldjaradade ahvatles" romaani "Poolel teel". Selline kiire tõmblemine erinevate maailmade vahel, suht` suvaline aktsioon, küllalt kirju seltskond.

Saan mina teada, et peategelane Oldi on bioloog ja temal on selline "oskus", et ta näeb, tajub olendite olemust. Teine tegelane, kellele läheb (alguses) natuke enam tähelepanu, on Nataša, kelle peamiseks teeneks, väärtuseks näikse olema oskus leida tagasiteed. On miski segane punt palga(sõdureid), kes lähevad kaugpõhjas paralleelmaailmadesse. Niipaljukest saan sotti, et käib ühe paralleelmaailma, Sim`i kaitsmine. Tundub, et üks läbivaid ideid on, et muinasjuttude tegelased, nagu haldjad, kääbikud, muumitrollid, hatifnatid ja teab-kes-kõik-veel, on täitsa tegelikult olemas ja üleilmselt on miskid jõud, kes teavad nende olemasolust (sh näikse, et ka mõni lastekirjanik on tõele pihta saanud) ning sellelt pinnalt siis aktsioon toimubki. Noh, see on minu (sügavalt poolik) arusaam raamatu sisust.

Juba esimestest lehekülgedest riivasid tõsiselt silma keelelised konarused. Ühest küljest tuleb nõustuda hr Harglaga, kes ütleb, et ega ilukirjanduslik tekst pole koolikirjand, et peab püüdlikult vältima sõnakordusi ja otsima meeleheitlikult tegelase nime asemele asesõnu. Teisalt kui ikka loed ja sõnakordused mõjuvad sõnailu ja poeetilisuse asemel teksti degradeerivalt, siis on jama küll. Koht, kus võibolla tõesti oleks kasu sellest kui tekstile antaks aega ja kus toimetajad teevad tänuväärset tööd.

Kokkuvõttes tunnen pettumust ja hindan kahega.

PS. "Loe läbi 3 raamatut mingil teemal..." on tuttav väide koolitajate suust, kelle veendumuse kohta tagavat see, et nii toiminud isik teab antud teemal rohkem kui 80% inimkonnast. Võimalik, et % varieerub koolitajate lõikes, kes väitega esinevad.

Teksti loeti eesti keeles
2.2015

Väide, nagu oleks Veskimehe naiskangelased tsementi valatult alati lapselikud ja kõvarinnalised, ei pea paika. Ehkki naistegelasi astub romaani lehekülgedel üles mitmeid, ei leia te siin ainsatki säärasele kirjeldusele vastavat. On suuri ja on väikseid, on ilusaid ja neid kelle kohta peategelase keel seda ütlema ei paindu, ent kõik nad on eranditult suurerinnalised. Eelarvamusega lugeja võib hakata ootusärevalt käsi hõõruma, kui loos astuvad üles pisikesed, lühema teismelise moodi haldjanaised, kuid mitmes kohas on selge sõnaga öeldud, et nad näevad siiski välja nagu täiskasvanud ja lapselikkust pole neis kröömi jagugi. Näha on, et autor kuulab kriitikuid, arvestab nendega ja laseb neile ninanipsu. Mis mulle eriti meeldib, on kirjaniku ja kunstniku sünergia, sest kui romaanis esimest korda kirjeldatakse haldjanaist, siis vastab peategelase nähtu päris palju kaanepildile, tsiteerin:

„Oldi ei saanud aru, kas haldjas oli ilus või mitte. Kord tundus ta imekaunina, kord elutu maskina. Seksikas oli ta küll /.../“

Mind, kes ma raamatupoes lasen end kaanepildist päris palju mõjutada, ajab tihtilugu hambaid kiristama, kui lugedes selgub, et kaanel on mingi suvaline asi, millel sisuga vaid väga kauge kokkupuude, kui üldse. Antud teose puhul vastab pakend sisule ja käesolev pakend äratas minus soovi sisuga tutvuda. Maastik linnaga, värvid, üldine kompositsioon, panen hindeks hea. Ainus mille kallal ehk noriks, oleks see haldjakõrv, mis tundub pildil veidi kunstlik.

