Kasutajainfo

Risto Isomäki

1961-

Teosed

· Risto Isomäki ·

Sarasvatin hiekka

(romaan aastast 2005)

eesti keeles: «Sarasvati liiv»
Tallinn «Kunst» 2007

Hinne
Hindajaid
0
3
1
1
0
Keskmine hinne
3.4
Arvustused (5)

Tegelikult peaks hinne olema 2+, see 3 on selge haletsuskolm. Varasemate arvustuste põhjal ootasin (soome) tippulmekirjandust, aga sain haleda ökothrilleri, mis rohkem algore`i kui ulme järele lõhnab. Väga vaese mehe michaelcrichton, võiks veel öelda ja palju muudki sarnast. Lisaks ei ole kirjastus julgenud teost ulmekirjanduse sildi all müüa, mis muidugi ulmele Eestis vaid kasuks tuleb.

Pikem arvustus värskes "Eesti Looduse" aprillinumbris.

Teksti loeti eesti keeles

Raamat üllatas mind meeldivalt, kuigi eelarvamus oli tohutult negatiivne - et jälle üks ökotriller, mingi Mälgu "Projekt Viktoria" põhjapoolne variant. Paraku aga on niipidi, et Crichton on vaese mehe Isomäki, ja seda eelkõige silmaringi poolest. Ei saa salata, neil on midagi ühist, nii nagu on romaani ülesehituses palju ühist angloameerika ulmeks pürgivate suhtedraamadega. Algab ju asi peale sellest, et tutvustatakse tegelasi, loomulikult on tegemist suhteliselt väljapaistvate inimestega ja loomulikult saavad vähemasti kahes kohas kokku suhteliselt sobivas elueas ja elujärgus mees ja naine. Aga kui mainit hm, `aa` ulmes on kõik inimesed ameeriklased ja ühesugused nagu padrunid karbis - vaheldub vaid lapsepõlvetrauma -, siis Isomäki teab midagi maailmast ja tema tegelased on kadestamisväärselt elusad ning maailm, kus nad toimivad, määratult, tõesti ikka tohutult laiem, kui ühe ennasttäis maa ignorantidest kiviajude ettekujutus. Teine äärmiselt meeldivalt üllatav tahk oli autori taustatöö - situatsioon oli usutav. Ei olnud ei eksalteeritud õhkamist ega elementaarsete teaduslike tõdede vastu eksimist, milles kasvõi eelnimetet Chrichtoni teos kubiseb. Ka tegelased käitusid muide vaoshoitult, hulga sümpaatsemalt ja usutavamalt, kui tähetriibulise laubaga superkangelased. Põhjamaade temperament või, ei mina tea...

Loomulikult on teosel miinused, ja esimene kõige suurem neist on aineses endas -- neid raamatuid, kus "loodus maksab kätte", on ikka omajagu ja midagi põhjapanevat või uut autor öelda ei suuda. Niisamuti ei jätku tal sulge ja oskusi asja dramatiseerida hetkel, kui meie tuntud maailm kuradile lendab. Kõik lihtsalt juhtub. Kokkuvõttes aga pean mainima, et minus tekitas teos autori vastu huvi, nii et kuna järgmise eestikeelse leidmise lootus on väike, tuleb ilmselt hakata soome keeles lugema.

Teksti loeti eesti keeles

Autor oskab asjad (aga mitte inimesed) usutavaks teha. Ja mulle on alati meeldinud autorid, kelle jutul on fakte ka taga.
Teksti loeti eesti keeles

Ai-ai, maksis kätte küll, aga seekord selle raamatu kätte võtmine. Ma pole kunagi varem lugenud nii vastumeelset raamatut. (Et miks ma ta siis läbi lugesin? Ilmselt sportlikust huvist:)

Et asi oleks öeldud, siis mul pole üldiselt midagi katastroofikate vastu, eriti kui asjal mingi teaduslik stoori taga on, aga palun! tehtagu nii, et esitluse vorm oleks vähegi arvestatav. Miks ei võinud auväärt kirjanik kirjutada sellest materjalist kokku ühte populaarteaduslikku esseed?! Korralike viidete ja läbimõeldud struktuuriga. Kõigil oleks kergem.
Nüüd aga peab jälgima saepurulamedate tegelaste lõputut targutamist (püha müristus, kui tegu on kõrgelt haritud tippteadlastega, siis miks küll peab lakkamatult üksteisele copy-paste meetodil elementaarseid teaduslikke põhitõdesid seletama?!), kaasa elama lapsikutele ja põhjendamatutele seiklustele (oma ala ekspert peaks ju teadma, et ohumärkide korral igale poole ei ronita) ning naiivselt sirgjoonelisele ja ebausutavale tegevusliinile (pole võimalik, et Venemaa valitsus läheb paari tunniga liimile ja hakkab teistele riikidele survet avaldama rannikuäärsete tuumaelektrijaamade sulgemise osas ainuüksi kellegi inseneri telefonikõne peale).

Kuid kõige piinavam oli siiski tõlke kvaliteet, õigemini selle puudumine. Millal ometi tuleb aeg ning sõnasõnaline tõlge ei pääse enam raamatusse ega subtiitritesse? Ma keeldun uskumas, et autor kirjutas niivõrd eluvõõra sõnastusega dialooge, nagu antud tõlge sisaldas.