Loo sisust. Meie peategelane on bioloog laulva keelega maalt, kellel on hämaramat sorti minevik. Ta palgatakse teadusekspeditsioonile Maa veelgi põhjapoolsetesse regioonidesse kui ta kodumaa ja satub seal läbi elukardetavate seikluste teistesse dimensioonidesse, kus avanevad maailmad täis muinasjutulisi tegelasi, et mitte öelda muinasjututegelasi, nagu näiteks haldjaid. Kõik jääb siiski liba- ja parateadusliku fantaasia piiridesse, sest kõige maagilise taga pole muud kui maalastele üle mõistuse käivad loodusseadused ja tehnikaimed. Ei saaks nüüd öelda, et maailmamudel, mida Veskimees kujutab, oleks midagi kardinaalset uut, võrdlusi võib tuua nii maailmakirjanduse suurnimedelt, kui ka Veskimehe enda varasemast loomingust. Ma ei hakkaksi ühtegi otseselt nimetama, kes huvi tunneb, saab nimekirja otse romaanist, sest peategelane on ulmelugemusega tüüp ja ei hoia seda vaka all.

Aga millest ma tegelikult rääkida tahtsin, on murakamilikkus, mis mulle lugemise käigus silma torkas. Olen seda võrdlust kasutanud juba ühes varasemas arvustuses, kuid siinkohal on see taas paslik. Ma ei ole jaapani amerikaniseerunud kirjameest Haruki Murakamit just palju lugenud, vaid Norra metsa ja Kafkat mererannal, kui mõlemal korral on mulle tundunud veidi kummastavad tema romaanide peategelased, kes üldjuhul ei tee suurt midagi. Mitte selles mõttes, nagu nad ei satuks mingitesse sündmustesse ja sekeldustesse, ikka satuvad, kuid nad ise ei tee suurt midagi, et neisse sattuda või neid situatsioone kuidagi lahendada. Pigem lähevad nad lihtsalt vooluga kaasa, ulbivad nagu koolnud kalad, kõhud ülespoole punnis elujõge mööda alla-alla ja imestavad suurte pungis silmadega ringi tuiutades, et ei ta küll, mis nende ümber sünnib, tunnevad ajaviiteks igasuguseid tundeid, mõtlevad aeg-ajalt oma surnud ajus mingeid aeglasi kalamõtteid. Nende elul puudub üldjuhul eesmärk, ning see kuhu nad satuvad ja mida teevad ei ole nende arvates nende teha, vaid asjad lihtsalt juhtuvad nende ümber. Teised inimesed lükkavad ja tõukavad neid nagu tahavad, ning nood siis kas reageerivad või mitte. Üldjuhul ei reageeri, nad on suht inertsed, mõtlevad ainult oma sisimas, et ohohoh ja ahahah, ning olesklevad edasi. Veskimehe Haldjaradade peategelane on seekord samasugune murkamilik tüüp juhtunud. Ta ise ei tee midagi, et kuhugi minna, tal puuduvad tahtmised ja soovid ning kui kasutada Trubetsky laulusõnu, siis: „Tal pole numbrit ega nime, pole midagi mis seoks. Kõik soovid on tast jäänud maha ja ta mõtted tehtud teoks.“

Selline tegelane, nagu ka suurerinnalised naised, on Veskimehe loomingus suhteliselt erandlik tüüp. Pigem on autori peategelased ikkagi konkreetse maailmanägemusega tegudeinimesed, kes ei kõhkle oma ideid ja unistusi ellu viimast. Ka Oldi, Haldjaradade peategelane, ei kõhkle püssi paugutamast ja vajadusel külmavereliselt mõrva sooritamist arutamast, kuid temas puudub igasugune säde ja initsiatiiv. Romaani lugedes kerkis mu kujutlusse huvitav võrdlus Tiit Tarlapi Lõhestusjoone peategelasega. Kui Tarlapi muinaskauboi mõtles, analüüsis ja planeeris lehekülgede kaupa lausa tüütuseni, siis Veskimehe Oldi ei mõtle ega tunne üldse mitte midagi. Võib-olla „mitte midagi“ on minu poolt ülepingutamine, sest aeg-ajalt ta mõtles, et „külm on“, „janu on“, „keppi tahaks“, aga need olid siiski pigem füsioloogilised põhivajadused kui et homo sapiensi väärilised mõtted-tajud. Kui tuua näide eesti autorite sarnasest loomingust, siis Sündmuste Horisondi sarjas ilmunud Algolagnia peategelane oli ka sarnane tegelane, kuid tema oli selle kamba kolmas versioon – ei mõtle midagi, ega tee midagi, ning isegi ei reageerinud eriti välistele ärritajatele. Haldjaradade Oldi kiituseks peab ütlema, et ta reageeris vähemalt välistele ärritajatele, kuigi ei võtnud nende suhtes ette rohkem kui esmane reageering: keegi tulistab mind, lasen vastu; rünnak lõppes, mina siis ka enam ei lase; alasti kaunitar surub end minu vastu – armatsen; enam ei suru – ei armatse. Tundsin tugevat puudust tegelase sellistest mõtetest nagu: Miks ma teen neid asju mida ma teen? Kuhu ma oma tegevusega tahan jõuda? Mis on minu eesmärk peale esmase ellujäämise? Kas see mis ma teen on õige? Mida ma arvan neist olenditest kes mind ümbritsevad? Kas saaks ka kuidagi teistmoodi teha? Milleks see kõik, kui see kuhugi ei vii? Ilma nende mõteteta oli väga halb. Sihitu sekeldamine.

Siiski tahaksin välja tuua leheküljelt 64 ühe lause, mis pani mind õhku ahmima. Nimelt seal kirjeldati haldjakeele kõla järgmiselt: „Selles oli taevasse tõusvat pääsukest, südasuvel põlismetsa all voolavat kristallselget oja ja kauguses heiastuvaid kõrgmägesid.“Pagan võtaks, ütlen ma selle peale, Veskimees on ju sündinud romantik, oskab küll kui tahab. Kahju, et see jäi vaid üksikuks sääraseks virvenduseks. Romaanile oleks väga palju juurde andnud, kui peategelane oleks tundnud midagi säärast iga kord kui sattus mõne haldjanaise lähedale.

Kuna romaan tundub olevat sarja avaosa, siis loodetavasti Oldi edaspidi areneb ja hakkab otsima oma kohta maailmas, mõtlema, et mispärast miks ja mispärast kuhu, ning seab endale mingi pikemaajalise eesmärgi, mis romaanile ka süzee annab.

Kokkuvõtteks ütleksin, et jäi nõrgaks, ning seda just peategelase initsiatiivikuse ja mõttemaailma osas.

Teksti loeti eesti keeles

Eelpool keegi pillas tabava iseloomustuse: kokkutraageldatud stseenide jada. Ja eks ta nii olegi. Jooksvalt on lisatud kõigele kulbiga värvi ja sellega kohati üle pingutatud (a la summutiga Desert Eagle). Sündmused kulgevad vastuste asemele järgmise segaduse juurde, millest poleks ehk midagi, kui lõpuks otsad kokku tõmmataks. Seda aga ei tehta ja nii ongi segadus kogu selle teose märksõnaks. Eks see koondhinne selline kolme-nelja vahel ole, aga hommik on täna sombune ja seega kolm.
Teksti loeti eesti keeles
x
Reidar Andreson
07.05.1978
Kasutaja rollid edit_authors
Viimased 25 arvustused:

Täitsa äge üksuse tagalatöö militaarpilt korralikus SF kastmes. Probleeme on juba eelarvustajad välja toonud. Veidi varem oleks võinud tegelaste kaudu kõhklused missiooni osas välja tuua. Või siis mingid seigad tolle saladusliku tuleviku või tegeliku suure pildi osas. Et tekiks kiiremini tunne, et miskit on mäda. Seda enam, et tegemist on lühiromaaniga ja siin ei saa nii pikalt olustikule surfima jääda. Ka lihtne sõdur või vabatahtlik abiline teab üldiselt, mis toimub maailmas/avaruumis. Või siis võiks jutu käigus selguda, miks nad seda ei saa/või/tohi teada.
 
Kuid autor valdab hästi militaristlikku "köögipoolt", mida oli ka võhikul hea lugeda, ja ei saa öelda, et üldse midagi ei toimunud. Juhtus ikka ja lahedat butafooriat ning bioloogiat oli ka. Kui näiteks neist erinevatest kaitse-/abikihtidest või -materjalidest tegelaste ümber juba rääkida, siis võib-olla rohkem neid loo sisse suruda. Näidata rohkem, milleks need kasulikud on. Peale välimise mundri. Autoril on ka lahedat sõnaloomet, mille jätan lugejatele avastada.
 
Kokkuvõtteks tõesti, romaani esimene peatükk. Nüüd siis palun teine ja kolmas peatükk ka, kus läheb "asjaks", ning see romaanina ära vormistada :) Just hakkas ägedaks minema, tegelased said omaks ja siis...
Teksti loeti eesti keeles

23. sajandil on inimkond suutnud Nanokausti (imeline termin) järel Maal kogu elu hävitada. Peategelasest arheoloog Verity Auger saadetakse antud teema uurimise pealt hoopis mujale. Nimelt avastati ühe ussiurke otsast suletud hiiglaslik objekt, mis sisaldab Maa identset koopiat. Ainult et aeg on seal justkui 50-ndate Pariisi kinni jäänud. Idüllilist alternatiivajaloolist sättungit häirib asjaolu, et keegi plaanib ussiurke otsas oleva tsivilisatsiooni hävitada.
 
Veidral kombel oli kolmveerand romaanist mõnus lugemine oma kenade pöörete ja vägevate ideedega. 50-ndate Euroopa kultuuri kohtumine külalisega tulevikust, klassikaline mõrvamüsteeriumi lahendamine detektiivide abil, mis loomulikult võtab peagi ette hoopis teised tuuri ja mastaabid, Pariis-noir. Suurpärane! Isegi raske rännak tagasi nn tulevikumaailma oli huvitav, sest avati tausta 23. sajandi inimkonnast. KUID teose viimane veerand (madin) jäi kuidagi rabistatuks ja meh varjundiga. Liiga lihtsad ja lõplikud lahendused. Oleks oodanud midagi rohkem eepilisemat sellise seikluse peale. Samas romaan tervikuna oli siiski meeldiv kogemus ja lugemist ei kahetse.
Teksti loeti inglise keeles

Triloogia viimane osa tuntub alguses nii hägus, et raske on üldse pihta saada, mis on füüsiline ja mis virtuaalne maailm. Aga kuskilt romaani keskpunktist käis raksatus ära ja kuni lõpuni oli mõnusalt pöörane ja väikseid tviste täis retk finaali. See oli mõistust laiendav transhumanistlik seiklus ning seda täie raha eest.
Teksti loeti inglise keeles

Kingi tänuväärt kogumik nüüd kirjastus "Fantaasia" abil maakeeles saadaval. Suurepärased ja mõned lihtsalt head õõvalood. Enim meeldisid "Jerusalem's Lot" ning "Tuisutops" ("One for the Road"), kultuslik "Maisi lapsed" ("Children of the Corn"), üllataval kombel ka "Rullija" ("The Mangler"). Võimalik, et see viimane kõige õelama lõpu eest. Mitteulmest imponeeris enim "Ühinenud mahajätjad" ("Quitters, Inc."). Suurepärane lugu, mis mõjus põgusal ümberjutustamisel ka teistele inimestele. Eriliselt mõnus oli lugeda autori ja MacDonaldi eessõnu, mis lisasid niigi säravale õuduskogumikule uusi värve. Kingi fännile kohustuslik, teistele tugevalt soovitatav. Tõlkijatele kiitus, eriti peamisele staarile (20 loost 18) Silver Särale.
Teksti loeti eesti keeles

Hea kogumik! Üheks tugevaks punktiks ongi vast leidlik maagia kasutus, mis on vahelduseks erinevalt mitmest teisest tuntud fantaasiateosest hästi tasakaalus. Igal loitsul on hind - väga tõsine hind. Teine punkt oleks rusuva idamaise ühis- ja keskkonna loomine. Kogu seda tolmu, verd, raskust ja lakkamatut võitlust okasväätidega oli lugedes tunda.
 
Mulle meeldis väga Alkeemik (5), mis oli minu meelest perfektne tervik sellest maailmast. Värvikad tegelased, usutavad suhted, piisavalt maailma ja korralik lugu. Hukkajanna (4) hoogne seikluslugu, mille kangelanna mõjus ägedalt ja mis oli lugudest ka kõige mastaapsem. Jõuti veidi rohkem seda müstilist maailma avada, kui Khaimis või selle ümber toimuvates lugudes. Khaimi lapsed (3) oli kõige rusuvam ja õõvastavam, aga mind ei köitnud peategelane, kelle arengut ka ei tajunud. Põhirõhk õudsate sündmuste kirjeldamisel ja ängil. Sepa tütar (4) jällegi parem, kus järjekordne naispeategelane end muutes õigluse eest võitlema peab.
 
Võimalik, et negatiivsed tegelased olid liiga ühevärviliselt halvad, kuid võimust joobununa ning taolistes oludes võivad sellised türannid inimeste hulgas täitsa olemas olla. Eks leiab tõelisest ajaloostki sarnaseid näiteid. Meeldis ka see, et kõik lood polnud sellest, kuidas lihtrahvas rõhuva ülikkonna vastu mässab. Alkeemikus ja Khaimi lastes võime lugeda, mis juhtub ülikute endaga, kui olukord halvaks läheb. Võiks öelda, et maailmas, kus inimelul puudub absoluutselt igasugune väärtus, ei ole ükski klass ängist prii.
Teksti loeti eesti keeles

Triloogia sai läbi. Kahjuks oli siin kadunud agressiivse tulnukaliigi Teised (Others) tõeline antagonismus. Põhimõtteliselt said nad veidi sõna lavastuse lõpus. Kogu see üle romaanide kestev tundmatu suhtes ärev ootus ja triloogia lõpplahendus jäid minu jaoks veidi kesiseks (ja lihtsaks?). Need vanemad suhteliinid, kuhu pidevalt hüpati ning millega prooviti vägisi otsad kiirelt kokku tõmmata, olid suures plaanis ok (transhumanism ikkagi), aga võtsid jutul hoogu maha. Kõik huvitav toimus kusagil mujal ja seda "mujal" asja anti meile ainult sõrmkübara jagu. Tundub, nagu oleks triloogia kolmada osa jaoks liiga palju liine harali jäänud ja lihtsalt ei jaksanud enam huvitavust ülal hoida. Bobid käisid pigem lihtsalt asju kõrvalt jälgimas või suhteid arendamas/lõpetamas. Tegelaste arengud oleks justkui seisma jäänud ja autor nõutult Bobide vahel pendeldama.
 
Kuid... kogu sari kokkuvõetuna on siiski lahe ja mulle mõjus värskendava lugemiskogemusena. Seega viimase osa hinne 3 -> 4 peale kui koondtulemus sarjale tervikuna.
Teksti loeti inglise keeles

Kohati tundus, nagu loeks Kreutzwaldi muistendit. Pimedus, hämarad jõud, müstiline masin jne. Aga samas oli intriigi ka (valguse maailmas). Kokkuvõtteks kompaktne ja pretensioonitu fantasy lugu.
Teksti loeti eesti keeles

Tavapärasest erineva kirjutusstiiliga harjumine läks üllatavalt kiiresti ja minu meelest oli vägev seikluslik Eesti alt-ajalooromaan. See Ehatähe lennuks valmistumine tuli natuke kiirelt ja ebausutavalt, et nad ilma katsetuseta kohe sobiva hiiglasliku pronksruuna valmis meisterdasid, kui Maal lendavad õhulaevad järjepanu alla sadasid. Neid oli nii Maavalla kui Leedu taibudel aega vähemalt katsetada (mida sai lugeda ka peatükkide alguses olevatest väljavõtetest). Elik kuni Entiteedi lahkumiseni oli Kolde mõisa teadushullus ja butafooria täitsa seeditav. Muus osas on näha, et antud romaani on väga palju sisse pressitud. Kõrgema seltskonna mängud jäid natuke lahtiseks, kuigi just too pool oli äärmiselt huvitav. Minu meelest tubli algus uuele sarjale.
Teksti loeti eesti keeles

Punktid, mis meeldisid romaani juures (6 tärni viiest):
1. lühike ja konkreetne (192 lk)
2. ajasrändamise tehnoloogia ehk läbi MRI skannerite teadvuse ränne (midagi värsket vahelduseks)
3. huvitav katastroof, mis maailma apokalüpsise tõi
4. huvitav peategelase valik (eakas proua)
5. Vennad - lahedad tehisintellektid
6. põhimõtteliselt viimaste lehekülgedega viidi viimased jooned kokku. Suurepärane!
Teksti loeti inglise keeles

Kui Mario Pulveri esimene debüüttekst "Simulatsioon", mis ilmus Algernonis, ei jätnud väga positiivset muljet, siis antud lugu on hoopis midagi muud. Siin on huvitav alternatiivajalugu, kus Eesti saab imperialistlike vaenujõududega lahingu järel hävitatud ning kohalikku piirkonda nimetatakse generaalselt Estoniaks. Tegevus toimub Jurjevis ehk endise Tartu linna aladel. Tegutsevad kaks arheoloogi, kes kiiritunud alalt robotite abil säilmeid välja kaevavad. Loo tugev külg ongi see maailma kirjeldus, mis võib tõesti kulunud apokalüpsise teema olla, aga no vähemalt Eesti ja Tartu. Tegelaste dialoog meenutab veidi ülevõlli nõukogudeaegset vene ulmekirjandust (mitte Strugatskeid). Selline positiivne ja naiivne. Võimalik, et see ongi autori taotlus. Epigeneetiline osa oli uljalt kirja pandud, kuigi jah... Pulveril kirjutamise soont on ja edasi saab ainult paremaks minna.
 
PS. Tegemist oli vist tõesti kõige ausama ulmelooga antud Loomingu numbris.
Teksti loeti eesti keeles

Uus Veskimehe lugu "Loomingus". Positiivne üllatus selles mõttes, et kui Veskimees tahab, suudab ta end tagasi hoida ja vältida pikantsete aktide kirjeldusi. Selles mõttes on "Vaikne deemon" teist masti lugu, kui see, mida autor võib-olla tavapäraselt avaldab.
 
Ülal on sisust räägitud. Olen eelneva kaasarvustajaga nõus, et kohati muutusid arvukad eluperioodide episoodid kronoloogiaks või siis autoripoolseks meelsuse kirjelduseks. Samas leidus huvitavaid kilde pea kõigis, mis küll polnud otseselt peategelase arenguga seotud. Pigem soov maailma kirjeldada. Lugu ise selline kurblik mõtisklus möödunud pikast eluteest. Surematu elu surelikus maailmas pole tõesti kergete killast.
Teksti loeti eesti keeles

Mingi eksituse tõttu on ajakirjas "Looming" paberväljaandes autori nimi trükitud kodanikunimega, kuid internetis me selliseid eksimusi lubada ei saa :)
 
Orlau on kahetsusväärselt ulmeautor, kes avaldab liiga vähe. Me lugejatena januneme kirjanduslikult heal tasemel ning sisukate ulmetekstide järele, mida pole kunagi küll. Nii oli ka minul meeldiv kuulda, et Orlau uus tekst on taas ilmavalgust näinud. Ootused olid kõrgel ja ma ei pidanud pettuma.
 
Lugu ühest noorest naisterahvas nimega Astrid, kes avastab endas väe. Väe sõnadega teiste saatust muuta. Jutt on edasi antud lühiintervjuude, mõttekatkete ja monoloogidena läbi erinevate tegelaste. Üsna raske valik ühe tervikliku loo realiseerimiseks. Mind ajas kohe muigama alguses nähtud viide 'Estcon', aga tegemist pole kaugeltki naljandiga. Lugu on tõsine ja naisterahva sisemusse süübiv. Kui sa avastad endas sellise väe, kuidas see sind mõjutab? Kuidas näevad seda teised? Kui see jõud su üle võimust võtab, kes sa siis lõppeks oled? Mulle meeldis väljapeetud stoilisusega lahtikooruv noore inimese äng ja situatsioonid/konfliktid teistega. Sõnade väest võiks veel häid lugusid kirjutada. Lahterdaksin Orlau "Viimase sõna" Le Guini "Meremaa" maailma modernseks lisalooks. Aitäh!
Teksti loeti eesti keeles

On mõneti üllatav leida Weinbergi sulest lugu putukatest (hard-entomofiction?). Tõenäoliselt sipelgatest. Kuigi teksti lugedes jääb kergelt häirima atropomorfne lähenemine tegelaste käitumisele ja igapäevaelule, on võimalik sellest tundest loo lühisusele vaatamata välja rabeleda. Sest missioon tundub olevat huvitav.
 
T'hekwan'habibi on päritolult töölisputukas, kellest saab ühel hetkel sõdurputukas. Peategelasel tuleb rinda pista klassiühiskonna pahupoolega, raskustega Suurel Katsumusel ja elada üle kontakt võõrastega. Hoogne ja mõnusalt kulgev kvestilugu.
 
Weinbergi loominguga kursis olevatele inimestele leiab loos ära märkimist klassikaline vandesõna 'saast', tegelastel on üsna keerulised nimed (ma pakun, et 'w' kasutamine nimes on samuti autorit iseloomustav väike kiiks) ja militaaria teemad. Arvestades ajakirja, kus antud teos esmakordselt ilmus, on mõistetav, et ulmeliste elementide kirjeldamisega ei mindud detailseks. Lugeja saab oma peas ise kokku panna pildi, kuidas kõik need väikesed vidinad, rihmad, soomused, navigatsioon putukate juures toimida said. Samas me ei tea ju üldse, kas tegevus toimus meile tuntud asupaigas - Maal - või hoopis mõnel kaugel planeedil, kus evolutsioon on hoopis teisiti kulgenud. Või on tegemist hoopis arenenud putukate ühiskonnaga tuleviku (või mineviku?) Maal. Kuid see kõik pole tähtis. Oluline on hoopis väikese hingekese olelus ja enesetõestus hiigelsuure parve koosluses. See oli kokkuvõtteks nauditav kulgemine. Kahjuks oli lõpp liialt kiirustades lahti või siis hoopis kinni kirjutatud. Selline nadimas mõttes mida-kuradit tunne jäi sisse. Võimalik, et süüdi oli tähtaeg või ajakirja mahupiirang. Eks aeg annab arutust.
Teksti loeti eesti keeles

Eks igal kirjanikul ole paremaid ja halvemaid hetki. Antud teos on mu meelest üks minu seniloetud Reynoldsi romaanidest nõrgemaid. Tüütud noored peategelased (hädaldavad), igav rahmeldamine ehk aardejaht Päikesesüsteemis, veniv lugu, elevantide teema... Tegemist triloogia avalooga, kus minu jaoks läks huvitavaks alles 50 viimase lehekülje peal. Võimalik, et sealt oleks võinud lugu alatagi. Maailm oli tavapäraselt ägedate ideedega üles ehitatud, artilectid(!) ja muud tehnovidinad, sekka veel nipet-näpet (kuritegevuse väljajuurimine TI kontrolliga). Võib arvata, et sarja järgmistes osades läheb asi veidi paremaks, kuid algus on nõrk. Soovitaks pigem Reynoldsi teisi sarju või üksikteoseid. Need on palju tugevamad.
Teksti loeti inglise keeles

Kuldajastu pulp. Intrigeeriv põlvkonnalaeva teema, palju ringisabimist ja ports goret, noorukist areneb tegija, ainult meestegelased (üksikud naised sigimiseks või teenijateks). Kui jätta kõrvale tänapäeva lugejale turri kargavad puudused, lahutas meelt küll.
Teksti loeti eesti keeles

Mulle klappis Bobiverse'i sarja teine osa suurepäraselt. Lugu muutus esimese osa esialgse muretu naiivsuse ja optimismiga võrreldes hoopis murelikumaks ja ka realistlikumaks. Jumala mängimine pole nii kerge ülesanne ühti. Lisaks näeme suurema ja ohtlikuma vaenlase palet. Bobi ja tema kloonide järjest isiklikumaks minevad suhted inimeste ja teiste mõistuslike olenditega võimaldavad tegelastesse paremini sisse elada. Kui triloogia esimene episood oli selline poisilik lõbutsemine, siis nüüd toimub nö täiskasvanuks saamine. Lisaks on huvitav lugeda erineval arengutasemel olevate tsivilisatsioonide kulgemist, kui kosmilised jõud neid aina "tülitamas" käivad. Sarja idee ja ülesehitus paistab olevat lihtsa skeemi põhjal kokku pandud, kuid mulle tundub, et autoril on kogu lugu enne kirjutamist detailideni fikseeritud. Ühe soojaga realiseeritud, mida näib toetavat ka triloogia ilmumine kahe aasta sees. Pole midagi öelda - tugev teine osa ja huvi on laes.
Teksti loeti inglise keeles

Sarja teine osa oli minu jaoks üllatuslikult tüki maad parem kui esimene. Kõigepealt oli käesolev tsuti tõsisem, vähem naiivne ja samas konkreetsem. Oli huvitav lugeda peategelastest tüdrukute hakkama saamist kurikuulsa ning hälbelise kosmosepiraadi Bosa Sennen'i jälgedes. Kui kogu tuntud universum su laeva ja meeskonda jahib, on raske mõistust selge hoida. Õed Nessid näitavad oma iseloomu ja ka nõrkusi just sellisel viisil, mis muudab tulest ja veest läbi käinud peategelased usutavaks. Kuigi esimeses osas oli kirjeldatud rõlgemaid (reynoldsilikke TM) stseene, meeldis mulle teise osa süngemas toonis õhustik rohkem. Lisaks toob autor selles osas rohkem tausta välja (müstilised rahad quoinid, pankuritest tulnukad Crawlies, teooriad tsivilisatsioonide hävimistest ja teketest) jättes samas kõik veel lahtiseks ning mõistatuslikuks. Lõpuks jõuame huvitava kraamini! Erinevalt esimesest osast lõppes teine minu jaoks küll selliselt, et krt, tahaks kohe edasi panna. Kuna sattusin lugema paralleelselt Reynoldsi teist YA sarja "Poseidon's Children", siis Shadow Captain on mu meelest palju huvitavam ja haaravam. Siin on küll veidi vähem hulle tehnoloogiate kirjeldusi ja vidinaid, kuid antud romaan püsib palju paremini püsti. Olen kolmanda osa suhtes lootusrikas.
Teksti loeti inglise keeles

Pagana segane kraam! Aga viimane veerand sain enam-vähem (vist!) pihta, mis värk käib. Enne viimast osa püüan vahelduseks lihtsama kirjandusega pead puhata.
Teksti loeti inglise keeles

Väga äge maailm ja ideed. Mulle meenutas see kõndiv Marsi linn ja üldse kogu Marsil toimuv pigem moodsat new weird stiilis õhustikku. Kõik oli mievillelikult nihkes kuidagi. Supervinged kontseptid, tehnoloogia ja muu SF butafooria. Ma nimme ei hakanud lugemise kõrvale internetist fännide seletusi otsima, vaid soovisin ise loo käigus kõike avastada. Ahmisin mõnuga. Mõni detail jäi segaseks ja kummitab peas edasi, aga loodan, et järgedes leian neilegi vastused. Samas olen kindel, et ilmuvad uued rasvased küsimargid, aga see kõik ongi põnev. Detektiivilugu oli suhteliselt sirge ja kergelt haagitav - no vahepeal peab aju puhata ka saama või siis lugeja enesekindlust, et jõud käib ikka autori loomingust üle. Kuid kokkuvõttes moodne küberpunk... ei, cyberweird oma parimas nahas.
Teksti loeti inglise keeles

Kuigi üldteemad on romaanis sünged, pole ma paradoksaalsel kombel nii helget ulmeteost tükil ajal lugeda saanud. Ma ei saanud Bob Johanssoni ette kujutades kuidagi lahti Portal 2 arvutimängust tuntud Wheatley nimelisest humoorikast kaaslasest. Nii jäi see kuni lõpuni - vahe oli lihtsalt selles, et neid Wheat... Bobisid oli raamatus palju. Mõnus ja huvitav lugemine!
Teksti loeti inglise keeles