Üks punkt tuleb sellest, et võib-olla on nii halvas raamatus ikkagi miskit iva peidus, ja teine punkt imestusest, et teos oli Soome mainekaima kirjandusauhinna Finlandia nominent ning võitis ulmekirjanduse Tähtivaeltaja auhinna.

Teksti loeti eesti keeles

 
Lühidalt üteldes - kerges ulmekuues peidab end teaduskirjandus. Teisalt on raamatut nimetatud ökoloogiliseks põnevusromaaniks. Või hoopis "cozy catastrophe"? Eks leiab tõde kõigist vaatenurkadest.
 
Raamatus on mitu liini, mis lõpus kenasti kokku seotakse. India ookeani rannikul Sarasvati jõest leitakse varemed, mis viitavad justkui Atlantisele. Gröönimaal tekivad üleöö sulamisveejärved. Bahama saartel on veidrad rändrahnud. Vaikselt hakatakse siin ja seal teadlaste toimetamisi kokku viima ning tulemuseks... aga lugege parem ise. Raamatu kaanepilt ise on juba piisavaks vihjeks sisu kohta.
 
Plusspool - teadus. Autor seletab palju läbi dialoogi, läbi vabateksti seda, mis toimub vee all ja vee peal, mida on ajaloos inimene teinud, mida meil oleks muistsetelt tsivilisatsioonidelt õppida. Kuna ma hetkel pole teaduskirjanduse lainel siis minu jaoks mõjus selline sutsakas läbi ilukirjandusliku vormi väga hästi. Eriti soovitan lugeda autori järelmärkuseid, saab teada, mis on tõde ja mis... mitte tingimata (spoiler: enamus raamatust on tõde, isegi mõned tegelased eksisteerivad päriselus).
 
Neutraalne - tegelased. Nad on piisavalt usutavad ning suuresti põhjamaiselt temperamentsed. Eriti kui jällegi mõtelda, et suurem osa katastroofikirjandusest on tähetriibulipuline. Samas on raamat piisavalt lühike ning karakterid kaovad tegevuse ja teaduse taha ära. See polegi tingimata halb, asjade loogiline jätk.
 
Kehvem pool - tõlge on kohati natuke veider ning on silmatorkavalt palju lihtsaid trüki- ja ortograafiavigu. Mõned asjad "lihtsalt juhtuvad" jube lihtsalt. Lõpp tuleb kuidagi väga rabinal ning kiirelt, jällegi on autori rõhk on selgelt mujal. Riigipeaga suhtlemine ning riikide toimetamine riskiolukorras mõjub siiralt koomiliselt ning meenutab Hollywoodi filme, kus president on oma jope ja kõik käib nagu nipsust ja võluväel.
 
Kokkuvõtvalt eestlaslikult üteldes "pole üldsegi halb raamat". Ladusalt loetav, saab kõvasti teada meie planeedi kohta ning paneb natuke mingist nurgast isegi mõtlema, et äkki ongi kuri tulekul?
 
Ei saa üle ega ümber sellest, et lugemise ajal tiksus kogu aeg taustal Frank Schätzingu "Parv" ning mis seal salata - Isomäki raamat jääb mu silmis sellele selgelt alla. Nad pole küll selles mõttes võrreldavad, et liiva-raamatu puhul on tunda, kuidas autor on teinud kõvasti taustatööd ja tugev rõhk on populaarteadusel. Samas teistpidi kukub see kohati välja nii, et teadlased seletavad teineteisele aabitsatõdesid, mis ei mõju usutavusele just eriti hästi. Lisaks on parve-raamat neli korda pikem ning saabki rohkem süvitsi minna.
 
Lõpetuseks - kuigi ma virisesin raamatu kallal päris palju siis need on tegelikult väiksem osa kupatusest. Pigem soovitan lugeda, eriti kui mõttemaailm on natukegi roheline ja planeedil toimuv huvi pakub.
Teksti loeti eesti keeles
Uudised

2018-08-21 * autorite lisamine teosele võiks nüüd toimida.

2018-08-21 * Sulbi nõudmisel sai kommentaar ära vahetatud.

2018-08-30 * Sisukorra muutmisel otsing töötab... vähemalt veidi paremini.

2019-07-16 * minimuudatus - kui teost on üldse esimest korda arvustatud, näitab arvustust "kuldselt"; ühtlasi on "viimati vaadatud arvustuste" paneelil kohe näha ka arvustuste kogus.

Baasi kasutamine

Siia tuleb ühel hetkel väike juhend (või midagi muud).

Sulbi nõudmisel tuli siia uus kommentaar kirjutada:
Jah, ei ole valmis. Ei, ei tea millal saab valmis. Kui soovid abi pakkuda, võta ühendust.

Probleemide ja ettepanekute korral kirjutage: baas@ulme.ee

Lisavahendid:

Viimaste kuude arvustused: juuli 2019
juuni 2019
mai 2019
aprill 2019
märts 2019
veebruar 2019

Autorite sildid: